Ärge tapke last, tapke naine

On hetki, mil ma tunnen end mõistliku kiisuna – saad kõigest küll aru, ent ometi peetakse sind ajutuks olendiks, kelle saatus on olla vaid diivanikaunistus või püüda hiiri. Eriti tugevdavad seda tunnet võõraste inimeste arvamused, et nemad võivad minu eest otsustada, milline on minu tulevik.

Paljudes Euroopa riikides on viimastel aastatel tõstatatud abordi küsimus. Justkui kõik olekski juba öeldud, nii pooldajatel kui ka vastastel. Ainult et nüüd on järg Eesti käes. Ja jälle unustavad abortidega võitlejad, et isegi lennukis palutakse hapnikumask alul asetada endale ja alles seejärel lastele. “Päästke lapsed,” kostab karje. Ainult miskipärast ei mõtle keegi naistest. Ja sellest, kuidas jõuavad rasedad otsuseni teha abort.

Suudaksite te kujutleda poliitsaadet, milles osaleb kaks valitsusse kuuluvat naist, kes tõsimeeli arutavad riikliku programmi üle, mille eesmärk oleks muuta kõik selle riigi mehed sinisilmseteks atleetlikeks blondiinideks? Sest naistele meeldivad just sellised mehed. Vaat mina ei suuda. Aga kujutleksite te seaduseelnõu, mis kohustaks kõiki mehi oma jalgu ja rinda epileerima? Ma ei hakka isegi rääkima sellest, et meeste suguorganile viidaks sisse esimese öö standard. Võimatu. Täielik idiootsus.

Ent miks on siis normaalne urgitseda naise organismis? Miks on see aktsepteeritud, tõsine arutlusteema? Istuvad hea tervise juures onklid ja otsustavad, kas anda abordiks raha või mitte. Sest vaat neile tundub, et abort nagu ei lähe. Voh, kui teile nii tundub, siis ärge teie tehkegi aborti! Sünnitage, kasvatage ja parandage demograafilist olukorda.

Aga mina pole oma otsust aborti teha sekundikski kahetsenud.

Naise vastutus

Seksiga tegeleb kaks inimest. Aga vastutus on miskipärast naisel. Kusjuures kui feministid räägivad konsensusliku seksi möödapääsmatusest, siis nende üle naerdakse. Et kui tulid õhtul külla sarja vaatama ega jooksnud pärast esimest suudlust õudust tundes minema, järelikult olid nõus kõigega. Milleks need naljakad küsimused nõusolekust? Ja paljudel naistel ongi ajud ärapestud: “Oi, no kuidas ma ta nüüd eemale lükkan ja ära lähen. Ta ju solvub.” Aga teistel lihtsalt ei lasta lahkuda, rõhudes kireplahvatusele, kus kistakse riided katki, surutakse pikali, tullakse sisse, orgasm (seda stsenaariumi on korduvalt kirjeldatud populaarses kirjanduses ja mängitud läbi kinos, teisisõnu on see legitiimne ja seda isegi julgustatakse). No kus on kireplahvatuses aega proosaliseks kondoomiotsinguks ja pealepanekuks!

Ainult et raseduse korral hakkab üldsus korraga pahandama: “Miks sa siis nõustusid kondoomita seksima?!” Aga kui paljud noored tüdrukud usuvad meest, kes räägib: “Ma kontrollin end”, “Me oleme ammu juba koos”, “Ma tahan sind tunda”. Või siis jällegi kardavad mehele ära öelda ja temast ilma jääda.

Ma teadsin meest, kellel jäi armuke rasedaks. Olid skandaal, abort, alul vankuma löönud ja lõpuks lagunenud abielu – kõik rõõmud, ühesõnaga. See ei takistanud meest hiljem partnereid vahetamast ja kasutamast kondoomi, nagu juhtus. Ja selle juures deklareerimast, et ta pole veel valmis isaks saama. See tähendab, et inimene juba teadis, kuidas tulevad lapsed, ent asetas jätkuvalt oma naudingu kõigest kõrgemale. Las eit saab ise hakkama.

Ka mina seksisin kord samasuguses olukorras kaitsevahendita. Noorus, depressioon, vana sõber, kes otsustas mind “lohutada”, pudel veini, väljas on öö, kõik kohad on kinni ja kondoomi pole kusagil osta, aga “ma kontrollin ennast.” No ja tulemus – mõne aja pärast kaks triipu.

Tulevikku pole

Kallid mehed mitte vähem kallites kostüümides, kes leiavad, et pole tarvis raisata riigiraha abortidele. Võib-olla ei tasu raisata hoopis riigiraha teie palkadele? Kas te teate, kui palju naisi suudaks mugavalt ära elada teie kuupalgast? Ometi ei hakka te mitte kunagi mitte midagi jagama.

Kaks triipu testil šokeerib sageli ka neid, kel pole laste vastu midagi ja kes on majanduslikult kindlustatud. Sest see on plaani- ja elustiili muutus, möödapääsmatu vajadus palju õppida. Aga kui naine elatab iseennastki vaevu ära?

Rasedaks jäämise hetkel olin ma töötu. Järelikult oleksin pidanud last kasvatama miinimumtoetusega. Kus lapsega elada? Mida süüa? Mida teha, kui ma haigeks jään? Kuidas ma selle kõigega toime pidin tulema?

Foto: Miss Pupik (flickr)

Mu sõbrannadel on emad, õed, mehed ja lapsehoidjad. Ja nemadki kurdavad, et lapsega on elu muutunud lõputuks küünlapäevaks ja jalutuskäiguks miiniväljal. Küll kõhuke, küll probleemid unega, küll kõrvad või hambad. Sõid midagi valesti ja lapsel on allergia, läksid jalutama ja laps sai külma. Selle kõige juures, ma kordan, neid noori emasid hoitakse. Neile antakse võimalus puhata, neile valmistatakse süüa ja ostetakse toitu.

Aga mida teha siis, kui abi pole, aga probleemid on? Tookord ma teadvustasin, et mind ei aita mitte keegi. Isegi kui ma jään haigeks ega suuda minna poodigi, isegi kui hakkan magamatusest ja näljast hulluks minema – minu juurde ei tule mitte keegi.

Kas lugupeetud härrad-poliitikud on valmis panustama süsteemi, mis tagaks tasuta abilised, kes tuleksid abordist keeldunud naise juurde vähemalt korra päevas ja aitaksid teda? On nad valmis maksma nii suurt hüvitist, et naine ei mõtleks sellele, mida ta sööb ja kust võtab raha, et maksta korteri eest ning osta endale ja lapsele vajalikke asju?

Ja kõige tähtsam. Kes võtab endale vastutuse naise ja lapse edasise saatuse osas? Oletame, et täiskasvanud naine, kellel on töökogemus, suudab ka pärast vanemapuhkust leida endale oskustele vastava töökoha. Aga kuidas on lood tüdrukuga, kes on äsja lõpetanud kooli ja õpib ülikooli esimesel kursusel? Milliste vahenditega õpib ta edasi, tagades ühtlasi oma väikse pere heaolu? Millal ta töötab, kui ta peab õppima ja kasvatama last? Või on lollil eidel ainult kaks võimalust – mehele ja mehe kaela peale või madala kvalifikatsiooniga tööle?

Pärast aborti reisisin ma palju ringi, vahetasin mõned korrad tööd, sõitsin komandeeringusse, õppisin, tutvusin huvitavate inimestega, tegin sporti, tugevdasin tervist. Olin õnnelik. Ja ma ei tahtnud mitte kunagi sünnitada pisikest ja kogeda emaduse rõõmu.

Hirmutav üldsus

Head sündimata laste kaitsjad, öelge ausalt – millise protsendi oma sissetulekust olete te annetanud heategevusele? Millistele fondidele olete teinud püsikorralduse? Või äkki olete te ise mõne fondi asutaja?

Ma olen rohkem kui korra põrkunud naistega, kes tulid ühte sellistest fondidest asjade ja toiduainete järele, et viia neid endale ja lastele. Kurvad, kurnatud näod. Väsimus, mis ei kao enam pärast ühte puhkepäeva. Ometi veendi neid omal ajal aborti mitte tegema. Ja vaesed (kuhu veel edasi?) muutusid veelgi vaesemateks.

Kui sa oled rase, ent ei taha last, peab iga teine inimene oma kohustuseks targutada sulle patust, tulevasest jumala abist, abordi hirmsatest tagajärgedest, poetada pisaraid ja paluda, et “ära tapa last”, näidata sulle kohutavat videot… Ja astuda siis kõrvale.

Niipea kui sa sünnitad, muutud sa hetkega selleks tädiks, kes “on vaene nagu kirikurott”, “miks sa sünnitasid”, “sellistelt õnnetutelt emadelt, kes elavad sellistes tingimustes, tuleks lapsed ära võtta”, “rasvuvad siin meie maksudest”. Aga mis kõige tähtsam: “Miks sa näed nii õudne välja? Miks sa karjud lapse peale? Miks sa temaga niimoodi suhtled? Sa oled ju ema!”

Sünnitad, hakkad armastama?

Saate aru, härrad poliitikud, lampi saab sisse ja välja lülitada, ent armastust lapse vastu sisse lülitada ei saa. Isegi kui teile jutustati mingist emainstinktist. Pole sugugi vähe neid naisi, kes ei armasta oma lapsi. Niimoodi juhtus. On naisi, kes on elust nii piinatud, et enam ei armasta last. Sest seni oli elu üsna talutav, aga pärast lapse sündi on elu kohutav. Juhtub ka nii, ja isegi tihemini, kui te arvate.

Aga on ka depressioon. Mis on haigus. Võimalik, et teie olete õnnelikud inimesed ja olete sõna “depressioon” kuulnud ainult raamatutes. Aga tegelikult on nii, et depressioonis ei suuda te isegi enda eest normaalselt hoolitseda, rääkimata 24 tundi ööpäevas lapse eest. Kas te teate, mis tunne on lamada ja ulguda, teadvustades, et kadunud on rõõm, mis teil oli? Et te pole enam iseseisvad? Et vähemalt paar aastat ei saa te mitte kedagi endale koju tuua ja mitte kellegagi suhelda, käia kinos, juua veini ja isegi pesta nõusid? Te vihkate seda last juba raku staadiumis. Te vihkate lapse kisa, ei taha ööde kaupa üleval olla, ei taha pühkida tagumikku, pisaraid ja okset. Ja selle kõige juures teil pidevalt iiveldab. Te tunnete, et lagunete tükkideks. Sest rasedus pole sugugi tervendav ja noorendav, nagu mõned lahked inimesed räägivad.

Kujutlege, millisesse lahkesse ja helgesse maailma sünnib laps, keda te nii aktiivselt kaitsete. Depressioonis ema, kellel on vastumeelne last isegi puudutada. Ema, kes ei armasta väikest inimest. Ema, kel pole jõudu tagada lapsele normaalne elu. Teie jaoks on see laps tulevane maksumaksja. Aga millisesse maailma sünnib laps? Tahaksite te tema saatust?

Ma nutsin päeval, mil ma neelasin neidsamu tablette. Õnnest. Ja samamoodi on nutnud paljud naised. Lihtsalt nende hääli pole diivaniarmee koori tagant kuulda, mis taastoodabki müüti, et kõik naised armastavad lapsi, kõik naised kahetsevad aborti, kõik naised, kes loobuvad abordist, on õnnelikud. Ent kui küsida – süüdistamata ja õigustusi nõudmata –, siis jutustataks teile palju huvitavat.

Teile meeldib lugeda raha. Niisiis, oma abordi maksin ma kinni oma taskust. Andsin praktiliselt viimase, et mulle ei loetaks rohkem epistlit (riiklik kliinik püüdis seda teha). Aga issi ei andnud sentigi. Ta polnud ju midagi võlgu.

Ma maksan makse, juba maksan neid. Ma olen üsna noor ja maksan neid veel kaua. Võimalik, et ühel hetkel otsustan ma siiski teadlikult rasedaks jääda. Siis miks on minu elu, minu täisväärtusliku ja kasuliku ühiskonnaliikme elu teile vähem tähtis, kui selle hüpoteetilise inimese elu, kes ei hakka ehk isegi töötama? Hakkab äkki hoopis jooma, suitsetama ja parkides kaklema? Miks mind tohib tappa, aga rakku mitte?

Ma ei ole kiisu. Ma ei kaunista diivanit. Ma saan oma kehaga ise hakkama. Aga minu maksud las lähevad pigem selleks, et aidata mõnda vaest naist, kes nutab ega tea, kuidas edasi elada. Et teda aitaks viisakas ja haritud arst, mitte naabrinaise kudumisvardad. Ma tahan maksta selle eest, mitte uute tankide, väljamõeldud piirangute eest, piirile ehitatava müüri ja kellegi poliitiliste mängude eest.

Kui ellu viiakse kuiv seadus, surevad inimesed surrogaadi joomisest. Kui luuakse defitsiit, hakkavad inimesed vargile. Kui keelatakse abordid, tuuakse korvid lastega võib-olla teie uste taha, härrad. Olete te valmis näitama ühiskonnale eeskuju ja hakkame paarikümne orvukese kasuisaks? Kui jah, siis võite juba täna alustada. Võtke enda peale nende laste kasvatamine, kes juba vajavad vanemaid. Hoolitsege nende eest. Ja võtke teadmiseks, et selle vastu ei ütle kunagi keegi mitte ühtki sõna.

Autor on toimetusele teada.