Armastuse ja julgusega normatiivide vastu
Räägitakse, et fotograafia suudab näha inimese hinge. Anna-Stina Treumund näitab, kuidas fotograafia abil kadunud hingi taasluua. Tema piltide ümber hõljub eripärane atmosfäär, mis tõmbab vaataja pildiga kaasa.
20. juunil avati äsja Tallinnasse jõudnud Fotografiska fotokunstikeskuses Anna-Stina Treumundi näitus “Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Rein ja Mari”, mis räägib meile naiste lugusid. Seitsmest pildist koosneva sarja loomiseks uuris Treumund minevikust pärit tekste – arhiiviallikaid, politseidokumente jpm, otsides viiteid naistest, kes ei käitunud vastavalt valitsevatele ühiskonnanormidele. Tegemist oli julgete naistega, kelle lugusid ei ole rohkem maailmaga jagatud kui vaid nende üksikute tekstide näol.
Treumundi soov oli tuua Eesti avalikkuse ette just neid teemasid, millest senini oli vajaka. Kõiki piltidel esitatud tegelasi kehastavad tänapäeval elavad Eesti feministid, lesbid, mittenormatiivsed naised, kes on jätkanud meie ajal minevikus elanud naiste võitlust. Näitusele valitud pildid on väga erinäolised, aga neid ühendab sarnane eesmärk ja tagamõte. Treumund ei karda meid viia ka ajalisse ja kohalisse fluiidsusesse, mille tulemusel jäävad mõned teosed mõtlemapanevalt ebamääraseks.
Teosel “Frieda ja Sabine” näeme suurel põllul kahte vanaaegsetes kleitides naist, kellest üks aitab teist hobuse pealt maha. Teoselt peegeldub intiimsus, soojus ja usaldus. Foto detailid viitavad jõukamatele naistele, kes soovist mitte mehele minna otsustasid oma ülejäänud elu n-ö üksikute naistena koos veeta. Nad on üksi keset lagedat põldu, mis võib viidata nii privaatsushetkele kui ka paljastusele. Kui mitmel teisel tema teosel võib fookuspunkt olla fluiidne, siis “Frieda ja Sabine” seab härda hetke kõigi vaatajate tähelepanu keskpunkti. Selle teose tausta teades, oleks Treumund võinud neid kujutada ka oma ühises eluruumis, mis oleks teose deklareerivat poolt võib-olla rohkem vaigistanud.
“Frieda ja Sabine”
“Malle” on aga ajatu kummitus, kes meist hämaras mööda läheb. Me ei näe tema nägu ega detaile tema riietel. Ta on jäänud välimuselt anonüümseks, vaatajale tundmatuks, nagu jäid paljud teised lesbid ja mittenormatiivsed naised, kes enne meie aega elasid. Me teame ja näeme, et ta on olemas, aga see eksistents paistabki jäävat vaid hõikeks, et mina olin ka siin.
Teosest “Eha” peegeldub jällegi midagi meeldivalt kodust, maist ja ürgset. Stereotüüpsetes mittenaiselikes riietes nööriga vehkiv kujutis longus puidust värava taustal toob ürgsusele juurde ka argipäevalikkust, sest tegemist on muidu tavapärase tänavapildiga. Pildil kujutatud naine seisab jalad harkis ning paistab nööriga keerutavat või seda minema viskavat. Nõnda žestikuleerides paistab ta isegi veidi humoorika kujutisena, nagu tal oleks mingi lõbusa või intrigeeriva tegevusega ametis.
“Eha”
Meesteriietuses naist on kujutatud ka teosel “Alfred”, kus me näeme ahju kõrval pingil jalad harkis istuvat suitsetavat naist, kelle lühikesed blondid juuksed on kõrvade taha kammitud. Naine lööb enda musti kingi läikima. Lähemalt vaadates märkame tema paremal käsivarrel olevat tätoveeringut, kust loeb välja sõnad “just queering”. Lavastatud stseen on kõigile kindlasti tuttav, sest taolises koduses tegevuses on paljusid mehi kujutatud. Fotol kujutatu ei loo võõristust, selline väljanägemine ning tegevus on ka naistele täiesti loomulik ja normaalne.
Ühte Eesti ajaloo kuulsamat feministi Lilli Suburgi portreteeriv teos “Lilli” kujutab naist, raamat käes, liikumas läbi avatud ustega siseruumide. Naist saadab Lillile omane olnud professionaalsuse ja sihikindluse meeleolu. Teos meenutab stseeni ülesehituselt veidi Flo Kasearu teost “Ruumilised suhted. Kohaspetsiifiline teos”, mis oli väljas Ingrid Ruudi kureeritud näitusel “Oma Tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”. Kasearu teos koosnes väiksest ruumist, igast seinast läbikäidav, mis viitas naise isikliku ruumi puudumisele. Treumundi pildil on aga naine liikumas hoogsalt läbi avatud ruumi, mis võiks viidata sellele, kuidas naine liigub isikliku ruumi puudumisest edasi, privaatsema tuleviku suunas.
“Lilli”
Anna-Stina Treumund lõi selle sarjaga silla erinevatest generatsioonidest pärit naiste vahele, tuues minevikus elanud inimesed tänapäeva. Kõige rohkem läksid hinge “Alfred” ning “Frieda ja Sabine”, minu jaoks kõige intiimsemad ja emotsionaalsemad teosed. Lesbikultuur ja normatiivsest eristuvate naiste kujutamine peaks olema Eestis rohkem esil, kui see on praegu. Treumundi panus Eesti feministlikule ja LGBTQ+ liikumisele oli ja on jätkuvalt hindamatu, ning väljapanek loodetavasti julgustab uue ajastu naisi sama teed jätkama.
