Angela Merkeli edu saladused

USA majandusajakiri Forbes koostab igal aastal maailma võimukaimate naiste nimekirja, mida on 2006. aastast saadik juhtinud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (välja arvatud 2010. aastal, kui see tiitel anti Michelle Obamale). Taolised nimekirjad on küll alati veidi subjektiivsed, kuid väitega, et Merkel kuulub juba pikemat aega maailma mõjukaimate naiste hulka, on raske vaielda.

Millega läheb Merkel ajalukku?

Merkel on juhtinud kristlikud demokraadid Saksamaal juba kolmel korral võiduni parlamendivalimistel ja teeb seda tõenäoliselt ka tänavu. Ei maksa imestada, kui sellele järgneb veel viieski ametiaeg, millega ta asetub ühte ritta selliste suurte kantsleritega nagu Konrad Adenauer ja Helmut Kohl. Adenauer juhtis sõjajärgse Saksamaa ülesehitamist. Kohl saavutas riigi taasühinemise. Millega läheb ajalukku Merkel, seda me praegu veel ei tea, kuid arvatavasti tõstetakse tulevikus temast rääkides esile Saksamaa tõusmist Euroopa juhtriigiks ning mõjukuse kasvu maailmas laiemalt. Kindlasti ka seismist liberaalsete väärtuste eest.

Ajakiri Time kuulutas Angela Merkeli vaba maailma kantsleriks

Forbes märkis eelmisel aastal, et ajal, kui üle kogu maailma kerkivad esile parempopulistlikud poliitilised liikumised, on paljud nimetanud Saksamaa kantslerit “Lääne liberaalse võimu viimaseks bastioniks”. Ajakiri Time kuulutas Merkeli juba 2015. aastal “Vaba maailma kantsleriks”, valides ta siis ühtlasi aasta isikuks.

Donald Trumpi saamine USA presidendiks on muidugi veelgi süvendanud muljet, et Merkeli õlul lasub koorem, mis on palju suurem kui vaid Saksamaa juhtimine. Temalt oodatakse maailmas palju. Ja sageli ehk isegi rohkem kui Saksamaa võimsus lubab pakkuda. Tegemist on ju küll maailma suuruselt neljanda majandusega, kuid USA ja Hiina ületavad seda siiski mäekõrguselt. Ja India jätkuvalt kiire kasv viib prognooside järgi ka selle riigi peagi kaugele ettepoole mitte üksnes Saksamaast, vaid ka Jaapanist.

Poliitikuid on palju, riigijuhte vähe

Majanduskasvu ei maksa fetišeerida, kuid reaalses maailmas sõltub riikide poliitiline kaal paljuski siiski nende majanduslikust võimsusest. Merkelil on rahvusvahelises poliitikas mõju mitte selle tõttu, et ta on tore inimene, vaid eelkõige ikkagi tänu sellele, et ta on Saksamaa liidukantsler. See on kindlasti üks tema edu peamistest saladustest, mis võimaldab tal troonida ka maailma võimukaimate naiste nimekirja esiotsas.

Kuid sellise positsiooni saavutamine ei ole jõukohane kaugeltki igaühele. Poliitikuid on palju, riigijuhte vähe. Veel vähem on neid, kes suudavad püsida sellises ametis nii kaua, eriti demokraatlikes riikides. Milles siis peitub Merkeli saladus? Saksamaal on praeguseks avaldatud juba kümneid raamatuid, mis seda seletada üritavad, kuid eesti keelde on neist seni tõlgitud ainult üks.

Eesti keeles on seni ilmunud ainult üks Merkeli fenomeni selgitav raamat

Hajo Schumacheri “Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust” (2006, e.k. 2010) ilmus Saksamaal vaid aasta pärast seda, kui kristlikud demokraadid Merkeli juhtimisel esimest korda parlamendivalimised võitsid. Schumacher lahkab selles lähenemist, mis aitas Merkelil tõusta riigi juhtivale ametipostile, kuid on iseloomustanud teda paljuski ka järgnenud aastatel.

Esimene võtmesõna: järjekindlus. Merkel hakkas lööma poliitikas kaasa alles pärast Berliini müüri langemist, kui ta oli juba 35-aastane, mil Ida-Saksamaal toimusid esimesed vabad valimised. Pärast riigi taasühinemist valiti ta 1990. aastal kohe Saksamaa parlamenti, kuid kulus veel 15 aastat, enne kui ta liiduskantsleriks sai. Selleks ajaks oli ta juba 51-aastane – noorte juhtidega harjunud Eestis võib tunduda, et see on iga, mil inimesed poliitikast pensionile lähevad, aga täiskasvanud demokraatiates hinnatakse kogemusi üldiselt kõrgemalt.

Võim ei ole olnud eesmärk omaette

Tegelikult oli Merkel kantsleriks saades suhteliselt noor. Kõik teise maailmasõja järel samale ametipostile tõusnud mehed jõudsid sinna vanemas eas. Adolf Hitler oli 1933. aastal Saksamaa kantsleriks saades küll vaid 43-aastane ning Joseph Goebbels 1945. aastal 47-aastane (Hitler määras ta oma testamendis enda ametijärglaseks – Goebbels sooritas järgmisel päeval enesetapu), aga see karm õppetund veenis sakslasi pigem selles, et riigi juhtimist ei saa usaldada nende kätesse, kes ei ole sellega varem kokku puutunud ja enda võimekust juba tõestanud.

Kriitikud on võrrelnud Merkelit küll Hitleriga, kuid nad on siiski olulisel määral erinevad nii poliitikute kui ka inimestena

Merkel asus ennast 1990-ndatel tõestama Kohli valitsuskabinetti kuuludes. “Kes väidab end täna juba 1990. aastal teadnud olevat, et Angela Merkel saab ühel päeval liidukantsleriks ja taltsutab Gerhard Schröderi, Edmund Stoiberi ja George W. Bushi, see valetab,” märgib Schumacher. Poliitika on aga vastupidavusala, kus ellu jäävad kõige sitkemad, mitte need, kes esimesel võimalusel pea ees tulle tormavad.

Merkeli jaoks ei ole võim olnud omaette eesmärk. Tema tahtis olla edukas, midagi ära teha. “Poliitikat ei mõista Merkel mitte kui näitelava, vaid pigem kui masinaruumi, õigemini: masinaruum ongi tema lava,” kirjutab Schumacher.

1998. aastal said kristlikud demokraadid parlamendivalimistel lüüa. Paar aastat hiljem tõusis Merkel Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juhiks, kuid pidi arvestama teda ümbritsevate ambitsioonikate meestega. Nii sai 2002. aastal kristlike demokraatide kandidaadiks liidukantsleri kohale hoopis CDU sõsarpartei Baieri Kristlik-Sotsiaalse Liidu esimees Edmund Stoiber, kes mängis maha vahepeal kasvanud reitingud. See kaotus valimistel kindlustas Merkeli positsiooni kristlike demokraatide juhina. Järgmistel valimistel tehti panus talle ning kuna ta on toonud nüüd kristlikele demokraatidele hulga võite, siis on tema positsioon nende juhina püsinud vankumatu. Osaliselt kindlasti ka tänu sellele, et ta andis alguses võimaluse Stoiberile, oma tugevaimale rivaalile, kes ei suutnud valimistel hääli juurde tuua.

2005. aasta parlamendivalimistel lubas Merkel sakslastele uut algust. Tänavu ta seda enam teha ei saa. Nüüd saab ta lubada veel vaid stabiilset arengut

Harjumuspärastesse rollidesse sobimatu

Schumacher toob välja, et Merkel on kõige põhjalikuma haridusega kantsler ning omandas juba varakult voorused, mida annab selles ametis väga hästi ära kasutada: distsipliin ja sõnaahtrus. Tänu vastupidavusele ja osavusele, kannatlikkusele ning parajale portsule õnnele suutis ta panna erakonna oma sõna kuulama, toetudes seejuures ka võrgustikule võimsatest naistest. “Naisliikumisele omasest ohvrihoiakust ei taha see postfeministlik-konservatiivne kogukond midagi teada,” märgib Schumacher. “Konservatiivne feminism ei esine enam nii ohvritallelikult nagu vihased suguõed aastakümneid varem. See põlvkond opereerib vähem nõudmiste ja rohkem saavutustega. Igatahes on see asja mõte.”

“Ainult et, miks küll jõudis kõige kõrgemale tippu just see proua Merkel,” küsib ta samas. “Kindlasti ka seepärast, et ta polnud Lääne esteetika- ja käitumisterrorit omal nahal tunda saanud. Naiserollidega ei vaevanud SDV füüsik iial oma pead. Hilpude ja soengutega ka mitte. Ta ei pidanud seda nii tähtsaks. Selle suhtelise immuunsusega juuste ja suunurgakortsukeste üle peetavate lõputute arutelude suhtes on ta Lääne naistest üle. Angela Merkel on kübeke vähem solvuv, mitte nii edev, orienteeritud pigem mõtlemisele. Tema loodusteadlase olek ei sobi harjumuspärasesse rollide arsenali.”

Poliitikas domineerivad Schumacheri sõnul juristid, kes eelistavad mõelda lõpetatud juhtumite kaupa, kuid Merkeli silmis on maailm lõpuleviimata katsete jada ning kestva poliitilise edu saab rajada ainult pikaajaliselt läbimõeldud võimukasutusele, mitte emotsioonidele ja imrpoviseerimisele. Merkel teab täpselt, kuidas töötavad tema rivaalid. Ta on ettevaatlik, kaalub asju põhjalikult, kuid tegutseb otsustavalt. Ta on poliitikuna sildade ehitaja, mitte lahkhelide ja vastuolude ekspluateerija. Merkel valitseb range ajakava järgi. Ta on äärmiselt plaanipärane poliitik. Välispoliitikas väga reeglipärane, sisepoliitikas kindlat taktikat järgiv. Tema lähenemine on suunatud riskide minimeerimisele, suurte konfliktide vältimisele.

Näiva kummalisuse taga on sügav loogika

Kuidas väljenduvad sellised üldised printsiibid konkreetsetes küsimustes? Hea näide on seotud Saksamaa parlamendi hiljutise otsusega seadustada samasooliste abielud. Kristlikud demokraadid blokeerisid aastaid teiste erakondade algatusi selles küsimuses hääletuse korraldamiseks, kuid lõpuks otsustas Merkel seda lubada. Tema ise hääletas vastu, kuid andis oma erakonna liikmetele vabaduse järgida enda südametunnistust, väljendades lootust, et see edendab mitte üksnes austust erinevate arvamuste vahel, vaid ka sotsiaalset sidusust ja rahu.

Merkel oli ise samasooliste abielude seadustamise vastu, kuid lasi selle parlamendil heaks kiita, sest rahvas on selle poolt.

Merkeli otsus võis tulla paljudele ootamatult, tema käitumine võis näida kummaline ja koguni veidi vastuoluline, kuid tegelikult peitus selles sügav loogika. Tema isiklik seisukoht, mida ta ka hääletusel väljendas, võib küll olla, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, aga kujunenud olukorras, kus samasooliste abielude seadustamist toetas Saksamaal küsitluste kohaselt juba enam kui 80% rahvast, sai ta lõpuks aru, et selle blokeerimine ei ole enam poliitiliselt jätkusuutlik.

Sügisel toimuvad Saksamaal taas parlamendivalimised. Merkeli otsusele eelnenud nädalatel olid rohelised, liberaalid ja sotsid järjest teatanud, et nemad ei osale pärast valimisi sellises valitsuskoalitsioonis, mille koalitsioonileping ei hõlma ka samasooliste abielu seadustamist. Hääletust lubades kõrvaldas Merkel selle teema nüüd valimisdebattidest ehk minimeeris ohtu, et kristlikud demokraadid selle tõttu hääli kaotavad, andes erakonnale ühtlasi võimaluse väljuda kujunenud olukorrast oma nägu kaotamata.

Merkel on pragmaatiline, tsentristlik konservatiiv, mitte mingi fanaatiline ideoloogiline dogmaatik. Tema saab aru, et demokraatlikku riiki, kus võimu legitiimsuse aluseks on rahva tahe, ei saa valitseda ühiskonna peavooluga vastuollu minnes. See ongi nn merkelismi tuum. See ongi tema edu suurim saladus.