Alandamine kui isikupärane stiil?

Sõnavabadus kütab kirgi ja tekitab nõutust: kas euroopalik sõnavabadus on nõukogudeaegse tsensuuri vastand või vaste? Kas inimesel on võõrandamatu õigus kasutada sõnu, justkui sõnadel puuduks kaal ja lausujal sotsiaalne vastutus? Sõnavabaduse egiidi all viimasel ajal publitseeritavate avalduste idee on kaitsta ja rõhutada vabadust karikeerida, kujutada ja avaldada, nagu parasjagu heaks arvatakse. Seejuures saadakse kurjaks, kui keegi end avaldatust riivatuna ja puudutatuna tunneb. Vastutus öeldu eest veeretatakse aga nende õlule, keda öeldu häiris või kes selle väärtuse küsimärgi alla asetasid.

Teiste solvumisest ise end solvatuna tundes on leitud sedagi, et Eestis valitsevat täna „poliitkorrektne tsensuur“ ja nn psedusolvumise kultuur, mille tulemusena toodetav uuskeel varjavat inimeste „tegelikku hoiakut“. Sellele on viidanud näiteks Rainer Ratnik ja Mari Männiko (15.10.2015) Postimehes seoses Tartu Ülikooli sisseastumiskampaania nn beibeskandaaliga, ning Janika Kronberg (24.10.2015) Maalehes hoopiski Johnny B. Isotamme raamatust juttu tehes, varem aga näiteks Elver Loho (26.10.2014) Õhtulehes ja Sirje Kiin (05.11.2014) Postimehes seoses Jürgen Ligi avaldustega.

See kõik seostub laiema küsimusega: kes otsustab, kas solvumine oli õigustatud või legitiimne? Kas sõnade autor või see/need, kellele need sõnad on suunatud? Tundub, et ülaltoodud autorite meelest ei peaks jääma sõnade adressaadi otsustada, kas väljendatut võib käsitleda solvanguna või mitte. Leiame vastukaaluks, et sõnad ja pildid ei ole süütud ja nende tootjal on vastutus kontrollida, mis sõnumi ta öeldu ja kujutatuga välja saadab.

Andkem luba solvumiseks?

Sõnavabadusele viidatakse kui inimõigusele, unustades, et inimeseks olemisega kaasnevad õigused ei laiene mitte ainult netiavarustes sapi pritsijale, vaid neilegi, kelle pihta seda sappi pritsitakse. Piiri asetamist sinna, kus ühe inimese õigus hakkab riivama teise õigust, nähakse pahatahtliku närimisena või ei peeta seda millekski. Samas aga unustatakse, et teatud karikeerimisviisidel ja nimetamistel on väga pikk ajalugu, mis ka praegu edasi kestab, sest vildakat pilti taastoodetakse pidevalt. Elame maailmas, kus terve hulk gruppe on endiselt löögi all soo, sättumuse, rassi, etnilisuse ja teiste kategooriate alusel.

Tsiteerime Rainer Ratnikku ja Mari Männikot (2015): „Meie arvates on käesolev vaidlus ületähtsustatud. See ületähtsustamine näikse seisnevat asjaolus, et nähakse solvangut seal, kus seda ei ole. /—/. Kui Tartu Ülikool oleks soovinud kedagi solvata, siis oleks ilmselt vahendid teistsugused.“ Mingil põhjusel leiavad nende ridade autorid, nagu oleks haavava ja ülekohut tegeva kujutamisviisi pärast õigustatud solvuda üksnes siis, kui kujutaja on sellise loa väljastanud ehk meelega solvata otsustanud. Sellisel juhul jääks autori pärusmaaks väljastada lubasid, kes ja millal avaldatu hukka võib mõista.

Siin aga unustatakse, et suur osa riivamistest toimub mitte vimma, vaid riivaja enda privilegeeritud positsioonist tuleneva teadmatuse tõttu, sest ei olda harjutud end teise kingadesse asetama. Siinkohal pole selle teadmatuse (ignorantsuse) puhul tegemist aga lihtsalt lüngaga, vaid seda iseloomustab ka tahtmatus teada midagi struktuurse ebavõrdsuse, enese privilegeerituse ja teiste gruppide ebasoodsa positsiooni kohta. Teisisõnu, sõnavabadust praktiseeritakse, soovides ignoreerida selle piire. Sellele, kellele haavav „nali“ suunatud on, teeb see  ignorantsus ikkagi samavõrra haiget, sest see annab märku, et endiselt ei peeta ühiskondlikult oluliseks, et marginaliseeritud gruppe viisakalt ja väärtuslikena kujutataks. Antakse märku, et ebavõrdsus müüb ja seda ostetakse endiselt.

„Ärge võtke asju isiklikult,“ leidsid samad autorid nn beibe-fopaa peale, ja rääkisid beibekirjususest (light-, meedium-, ultra-). Ühtlasi tõstatasid nad küsimuse, kas ultrabeibed vajavad kaitset. Selline ironiseeriv küsimus lähtub soopimedast positsioonist, kuna ei näe  soostereotüüpset kujutamist probleemina, justkui poleks katki midagi, kui naissoost tudengeid taandatakse vaimse võimekuseta objektideks. Selline positsioneering jätab arvestamata, et meedia, sõna ja pilt taastoodavad pidevalt mõttemalli ja suhtumist, justkui naine polekski inimene. Iial ei räägi me ju light-, meedium- ja ultrajorssidest meestudengitest,  jagades neid seeria-artikliteks nagu tarbekaupu. Miks seda siis naistudengite puhul aktsepteeritavaks peetakse?

Žanr loeb

Anekdoot ja satiir pole sugugi neutraalsed žanrid, vaid need on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa, mis tähendab, et ka tänapäeval iseloomustab neid suuresti maskuliinne vaatepunkt. Naljades esineva agressiivse keelekasutusega kehtestatakse võim. Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Liisi Laineste (2012) on märkinud, et naisi naeruvääristavaid anekdoote esitletakse nii mõnelgi puhul kui süütuid nalju, jättes seejuures tähelepanuta, et nende lähtepunktiks on seksistlikud arusaamad. Misogüünia naljades taastoodab olukordi, milles sellelt, kelle üle naerdi (naine), eeldatakse passiivselt hea näo tegemist ja kaasa naermist, justkui tal puuduksid ühiskondliku ebaõiglusega igasugused isiklikud kogemused. Protesteerivale naisele antaks aga mõista, et tal pole head huumorisoont ja ta rikub teiste tuju.

Stereotüüpselt kallutatud pildi- ja kampaaniamaailm pole argiseksismist kuidagi lahus. Olukorrad nagu „jälle sõitis meeskolleeg minu juttu sisse“, „jälle eeldati ainsalt naiskolleegilt, et just tema peaks kohvi keetma“, „jälle arvatakse, et ainult ema on lapsevanem ning peaks haige lapsega koju jääma, kuigi sellel on selge tagajärg tööandja silmis“ pole juhuslikud kokkusattumused, vaid viitavad süsteemsele sookorrale, milles naistele ja meestele omistatakse erinevaid omadusi, sobilikke käitumismalle ja rolle. Sellised eelarvamused ongi soostereotüübid ning nende taastootmine ei muuda ühiskonda õiglasemaks. Kui isiklik ei oleks poliitiline ega vastupidi, ei saaks me seista ka sõnavabaduse ega inimõiguste eest.

On selge vahe, kas Jürgen ütleb Juhanile, et Juhanil on kenad silmad, aga kinnine suu, või Jürgen ütleb Kajale, et Kajal on kenad silmad, aga kinnine suu. Selles on vahe, kuna välimuse alusel suurele osale meestest ettekirjutisi ei tehta, naistele aga küll. Millal Jürgenile eales tema kehavormide volüümi või rõivavalikut avalikult ette on heidetud ning tema sõnades selle tõttu kaheldud? Unustame, et ajalugu on valge mehe sõna järgi kirjutatud, ning see pole teisiti ka tänapäeval. Juhan ei saa Jürgeniga samal ametipostil olles 30% vähem palka, aga Kaja võib saada küll. Sooline ebavõrdsus pea kõigis eluvaldkondades pole kuskile kadunud ning soostereotüübid aitavad ebavõrdsusele kaasa.

Mälupoliitika ja rassiline esitus

Naisüliõpilaste karikeerimisel on Eestis sama pikk ajalugu kui tendentsil, mida Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna teadurid Anu Laas, Katri Lamesoo ja Kairi Talves võtsid 2008. aastal kokku kui eesti naisteadlaste süstemaatilist alaesindatust akadeemilise karjääriredeli kõrgematel ametikohtadel. Praeguseks pole märkimisväärseid muudatusi toimunud: naistudengite ülekaal on kõrghariduse madalamatel astmetel, kuid doktoriõppes ning edasises teadlasekarjääris on osakaalude võrdlus naiste kahjuks. Sajand on möödunud ajast, mil esimesed naistudengid Tartu Ülikooli immatrikuleeriti, ent naisteadlaste positsioon Eestis ning nende esindatud Eesti Teaduste Akadeemias on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Mõlema tendentsi alus on soostereotüüpne teadlasekuvand, sooliselt kallutatud ja meeste kui domineeriva grupi väärtustest lähtuv hindamis- ning edutamispoliitika ja naiste ühekülgne kujutamine meedias. Nii saja aasta tagune lõõpiv ja karikeeriv sisu kui ka tänapäevane on järjepidevalt seadnud küsimärgi alla naistudengi motiivid ja tema vaimse võimekuse teadustööga tegeleda.

Pole sugugi juhuslik, kui laiem üldsus ei võta vaevaks midagi teada eesti naiste eilsest ega tänasest, nende võitlustest, emantsipatsioonist, eneseületamistest. Siiski ei puuduta selline strateegiline väljaarvamine üksnes naisi. Avaldusi ja stereotüüpseid nalju tehakse üldjuhul ühiskondlikus võimuhierarhias madalamal positsioonil olijate aadressil ja arvel – nn punching down –, näiteks mustanahaliste ja geide kohta. Ehk oleks aeg neil, kes panevad pahaks nn solvumiskultuuri esilekerkimist, mõtiskleda senisest enam oma enese privilegeeritud positsiooni üle, kust nad oma seisukohti avaldavad? Võib üsna julgelt väita, et need, kes nõuavad, et neil oleks õigus ja vabadus öelda teiste kohta, mida sülg suhu toob ning isegi solvuda, kui nende sõnade peale solvutakse, paiknevad ühiskonnas privilegeeritud positsioonil mitmete sotsiaalsete kategooriate lõikes korraga: näiteks valged domineerivasse rahvusgruppi kuuluvad heteromehed või valged heteronaised, kes maskuliinseid väärtusi kandvasse kultuuri kriitiliselt ei suhtu.

Postimees kajastas 3. novembril Järvamaal toimunud õppust, milles pagulasi mängisid tumedaks võõbatud nägudega valged inimesed, kes hoidsid käes banaane ja osalesid mässus. Järva-Jaani vallavanem Arto Saare meelest on niisuguse kujutamisviisi kritiseerijad teema “üle tähtsustatud”. Lääne-Eesti päästekeskuse juhi Ivar Kaldasauna sõnul oli eesmärgiks, et päästjad arvestaksid “teisest kultuuriruumist pärit inimestega, kellel on omad tavad ja protseduurid”.

Seega peeti seda, et valge nahaga inimesed etendavad rassilist paroodiat, mille kohta Lääne popkultuuris on oma termin — nn blackface’i esitus —, mitte ainult “süütuks naljaks”, vaid koguni hädavajalikuks. Stereotüüpide taastootmise õigustuseks tuuakse kultuurilisi erinevusi, aga ka koloniaalse taaga puudumist. Seejuures ei pöörata tähelepanu, et hiljutised kallaletungid mustanahalistele ja moslemitele Eestis ning alavääristav kujutamine osutavad niisuguste hoiakute taastootmisele, mille tõttu osutus mujal võimalikuks orjapidamine.

Näide etniliste ja rassiliste stereotüüpide taastootmisest popkultuuris on nn brownface’i esitus (üks blackface’i alaliik), milles valge mees imiteerib naeruvääristavalt Kagu- ja Kesk-Aasia aktsente ning väidetavaid kohalikke maneere: Dr Bombay, Borat, Simpsonite Apu Nahasapeemapetilon jm (Dave 2013). Kõik need näited räägivad privileegipimedusest, milles nalja ei tehta mitte iseenda, vaid endast madalamal sotsiaalsel positsioonil paikneva teise arvelt. Selliste “naljade” sotsiaalne tagajärg on aga naljast kaugel.

Privileegist

Siinkohal meenub mõne aasta tagune juhtum integratsiooniteemalisest telesaatest Eestis, kus valge nahavärviga eesti keele õpetaja selgitas inglisekeelsele mustanahalisele uus-sisserändajale järjekindlalt, et sõna “neeger” on eesti keeles neutraalne, see ei solva, ignoreerides mustanahalise mehe arvamust, et ta siiski ei sooviks selle sõna kasutamist enda kohta. Sama kordus tänavu 12. oktoobri ETV Vabariigi kodanike vestlusringis, milles saatekülalise Carl Stefan Josuah Tuuliku avalduse peale, et sobiv ja neutraalne oleks kasutada mõistet „mustanahaline”, hakkas saatekülaline Kristiina Ojuland seda vaidlustama ning väitis, et ta ei tea, mis rahvusest Hiiumaal sündinud ja vabalt eesti keelt kõnelev Tuulik on.

Chris Piascik / Flickr CC

Siin väljendub hoiak, et meie, valged eestlased (rassikategooria mõttes privilegeeritud) kutsume kõiki teisi selle kategooria mõttes ebasoodsalt positsioonituid nii nagu soovime, samuti meid ei huvita, kas või miks see neid solvata võib. Kuna privilegeerituse üks keskseid omadusi on see, et see jääb neile, kes seda omavad, nähtamatuks ja mõistmatuks, siis anname siinkohal abiks mõned veebilehed (siin ja siin), kus teemat lähemalt avatakse ning avaldame lootust, et privilegeeritusest ka eesti keeles rohkem kirjutataks ja mõeldaks.

Kokkuvõtteks

Sõnu ei lausuta tühjalt kohalt: kõik me räägime mingilt sotsiaalselt positsioonilt. Kui räägitakse solvumiskultuurist, siis ei võimalda privileegipimedus, nii nagu soopimeduski, mõista, kelle vabadusi tegelikult kaitstakse. Pigem kaitstakse sellega status quo’d ning privilegeeritud riivajate õigusi, keda ennast iial samadel alustel solvata ei anna.

Ühiskond, milles ei nähta jõu- ja alandusvõtteid julguse ja isikupärase stiilina, ei kaitsta strateegilist ignorantsust, ei kummarduta nn tugevama võimu ees ega peeta sõnavägivalda aktsepteeritavaks, on tervem, arvestavam ja õnnelikum. Sellises ühiskonnas jääb vastutus sõnade mõju eest ikkagi sellele, kes valis end väljendada viisil, mis teiste õigustesse sisse sõitis, mitte sellele, kes riivamisele tähelepanu pööras.

Toimetanud Aet Kuusik

Allikaid

Dave S. S. (2013). Indian Accents: Brown Voice and Racial Performance in American Television And Film. Chicago: University of Illinois.

Laas, A., Lamesoo, K., Talves, K. (2008). Mõtteviisi tõkked: maskuliinne teadusruum.Vaateid teelahkmelt: Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika aktuaalseid probleeme Eestis​ (119–142).