Pakosta juhitud voliniku büroo: tagasiminek 100 aastat

Näitus ajaloolistest Eesti naistest Ladyfest 2014 festivali avamisel kinos Artis Foto: Jose Inestal

Rootsi peaminister Stefan Löfven pidas video vahendusel väga huvitava naistepäevakõne, kus rääkis sotsiaaldemokraatide osast rahvusvahelise naistepäeva traditsiooni tekkes ja naiste õiguste kujunemisloost Rootsis. Naiste õigustega ei saa valitsuses tegelda ainult naistepäeval, vaid selle eest tuleb võidelda iga päev, kinnitas Löfven. Ta kutsus üles naistepäeval mitte leppima lillede ja meelitustega, vaid keskenduda naistepoliitikate sisulistele aruteludele. Peaministri kõne jättis Rootsi meedia külmaks, sest rootslaste jaoks oli uut või uudisväärtuslikku seal vähe.

Ka Eestis tähistatakse naistepäeva, kuid enamasti tähendab see lilli ja šokolaadikarpi oma naisperele, eriti venekeelse elanikkonna hulgas. Feministide veebiajakirja Feministeerium vahendusel kirjutasid nii mõnedki, et ka nad eelistaksid naiste õiguste paremat kaitset kingitustele ja komplimentidele.

Eraldi tähelepanu väärib Eesti Raadio saade ”Huvitaja”. Naistepäeva puhul esines seal skandaalsetel asjaoludel ametisse pääsenud võrdõiguslikkuse volinik, IRLi konservatiivne perepoliitik, Liisa Pakosta. Saate alguses kõlanud tuntud nõukogude hittlugu Alla Pugatšovalt roosidest ja lootusetust armastusest, lõi ilmeka ”nostalgilise” fooni kogu arutelule. Liisa Pakosta märkis olulise sammuna naiste võrdse kohtlemise saavutamisel naiste tööelu aktsepteerimise. Ta kutsus mehi üles naistepäeval naistele süüa tegema ja siis olevatki võrdõiguslikkus käes.

Maailm jagunevat Pakosta ”eksperthinnangul” kaheks: arengumaades keskendutakse tüdrukutele hariduse ligipääsu tagamisele ja meil siin arenenud maailmas tuleb tegelda poiste ligipääsuga.  Lõpuks räägiti veel OECD palgauuringust, millest selgub, et oleme Eestis eriliselt mahajäänud kõikide teiste OECD riikidega võrdluses. Pakosta hindas uuringut ebapädevaks ja arvas, et tegelikkuses pole olukord sugugi nii halb. Saates räägiti veel lillede kinkimisest ja sellest, et naised ise peaksid arenema ja rohkem pingutama hakkama! Ka saatejuht Meelis Süld ei olnud naiste õiguste teemast volinikust rohkem informeeritud. Nii pidigi Eesti raadiokuulaja rahvusvahelisel naistepäeval masendavalt algelist ja segadust tekitavat arutelu jälgima ja Eesti naiste tegelikud probleemid jäidki saates välja toomata.

Veel sada aastat tagasi oli Eesti naisliikumine teiste riikidega võrreldes väga edumeelne. Näiteks ajakiri ”Naisterahwa töö ja elu” asutati aastal 1911, kui hoogustus Eesti naisliikumine ja haritud, aktiivsed naised hakkasid järjest enam oma õiguste eest seisma. Ajakirja esimene peatoimetaja, Tartu naisseltsi juhataja, Marie Reiman koondas kaastöölistena paarkümmend tuntud ja haritud eesti naist. Nende hulgas olid Lilli Suburg, Alma Ostra-Oinas, Marta Lepp, Johanna Sild-Rebane, Marta Sillaots ja Salme Pruuden. 1913. aastal avaldas Eesti üks aktiivsemaid naisõiguslasi, feminist ja alates 1917. aastast ka sama ajakirja peatoimetaja, Marie Reisik, ülevaatliku artikli naisõiguslusest. Artikkel keskendub muuhulgas ka naiste töö ja pereelu ühildamise probleemidele.

Näitus ajaloolistest Eesti naistest Ladyfest 2014 festivali avamisel kinos Artis.
Näitus ajaloolistest Eesti naistest Ladyfest 2014 festivali avamisel kinos Artis. Foto: Jose Inestal

20. sajandi algusesse jäänud esimeste võrdõiguslikkuse aruteludes esitatud väidete taastulek sada aastat hiljem ei tule üllatusena. Eesti meedia vahendusel võtavad pidevalt sõna ”asjatundjad”, kes teemas tegelikkuses sugugi ei orienteeru. Paar aastat tagasi võttis palgalõhe teemal sõna Kadri Seeder, Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik. Enda juhitud agentuuri kogutud palgastatistikat esitledes arutles Seeder šokeeriva naiivsusega: ”Kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus? Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda.” (Ärileht 10. november 2013)

Kui Liisa Pakosta peale eelmiseid riigikogu valimisi IRLi nimekirjas riigikogust välja jäi ja oma erakonna mahitusel Sotsiaalministeeriumi valitsusalas toimetava võrdõiguslikkuse voliniku töökoha sai, siis tekitas see asjatundjates ja seksuaalvähemuste esindusorganisatsioonides ärevust ja proteste. 13 organisatsiooni eesotsas Eesti Inimõiguste Keskusega esitasid ministeeriumile pöördumise, milles nõuti selgitusi ja valimisprotseduuri läbipaistvamaks muutmist. Pakosta kinnitati protestidest hoolimata ametisse. Ilmselt ei osatud valitsuses selle ametkonna tegelikku tähendust ja mõju mõista, voliniku tööd peeti ebaoluliseks.

IRLi poliitikad on läbi aastate esindanud rahvuslikku konservatiivsust selle kõige traditsioonilisemas mõttes. Võrdõigusvolinik peaks olema sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist kõikide sihtrühmade huve võrdväärselt kaitstes. Pakosta eelmise suve hakul ametisse nimetanud erakonnakaaslane ja sotsiaalkaitseminister Tsahkna tõstis Pakosta eelistena esile seda, et ta on viie lapse ema ja tööülesandeid loetledes unustati seksuaalvähemuste kaitse nimekirjast kohe välja.

Liisa Pakosta naistepäeval raadios kõneldud mõtted tõestavad veelkord, et Pakosta kaitseb konservatiivset perepoliitikat, mis Eesti täna aktuaalsetel võrdõiguslikkuse debattidel pigem arengut pidurdavad ja segadust tekitavad, kui seda edendada aitavad. Voliniku üleskutse naiste tööelu aktsepteerimisele kõlab tänasel päeval, kui Eesti laiem avalikkus räägib seksuaalvähemuste õiguste kaitsest ja laiendamisest, naiste vaesuse ja naistevastase vägivalla vastu võitlemisest, meeste võrdväärsest vastutustest laste kasvatamisel ja sootundlikust haridusest koolides, absoluutselt asjatundmatu ja kohatuna.

Võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon, mis senini pigem progressiivne ja teenäitaja rollis, on Pakosta juhtimisel mõne kuuga arengus rohkem kui sada aastat tagasi liikunud. Viimane aeg on Eesti peaminister Taavi Rõivasel märgata, kuidas koalitsioonipartnerite ebaprofessionaalsus ja korruptiivne tegevus valitsuses Eesti ühiskonna arengule pidureid tõmbab. Loodan, et järgmisel naistepäeval on Eesti peaminister naiste olukorrast riigis ja naisliikumise ajaloost sama hästi informeeritud kui Rootsi peaminister ja mõistab selle teema tähendust Eesti ühiskonna arengule laiemalt.

Artikkel on esmailmunud 9.03.2016 Evelin Tamme blogis “Täna hommikul mehed valmistavad söögi ja täitsa võrdse kohtlemise päev!” (Liisa Pakosta).

Toimetas Nele Laos.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka