fbpx

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo: meie ühiskond on teinud meist kõigist feministi

Signe Riisalo. Foto: Sotsiaalministeerium

Jaanuari lõpus astus ametisse uus valitsus. Uueks sotsiaalkaitseministriks sai Signe Riisalo (Reformierakond), kes võttis Tanel Kiigelt (Keskerakond) üle soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemisega seotud teemad. Feministeerium kohtus uue ministriga, et teada saada, millised on tema plaanid ja eesmärgid selles valdkonnas, mis saab nüüd perepoliitikast ja kuidas saab vähendada LGBT+ inimeste ebavõrdset kohtlemist. Rääkisime ka seksistlikust vaenukõnest, soorollidest ja feminismist.

Kohtusime viimati neli aastat tagasi, kui kohalikel valimistel kandideerisite. Tookord tuli jutuks, et ütlesite kunagi Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetel, et tahaksite sotsiaalministriks saada. Ja nüüd …

(Naerab.) Nojah, toona oli katsete osa vestlus, kus küsiti kõikidelt tulevastelt tudengitelt, miks nad sotsiaaltööd tahavad õppida. Sotsiaaltöö puhul on klassikaline vastus ikka see, et tahan inimesi aidata. Mina siis mõtlesin, et pean kuidagi teistest erinema, et vestlusel silma torgata. Ja vastasin, et ikka sellepärast, et kunagi sotsiaalministriks saada – teadmata, et sõnadel võib olla selline kaal. Nüüd ma siin olen ja saan aru, et vastutus on üüratu, ootused on suured ja pean sissepoole vaatama, et nendele vastata.

Mis eesmärkidega olete ministriametit alustanud?

Nüüd oleks õige öelda seda, mida ma toona ütlemata jätsin – et inimesi aidata. Mis mured on Eestis kõige suuremad? Inimeste toimetulek, materiaalses mõttes. Siia alla läheb pensioni erakorraline tõus ja keskmise pensioni tulumaksuvabastus.

Oluline teema on omastehooldus. Hästi palju on võimalik ära teha. See on ka valdkond, kus on väga suur rahavajadus. Üldhooldus on praegu peaaegu kaheksakümne protsendi ulatuses inimese ja pereliikmete rahastatud. Erihoolekandekohti napib ja teenuse hind ei ole ilmtingimata vastavuses sellega, mida kvaliteetse teenuse pakkumiseks vaja oleks. Kõige tähtsam on pikaajalise hoolduse ennetamise ja vähendamise juures tuvastada abi vajadus õigel ajal ja pakkuda kodulähedast teenust. Teenused peavad olema paindlikud – need peavad painduma inimese järgi, mitte inimene teenuste järgi. 

See puudutab ka erivajadustega lapsi. Abistamise süsteemid peaksid algama ühest uksest, nii et kõik erinevad teenused integreeritakse ümber lapse. Minu unistus on see, et kui mu laps käib koolis, siis näen e-koolist mitte ainult homseid kodutöid ja hindeid, vaid ka seda, et tal on koolis logopeediga kohtumine. Tööealine lapsevanem peab saama võimaluse teostada ennast tööl või enesetäiendamise ja hariduse kaudu. Lapsele pakutav tugi peaks tulema avalike teenuste kaudu. 

Millised on eesmärgid võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas?

Üks eesmärk on võrdse kohtlemise seaduse muutmine, et ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikidele gruppide puhul. Näiteks nii, et võrdse kohtlemise reeglistik laieneks ka puuetega inimeste jaoks kaugemale kui tööelu.

Vaja on ka naasta tavapraktika juurde, mis puudutab kolmanda sektori organisatsioonide rahastamist hasartmängumaksu nõukogust. Vaja on seadust täiendada. Aastaid on sotsiaalministeeriumi partnerid võrdse kohtlemise valdkonnas saanud hasartmängumaksu raha taotleda, kuid eelmise valitsuse ajal võeti neilt see võimalus ära. Täna on leitud lahendused rahastuse jätkamiseks, aga selleks, et nad saaksid juba järgmise aasta taotlusvoorudes osaleda, on vaja seadusemuudatus sellel aastal ära teha.

Veel on arutusel teemad nagu ligipääsetavus, sooline palgalõhe ja naistevastane vägivald. Naistevastase vägivalla puhul on kaks selle valitsuse ministrit üles näidanud spetsiifilist soovi teha kolme ministeeriumi koostööd. Mulle on väga sümpaatne, et üks nendest on jõuministeerium ehk siseministeerium ja teine on haridusministeerium (siseminister on Kristian Jaani ning haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Toim). Saame varsti esimest korda kokku ja vaatame, mida meil on tark kahe aasta jooksul koos ära teha.

Feministeerium tegi ka mõned ettepanekud uuele valitsusele. Näiteks soovitasime ära kaotada erandi, mis võimaldab 15-aastastel kohtu loal abielluda ning tõsta seksuaalse enesemääratlemise vanust, mis on praegu 14 aastat. Kas need teemad ka tulevad ka jutuks?

Kindlasti tõusetub seksuaalse enesemääratlemise eapiiri muutmise teema. Nii sotsiaalministeerium kui valdkonna eestkõnelejad on väga seda meelt, et seda peab tõstma. Eks see on diskussiooni koht, kas peaks tõstma aasta või kaks, aga sellega me liigume vaikselt ja rahulikult edasi. (Intervjuu toimus enne seda, kui Signe Riisalo teatas, et esitab ettepaneku tõsta seadustes seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri. Toim.) Abiellumise iga on tegelikult samamoodi olnud väga pikalt üleval ja me oleme rahvusvaheliselt pinnuks silmas. Kuna perekonnaseadus on justiitsministeeriumi valitsemisalas, siis mina seda jõuliselt ei tõsta, aga kui näen ust olevat paokil, siis varba sinna vahele lükkan.

Koalitsioonilepe lubab ohvriabi reformi. Mida see tähendab?

See on ohvriabi seaduse muutmine ja ohvrite ringi laiendamine, et võimaldada abi rohkematele inimestele. Siia alla käib ohvriabi hüvitise kättesaadavuse laiendamine väga erinevatele sihtrühmadele: süüteo ohvrid ja nende pereliikmed, psühholoogilise vägivalla ohvrid, seksuaalvägivalla ohvrid ja tunnistajad.

Muudetakse ka kuriteo ohvrite hüvitiste taset, sest põhimõtteliselt on need iganenud, väikseks jäänud. Sisse tuleb ka psühhosotsiaalse kriisiabi valdkond ja ohvriabi töötajatele esitatavad nõuded ja koolitamine. Tegemist on terve muudatuste paketiga.

Kas soolise palgalõhe vähendamiseks on ka mingeid täpsemaid plaane? Üleeelmine valitsus tuli välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise eelnõuga, aga eelmise valitsuse ajal midagi ei juhtunud.

Mõtteid on, aga praegu on veel vara neid välja käia. Tahaksin enne ära tunnetada, millised on meie sotsiaalpartnerite hoiakud. Võib-olla on need kaks aastat, mida nüüd see valitsus tegutseda saab, ettevalmistuste aeg, selleks, et siis juba jõulisemalt minna muudatustega välja. Sest ma tean, et siin on varasemalt seda proovitud, aga see ei ole jõudnud seaduse muutmiseni. 

Mis perepoliitika valdkonnast nüüd saab, kui rahvastikuministri koht on ära kaotatud?

See liigub siia. Sotsiaalministeeriumi alla tuuakse tagasi perepoliitika ja nüüd lisandub ka rahvastikupoliitika. Perepoliitika liigub tagasi laste heaolu osakonda (perepoliitika on olnud sotsiaalministeeriumi valitsemisalas 2009. aastast saadik, 2019. aprillis viidi valdkond siseministeeriumi alla, kus selle eest vastutas Riina Solman. Toim). Ja rahvastikupoliitikat teevad tegelikult väga paljud osakonnad meie majas. Rahvastikupoliitika hõlmab nii inimeste tervist, tervena elatud eluaastaid, kui inimeste tööturukäitumist, sealjuures riigisisest rännet. Piiriülese rändega sotsiaalministeerium ei tegele, aga riigisisene ränne on meie jaoks väga olulisel kohal ja mõjutab rahvastikku – nii paiknemist, võimalikku juurdekasvu kui ka toimetulekut ühes või teises piirkonnas.

Kui ma ÜRO rahvastikufondis töötasin, siis rääkisin ÜRO ekspertidega Eesti iibemurest. Neil oli üksainus soovitus – Eesti peaks tegelema oma enneaegsete surmadega, see tähendab tervise edendamisega. See on peamine võti, kuidas üldse meie rahvastikunäitajaid mõjutada. Sündimust on väga raske suurendada, suremust on palju kergem vähendada ja tervis on oluline inimeste heaolu seisukohast. Õnneks on seda Eestis tehtud ka.

Just. Kui me rahvastikupoliitika sotsiaalministeeriumisse toome, siis selles majas tegelikult ongi võti rahva tervise edendamiseks. Analüüsiosakonda lisandub analüütik, et saaksime poliitikamuudatusi teadmistepõhiselt planeerida. Et tõesti teaksime, milline on rahvastiku paiknemine, vanuseline jagunemine ja tervisega seonduv kümne-kahekümne aasta pärast ja kuidas me sellele vastu läheme, milliseid teenuseid arendame.

Me saame positiivselt nügida, et Eesti inimene jääks pigem Eestisse elama ja töötama või tuleks siia tagasi, kui meie keskkond on hea ja toetav. Muus väga palju ei muutu. 

Jätkame neid asju, mida Riina Solman algatas. Aga võib-olla see, mis mind ja Riina Solmanit kõige rohkem eristab, on lähenemine. Väga tunnustan seda, et lasterikkus on rõõm, aga ma tahan alati rõhutada, et iga laps on väärtuslik. Kui me ei väärtusta esimest ja teist last, ei sünni ka kolmandat ja neljandat last. Murekohad on kindlasti last üksi kasvatavad vanemad. Mitte üksikvanemad, vaid just last üksi kasvatavad vanemad.

Mis vahe on üksikvanemal ja last üksi kasvataval vanemal?

Üksikvanem on juriidiline termin mida kasutatakse, kui üks vanem on surnud või isa nimekanne sünniaktil puudu. Kui tegemist on last üksi kasvatava vanemaga, siis kuskil on ka see teine vanem ja lapse õigustest johtuvalt ta on tal õigus teada ja tunda oma mõlemat vanemat ja võimalusel omada suhteid mõlema vanemaga. Perekonnaseaduse seisukohalt on mõlemal vanemal võrdne kohustus lapsi üleval pidada, aga ka võrdne kohustus ja õigus lapsega suhelda. Ja nüüd me olemegi jõudnud tasapisi sinna, et lahuselu korral on kahetsusväärselt paljude vanemate suhted nii sõlmes, et omavahelisi kokkuleppeid ilma kohtuta ei suudeta teha ja lapse heaolu saab kahjustatud. Perelepitus peaks meetodina aitama vanematel leidma lahendusi oma lapse heaolu nimel.

Kas perelepitusega seoses on plaanis mingeid muudatusi?

See on praegu teenus, mida Eestis osutatakse, aga mis ei ole seaduses reguleeritud. Soovime sellele võimalikult kiiresti anda seadusliku raamistiku, nii et teenusel oleks tagatud kindel kvaliteet, kättesaadavus ja oma roll õigus- või korralduslikus süsteemis. Et kuidas arvestab sellega kohus, kas saad seda iseseisvalt vabaturult ostma minna või suunab sind lastekaitsetöötaja, millisel juhul see teenus sulle hüvitatakse, millisel juhul mitte. Lahendada tuleb kõik need küsimused, et tegemist oleks hästi disainitud ja mugava, lahuselavaid vanemaid toetava meetmega. Ja ärgu jumala pärast keegi arvaku, et see on paarisuhte teraapia ja me üritame täiskasvanud inimesi, kes on otsustanud oma eludega eri teed minna, uuesti tagasi kokku tuua. See ei ole kindlasti eesmärk. Eesmärgiks on laste heaolu ja kokkulepped laste nimel.

Vahetan teemat. Mida saaks ära teha, et LGBT+ inimeste ebavõrdset kohtlemist vähendada?

Oleme just läbi tulnud üsna hüsteerilisest perioodist, mis oli seotud võimaliku abielureferendumi toimumisega ja jumal tänatud, et seda meil ei toimu. See on absoluutselt ebavajalik ja ma ütleksin isegi, et need osapooled, kes mingilgi moel toetasid selle referendumi ellukutsumist, on Eesti inimeste suhtes pahatahtlikud. Sest sellega kaevati kraavi eri ühiskonnagruppide vahele. Minu isiklik arvamus on küll see, et eraelu on inimeste eraelu ja sellesse peaks sekkuma nii vähe kui vaja, ja nii palju, kui seda on kellegi kaitseks tarvis. Ja nüüd tekibki sõna “kaitsega” dilemma. Me kaitseme paarisuhtes olevaid inimesi, kui nad on erinevast soost ja abielus. Need inimesed, kes on erinevast soost ja paarisuhtes, võivad abielluda, see on nende vaba valik. Abieluga on seotud mitmed kaitset pakkuvad sätted, mis algavad perekonnaseadusest, aga mis tegelikult laienevad väga paljudesse teistesse seadustesse.

Täna oleme olukorras, kus meil on ammu vastu võetud kooseluseadus, mille rakendamine on poolik (kooseluseadus võeti vastu 2014 ning see jõustus 2016. Toim). On loodud mingisugune alternatiivne lahendus nendele inimestele, kes on erinevast soost kuid ei soovi abielluda, ja nendele, kes on samast soost ega saagi abielluda. Aga tegelikult saab kooseluseadust rakendada ainult pooleldi, sest rakendusakte ei ole. Minu meelest oleks ideaalne see, kui me jõuaksime oma ühiskonna küpsusastmelt nii kaugele, et sõlmime ühiskondlikku kokkulepe, et kooseluseaduse rakendusaktid võetakse vastu. See on minu arvates realistlik lahendus. Eesti ühiskonnale abieluvõrdsus ilmselt täna veel vastuvõetav ei ole ja ei ole mõtet seda kraavi ise sügavamaks kaevata. Aga kooseluseaduse rakendusakte te vabariigi valitsuse tööplaanis ei näe. Kuna seda vaidlust ei peeta valitsuse liikmete vahel, vaid Riigikogu fraktsioonide vahel, siis on see vaidlus jäetud Riigikogule.

Teine teema on kolmanda sektori võimestamine ka nende ühiskonnagruppide puhul, keda on püütud kõrvale jätta tänu Martin Helme “suurepärasele” tõlgendusele hasartmängumaksu seadusest. Ja kes on haavatavamad ainuüksi selle tõttu, et nad esindavad vähemust. Kindlasti tahame koostööd kolmanda sektoriga, aga tahame ka taastada nendele rahalise toetamise võimaluse.

Kolmas teema on üleüldine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise institutsionaalse võimekuse loomine. Puudu on tugistruktuur, mis aitaks võrdset kohtlemist rakendada ja teisalt on ka süsteemne järelevalve väga puudulik. 

Mida arvate vaenukõne reguleerimisest?

Minu jaoks on selle seaduse ümber rohkem poleemikat, kui ma oleks eales arvanud. Eriti hämmastab, et intelligentsed ja haritud ühiskonnagrupid näevad selles siis sõnavabaduse võimalikku riivet, sest minu arvates on see natukene pahatahtlik tõlgendus. Vaenukõne tähendab ikkagi seda, et keegi kutsub teadlikult üles vägivallale teise inimgrupi vastu. Seetõttu on ülimalt loomulik, et selline regulatsioon meil olemas oleks, seda enam et see on ka midagi, mida rahvusvaheline üldsus on tunnustanud. Astudes erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks, on Eesti teatud mõttes ka andnud selle lubaduse, et me käitume nende normide järgi, ehk mõistame vaenukõne hukka. Ja nüüd, kus me peaksime seda oma õigusruumis hakkama hukka mõistma, on tekkinud tõrge. Ma ise toetan kindlasti sellega edasiliikumist.

Osalesin hiljuti ühel seksistliku vaenu teemalisel konverentsil. Euroopa Nõukogu definitsiooni järgi on seksistlik vaenukõne spetsiifiliselt naiste vastu suunatud nähtus, mis ei ole ilmtingimata vägivallale kutsuv, aga ta on ülimalt seksualiseeritud ja sageli ähvardav. Sinna alla käivad ka slutshaming ehk libustamine, inimeste keha häbistamine, ohvrite süüdistamine nii ahistamise kui räigema seksuaalvägivalla ja perevägivalla puhul, aga ka solvavad kommentaarid välimuse, seksuaalsuse ja emaduse kohta ning mingite soorollide üle ilkumine. Eriti palju kasutatakse seda naissoost poliitikute puhul ja üldse naiste puhul, kes osalevad aktiivselt ühiskondlikes debattides. Enamik sellest langeb täielikult seadusruumist väljapoole – pole mitte ühtegi paragrahvi, mida kasutusele saaks võtta. Tavalise vaenukõne alla see ei lähe ja seksuaalse ahistamise alla ka alati ei lähe. Mida annaks teha, et seda vähendada? Sest näen, et paljud naised lihtsalt ei taha enam avalikult väga sõna võtta, sest nad saavad lihtsalt sellise kohtlemise osaks.

Ma saan väga hästi aru, millest jutt käib ja see ei ole uus teema. Kõiki asju ei saa seadusesse panna. On terve hulk asju, mis on tavades kinni. See soorollide rõhutamine sellises kontekstis on ühtepidi ootuspärane, sest need hoiakud ju istuvad kuskil meil ühiskonna sees, et mis on naise roll ja mis on mehe roll. Mitte et mina sellist rollijaotust heaks kiidaksin, aga meil on palju inimesi, kelle sees see istub. Ja mida rohkem neid on, mida julgemalt neid hoiakuid välja öeldakse, seda rohkem see külvab iseennast. Teisalt, mida olen mõelnud, on see – ja ma ei ütle seda kõikide naiste kohta –, et ärge ise üle tähtsustage naiseks olemist oma rollis. Päris sagedasti kuulen muret, et meeste käest küsitakse, mida nad oma poliitikavaldkonnas plaanivad, minu käest aga küsitakse, millist rooga ma oma perele kõige parema meelega valmistan. Ärme korruta neid stereotüüpe ise. Mina püüan ise ja soovitan ka teistel astuda sellest naiseks olemise rollist välja ja jääda nendesse kingadesse, mida oma ameti tõttu kannan. See võtab teise osapoole relvituks.

Oleme sotsiaalministeeriumis mõelnud uurida, mis on selle vaenukõne tagajärg, mida viimasel ajal on ühiskonnas järjest avalikumalt ja jõulisemalt erinevate gruppide suunas tulistatud, olgu need siis naistearstid või LGBT noored. Kuidas on see mõjutanud nende enesetunnet, nende emotsionaalset turvatunnet, millist muutust tegelikult see poolteist aastat kütmist on tekitanud? Kui mida iganes öeldakse kõva häälega välja ja keegi ei pane seda enam pahaks, see ongi norm, siis mida see alandamine nendele noortele on tegelikult kaasa toonud? Ja mis on need kaugemad mõjud, millega me peaksime arvestama? Oleks hea ära fikseerida see olukord, kuhu me enam minna ei taha.

Neli aastat tagasi ütlesite, et olete feminist. Mida see Teie jaoks tähendab?

Meie ühiskonna ülesehitus tervikuna on teinud igaühest meist feministi. Sa võid naisena oma hinges kanda mistahes väärtusi, aga sa käitud ikkagi nende feministlike põhimõtete järgi – oled iseseisev, käid tööl, sul on personaalne pensionikindlustus ja ravikindlustus, sa seisad iseenda eest ja kahel jalal. Selles tähenduses me oleme kõik feministid, mina ka. Loomulikult on meis kõigis vähem või rohkem olemas see teine pool, kus tahaksid olla lihtsalt inimlikult õrn ja vahel kaitsetu. Aga jah, ma arvan, et me oleme sundfeministid ja ma ei näe selles mitte midagi halba (naerab). 

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.