Avalik kiri Eesti Päevalehe toimetusele. Arvamusrubriiki kuuluvad arvamused, mis on argumenteeritud ja vastutustundlikud
Lugedes Mari-Vivian Ellami arvamusteksti „Feminism tuleb vabastada seksuaalvähemuste küüsist”, kerkib küsimus, kas meediaväljaande roll on lihtsalt avaldada toimetusele saadetud e-kirju või peaks toimetaja ka tekstiga töötama, et panustada infomüra asemel arutelukultuuri.
Probleem ei seisne selles, et Ellam väljendab konservatiivset maailmavaadet. Erinevate seisukohtade esitamine on ühiskondliku arutelu hea tava. Probleem on selles, et Ellami teksti argumentatsioon on läbipaistmatu, mis muudab tema teksti manipulatiivseks, mis ühegi professionaalse toimetuse enesekuvandile ega lugeja ootustele ei vasta.
Antigender-retoorika maskeeritud neutraalsusena
Mari-Vivian Ellami artikkel, mis kutsub üles „feminismi vabastama seksuaalvähemuste küüsist“, ei ole konstruktiivne kriitika või sisuline argumentatsioon, vaid komplekssete ühiskonnateemade lihtsustatud vastandamine, tüüpiline näide antigender-liikumise retoorikast, mis maskeerub mõõdukuse, neutraalsuse ja „naiste kaitse“ keelde1. Antigender-liikumine on rahvusvaheline võrgustik, mille eesmärk on reageerida soolise ja seksuaalse võrdõiguslikkuse edusammudele. Antigender-liikumine ei ole ühtne organisatsioon, see koondab erinevaid konservatiivseid ja autoritaarseid jõude. Paljud sama retoorikat kasutavad autorid ei pruugi olla teadlikud selle poliitilisest strateegiast, ent nad kordavad kujundeid ja arutlusviise, mis teenivad samu eesmärke: piirata inimeste õigust otsustada oma keha, eneseväljenduse, pereelu ja identiteedi üle. Näiliselt mõõdukas või neutraalne keel varjab sageli süsteemset vastandumist feminismile, LGBT+ õigustele ja inimõigustele laiemalt.
Näiliselt mõõdukas või neutraalne keel varjab sageli süsteemset vastandumist feminismile, LGBT+ õigustele ja inimõigustele laiemalt.
Näiteks väide, justkui asetaks feministid LGBT+ õigused kõrgemale naiste omadest, ei põhine faktidel – Ellam ka ei viita ühelegi reaalsele seisukohavõtule. See on kunstlik vastandus, mis moonutab tegelikkust. Keerulised ühiskondlikud küsimused taandatakse eksitava nullsummamänguna: kas kaitsta naisi või seksuaalvähemusi – justkui need oleksid vastandlikud kategooriad. Antigender-liikumise lähenemine eitab nende gruppide ühiseid kogemusi ja ajalooliselt koos ehitatud solidaarsust ning elementaarset tõsiasja, et inimesed ei kuulu kunagi ainult ühte ühiskondlikku kategooriasse. Naised ja mehed on mitmekesised, LGBT+ kogukond samuti. Õiguste laiendamine ühele rühmale ei vähenda teiste õigusi – vastupidi, see tugevdab ühiskondlikke väärtusi ja struktuure, mis kaitsevad kõiki.
Moraalipaanika ja eksitavad väited
Ellami kirjutis toetub moraalipaanika loogikale. Ta kordab folkloorina levinud kujundit, kus transnoored „lõikavad ära oma rinnad, muudavad testosterooni abil jäädavalt muskulatuuri ja häält, kaotavad reproduktiivsuse ja kohati ka elutahte“. Selle kujundi faktiosa ei vasta kaasaegsele meditsiinipraktikale ega teaduslikele järeldustele. Jättes siin kõrvale spetsiifilised transtervishoiu küsimused ja valdkonna probleemid, võib täie kindlusega väita, et transsoolistele inimestele suunatud terviseteenused on väga rangelt reguleeritud, soolist üleminekut toetavad terviseteenused parandavad transinimeste vaimset tervist ja elukvaliteeti ning soolise ülemineku kahetsemine on haruldasem kui põlveoperatsiooni kahetsemine.2 Ometi kasutatakse seda laadi kujundeid jätkuvalt selleks, et näidata transtervishoidu ohtliku ja kahetsusväärsena – mitte faktidele tuginedes, vaid moraalse hoiakuna, mis külvab hirmu ja umbusku. Teaduspõhisest infost möödavaatamine või selle teadlik eiramine kahjustab nii ajalehelugejate usaldust kui ka haavatavate gruppide turvatunnet. Lisaks ei ole sugugi neutraalne, kuidas Ellam selles kujundis inimestele osutab – tegemist ei ole objektiivse kirjeldusega, vaid hinnangulise positsiooniga, kus teiste inimeste reaalsus määratletakse ülevalt alla.
Teaduspõhisest infost möödavaatamine või selle teadlik eiramine kahjustab nii ajalehelugejate usaldust kui ka haavatavate gruppide turvatunnet.
Kui transinimeste olemasolu seostatakse automaatselt laste kahjustamisega, ei kaitsta sellega kedagi, vaid õhutatakse hirmu ja tõrjumist. Niisugune „laste kaitsmise“ argumentatsioon on vana viis võidelda erinevate vähemuste vastu, olgu siis homoseksuaalsete meeste, rahvusvähemuste või rassistatud gruppide puhul. Et transinimeste nähtavuse ohuna kujutamise kõrval käsitleb Ellam naiste ligipääsu abordile üksnes retoorilise küsimusena, mitte reaalse õigusküsimusena, näitab, et autor ei juhindu naiste huvidest, vaid valikulisest moraalist.
Feminism, mis aktsepteerib vaid teatud tüüpi naisi, ei ole naistele relevantne tugi, vaid kontrolliinstrument.
Kõige problemaatilisem on seejuures katse defineerida ümber feminism. Kui feministlikku keelt – ühiskondlikult tõrjutud gruppide, nt naiste kogemuste esikohale seadmist ja agentsuse rõhutamist – kasutatakse seksuaalvähemuste õiguste vastu, ei ole see „feminismi päästmine“, vaid selle kaaperdamine. Feminism, mis aktsepteerib vaid teatud tüüpi naisi, ei ole naistele relevantne tugi, vaid kontrolliinstrument.
Lugejad väärivad paremat
Kui taolisi tekste avaldatakse toimetusliku kriitikata, ei ole see märk avatud arutelu julgustamisest, vaid standardite hülgamisest. Arvamusrubriik ei tohiks olla koht, kus kontrollimatute väidete, manipuleeriva retoorika ja moonutatud vastasseisude kaudu toodetakse rohkem müra.
Artikli lõpus kirjutab Ellam, et „kraav on kraav, ükskõik kummal pool teed see asub“ – soovitades justkui hoida eemale nii Putini autoritaarsusest kui ka … Ellami „teine kraav“ jääbki defineerimata – kas ta peab selleks transinimeste arstiabi, samast soost lapsevanemaid, naiste kehalist autonoomiat või feminismi? Ellami segaselt sõnastatud hoiak kuulub tüüpilise antigender-liikumise repertuaari, see on valepolariseerimine3. Ühel pool on autoritaarne režiim, mis tapab inimesi ja surub maha õigusi; teisel pool on feminism. On autoritaarsus – ja on inimõigused. Ja nende vahele tõmmatud „mõõdukas kesktee“ ei ole neutraalne ega mingi loomulik positsioon.
Avalik arutelu vajab selgelt põhjendatud seisukohti, mis austavad nii tõenduspõhist väitlust kui ka inimväärikust.
Lugejad ei vaja rohkem moraalipaanikat ega vaenlasekujutisi, mis eiravad tegelikkuse keerukust. Avalik arutelu vajab selgelt põhjendatud seisukohti, mis austavad nii tõenduspõhist väitlust kui ka inimväärikust. Kui meedia annab sõna vastuoluliste vaadete esindajatele, peab sellega kaasnema professionaalne ja läbimõeldud toimetuslik vastutus – faktitäpsuse, argumentide jälgitavuse ja selge eetilise kompassi tasandil.
See ei ole küsimus tsensuurist ega ideoloogilisest ühtlustamisest. See on küsimus ajakirjanduslikest põhimõtetest. Kui arvamusrubriigis kaob piir faktide ja emotsionaalsete kujutluspiltide vahel, pole enam tegemist aruteluga. Kui marginaliseeritud inimrühmadest – eriti nendest, kes on niigi haavatavas ühiskondlikus positsioonis – võib kujundada suvalise retoorilise relva ilma toimetusliku vastutuseta, on tegemist kahjuliku propagandaga. Sellised tekstid normaliseerivad vaenlasekujutiste loomise ja õigustavad vägivaldset retoorikat.
Kui ajakirjandusväljaande toimetus lubab end kasutada antigender-liikumise platvormina, ei ole see arvamuspaljususe võimaldamine, vaid seisukohavõtt, et mõned inimesed väärivad vähem kui teised. Isegi kui autor ise ei teadvusta oma kirjutise retoorilist joondumist, ei vähenda see selle mõju ega toimetuse vastutust. Ajakirjanduse vastutus ei ole anda hääl igale arvamusele, vaid tagada, et avalik sõna toetub tõenduspõhistele väidetele ja toetab inimväärikust.
Lugejad väärivad paremat ja ajakirjandusväljaanne suudab rohkemat.
- Datta, Neil. 2025. The Next Wave: How Religious Extremism Is Reclaiming Power. Brussels: European Parliamentary Forum for Sexual and Reproductive Rights. https://www.epfweb.org/node/1147, lk 6–9.
- Allikvere, E., Sepper, M.-L. ja Arumetsa, S. (2024). Mida peaksin teadma LGBTQI+ inimeste kohta? Juhendmaterjal tervishoiutöötajatele. Tallinn: Mõttekoda Praxis.
- Elizabeth Corredor, “Unpacking ‘Gender Ideology’ and the Global Right’s Antigender Countermovement,” Signs: Journal of Women in Culture and Society 44, nr 3 (2019), https://doi.org/10.1086/701171.
