Ühiskond

Neljapäeva varahommik. Mõned tunnid tagasi sain telefonikõne, et Vao pagulaste majutuskeskuses on tulekahju. Tuli oli õnneks väike.

Amnesty resolutsiooni soovituste osas võib öelda, et riigi käitumine prostitutsiooni kaasatud naiste suhtes ongi suuresti selline, nagu seal soovitatud on.

Tulge pühapäeval Vabaduse väljakule. Võtke kaasa pere, sõbrad ja koer ja tulge ka siis, kui Tsahkna arvab, et TEID on vaja "vihakülvamise" eest trahvida.

Ma saan aru, et meis on palju hirmu. Aga millal me saame aru, et ka meie käitumisest ja reaktsioonidest sõltub see, kuidas siiatulijad hakkavad käituma?

Eesti jaoks tähendab Amnesty otsus seda, et riik vajab selget seksuaalpoliitikat, mida praegu olemas ei ole.

Aasta tagasi teatas Dayib, et kavatseb kandideerida Somaalia tulevastel presidendivalimistel.

Mu sõbranna kukub esimese korraga ARKi sõidueksamil läbi. „Ja mis teie arust valesti läks?”, küsib instruktor.

Väitleja Anna Karolin jagab häid nippe arvamusfestivalil (ja miks mitte ka sinu igapäeva-väitlusteks sotsiaalmeedias) arutlemiseks.

Sellest ajast, kui andsin nõusoleku osaleda Arvamusfestivali sooala arutelul meeste ja feminismi teemal, olen vaevelnud eksistentsiaalses kriisis.

Olen seitsmendat kuud sisserändaja, endine vahetusõpilane, praegu oskustööline, Soomes.

Teemaarendusest jääb mulje, et hoiakud, mis palgalõhet soodustavad, on üksnes "vale" eriala valinud naiste patt, mis ülejäänud ühiskonda ei puuduta.

Christian Veske essee „Minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonist minu ametiaja jooksul“