Constellations: koomiksromaan transsoolisena üles kasvamisest ja sõltuvusest. Intervjuu autori Kate Glasheeniga

Augustis esitles USA autor Kate Glasheen Haapsalu raamatukohvikus Pagu enda koomiksromaani noortele „Constellations“ („Tähtkujud“). Glasheen rääkis Feministeeriumile oma loomeprotsessist, sõltuvusest ja sellest, mida sooliselt mitmetähendusliku kehaga elamine ühiskonnas kaasa toob. Sukeldume Glasheeni inspireerivasse kunsti- ja kirjandusmaailma. Intervjueeris Feministeeriumi praktikant Stefanie Blümel.

Kate Glasheen, „Constellations“, 2023.

Te andsite hiljuti välja uue raamatu „Constellations“. Mis teid inspireeris ja kas võiksite anda meile teosest lühikese ülevaate?

„Constellations“ on noortele mõeldud koomiksromaan, mis jutustab ühe sinikraelise teismelise loo endises tööstuslinnas New Yorgi osariigi põhjaosas, USAs.

On 1986. aasta ja Claire on alati tundnud end rohkem poisi kui tüdrukuna, kellena ta sündis. Kuid New Yorgi osariigi tagalas asuvas depressiivses Troy linnas on see alati olnud probleem. Nii et kui rüüstatud baarikapid ja vaadiõllepeod on mõne jaoks riitus, leiab Claire hoopis, et  talle on alkohol vajalik ravim, mis aitab ületada lõhe selle vahel, kes ta on ja keda ta tunneb end olevat.

Sõltuvus on jõhker, kuid sõltlased olid kunagi kõik lapsed, kellel jäi saamata midagi olulist, mida nad vajasid, et kasvada terveks täiskasvanuks.

Joobes peaga toimunud jalgrattaõnnetuse tagajärjel satub Claire kohtus määratud võõrutusravile, kus on ka teisi, kes samuti hädasti abi vajavad. Seal kohtub ta Charlie’ga, lahke, kuid karastunud juhtumikorraldajaga, kes viib teismelised teistsugusesse klassiruumi, kus matemaatika ja inglise keele tunnid on palju vähem olulised kui ellujäämise tunnid.

Millist uurimistööd „Constellations’i“ jaoks tegite ja kuidas see lugu mõjutas?

See raamat on kindlasti Claire’i lugu, kuid tema lugu on meie ühiste kogemuste lugu. Ma olen veetnud aega võõrutusravis narkootikumide tarvitamise tõttu ja olen trans. Samas näen ma trans olemisega vaeva ja paljud mu raskuste põhjused pärinevad ajast, mil ma Troy’s 1980ndatel üles kasvasin. Nii et kogu materjal selles raamatus on pärit või inspireeritud minu enda elu sündmustest, kuigi Claire’i versioon katab vaid mõned aastad omamoodi kureeritud kujul minu kõigist neljakümnest.

Kate Glasheen. Foto: Jason Chen, 2019.

Milline oli teie loominguline protsess? Millised olid väljakutsed?

Tavaliselt tegelen kirjutamise ja joonistamisega korraga. Mulle meeldib visandiga töötamise energia, mis tekitab idee kirjutamiseks, mis omakorda inspireerib ideed joonistamiseks … ja see jätkub seni, kuni hoog ühel poolel vaibub ja ma satun ajutisse loomingulisse ummikusse. See on fantastiline tunne, kui need kaks meediumit niimoodi harmoneeruvad, see on tõeliselt elav ja liikuv, ja kindlasti on see minu absoluutne lemmikosa koomiksite tegemise protsessis.

Masendus on must auk, mis tõmbab enda poole ja sulgeb lõksu. Kui inimesed on piisavalt pikaks ajaks masenduse külgetõmbejõu vangi kinni jäänud, võivad nad kaotada võime suhelda muul viisil kui veel suurema masenduse kaudu.

Kuid selle raamatu isiklik olemus, teema tundlikkus ja koostöö Holiday House’iga, minu seni suurima kirjastajaga, oli küllaltki  närvesööv ja hüperteadlikkust nõudev, nii et minu tööprotsess muutus palju vaoshoitumaks. Töötasin selle raamatu kallal etapiviisiliselt. Paberilipikud, eskiisid, pliiatsid, tindid ja seejärel akvarellid olid kõik omaette etapid.

Milliseid teemasid ja sõnumeid te loodate „Constellations’iga“ edasi anda?

Sõltuvus on jõhker, kuid sõltlased olid kunagi kõik lapsed, kellel jäi saamata midagi olulist, mida nad vajasid, et kasvada terveks täiskasvanuks. Selle loo keskmes on sugu, kuid see lugu leidis aset enne tänapäevaseid sooteemalisi vestlusi.

Nii et Claire’i ja ülejäänud laste taipamised nende asjade kohta on lihtsad. Nad on ehedad. See paneb mind imestama ja lootma, et nende kohmakas tõsidus on potentsiaal, mis võimaldab mingil määral kõrvale hiilida kogu ajavaimu takerdunud reaktiivsusest ja võib-olla avada uue, seni suletud olnud võimaluse empaatiaks.

Kas teie raamatus on konkreetseid sümboleid või metafoore, millel on teie jaoks eriline tähendus, ja millised on teie arvates raamatu kõige tugevamad aspektid?

Kõige silmapaistvam metafoor ja teema selles raamatus on seotud kosmosega. Ellujäämise spektris on metafoori üks ots must auk kui masendus. Kuidas masendus tõmbab enda poole ja sulgeb lõksu. Kui inimesed on piisavalt kauaks masenduse külgetõmbejõu vangi jäänud, võivad nad kaotada võime suhelda muul viisil kui veel suurema masenduse kaudu. Ja kui sa oled masendusse sündinud, siis ei pruugi sa olla muid viise kunagi õppinudki.

Kui sa teed midagi kõigile, siis sa ei tee kunsti, vaid komme.

Metafoori teine ots on tähtkujud, öise taeva isetehtud kaardid. Esmalt kujutatakse neid Claire’i magamistoa seintele kleebitud pimedas helendavate tähekleepsude kaudu, mis esiti paistavad olevat kaose võimendajad, mõttetud ja üle jõu käivalt keerulised. Isikliku kasvu kaudu muutuvad need üksikud tähed hiljem terviku osadeks. Neist saavad süsteemid, mille kaudu orienteeruda, navigatsioonipunktid, et leida eksimise korral tee tagasi enda juurde.

Kate Glasheen, „Constellations“, 2023.

Ma arvan, et „Constellations’i“ kõige tugevamad küljed on tingitud kujundusele pööratud tähelepanust. Kujunduses on palju potentsiaali suhtlemiseks väljaspool materjali, mida see raamib. Seal on võimalus varjatud sõnumiteks, ilmseteks sõnumiteks, sümbolismiks, motiiviks, mis tahes kirjanduslikuks vahendiks. Võimalused leheküljel toimuva tegevuse tugevdamiseks, emotsioonide võimendamiseks. 

Ma olen trans ja mul on sellega keeruline, osalt just sellepärast, mis tunne oli 80ndatel ja 90ndatel Troy linnas sellisena üles kasvada.

Kujundus võib olla nii tähendust täis, et mulle tundub, et on meediumile karuteene, kui seda käsitletakse pelgalt matemaatikana. Sel on potentsiaali olla väga väljendusrikas. Graafilise romaani kujundus võib aga olla raske, sest see on loominguline risk. See nõuab lugejalt enamat kui traditsiooniline kujundus. Kujunduse lugemine võib olla lisatöö ja inimesed ei ole selleks alati valmis.

Seega on väljendusrikkuse ja selguse tasakaalustamine omaette väljakutse, ja tasakaal nende kahe vahel asub igaühe jaoks eri paigas, see on liikuv sihtmärk. See ei erine identiteedi ja selle tajumise kokkupuutepunktist. Aga minu jaoks on asi seda väärt, et püüda sinna jõuda, ja mõni puudujääk ühes kohas on väärt ohverdus, et sihti teistes kohtades tõesti tabada. Nii nagu on mulle väärt see, kui minu tehtu lõpuks mõne lugeja eemale tõukab, et teha täpselt seda, mida teine lugeja otsib. Sest kui sa teed midagi kõigile, siis sa ei tee kunsti, vaid komme.

Kas te lisasite raamatusse veel mingeid isiklikke kogemusi või seiklusi ja kuidas selle raamatu kirjutamine teid kirjanikuna muutis või kasvatas?

Jah, ma arvan, et see läbib mõnevõrra kõike, mida me oleme arutanud, kuid täpsemalt öeldes on suur osa selle raamatu sisust kas inspireeritud minu enda elusündmustest või on otseselt neist pärit. See on kureeritud kogumik kogu minu 40 aastast, mis on järjestatud nii, et järjestus aitab luua suletud narratiivi.

Ajal ja kohas, kus ma üles kasvasin, ei olnud lihtsalt teavet, mida oleksin vajanud oma transsoolisuse mõistmiseks.

Olen ise olnud võõrutusravil, esimest korda teismelisena ja teist korda 32-aastaselt. Nende müüride vahel olev seltskond, seal valitsevad pettused ja südamevalu tekitasid mõned kõige võimsamad hetked, millest ma kunagi osa olen saanud. Inimesed olid keerulised, kuid jõhkrus oli lihtne; panused olid kõrged ja see tegigi kõik toimuva nii teravaks.

Ma tahtsin rääkida loo, et jagada oma kogemust inimestega, kes seda ise ei ole kogenud, ja pakkuda teistsugust versiooni neile, kes seda on kogenud. Alguses rääkis see rohkem Claire’i võõrutusravi ajast kui Claire’ist, kuid projekti kallal töötades muutus üha raskemaks rääkida sellest, miks Claire võõrutusravis oli, ilma et ma oma kogemusi lehekülgedele tooksin.

Minagi kasvasin 80ndatel ja 90ndatel üles Troy linnas New Yorgi osariigis. Ma olen trans ja mul on sellega keeruline, osalt just sellepärast, mis tunne oli Troys sellisena üles kasvada. 

Kate Glasheen, „Constellations“, 2023.

Projekt aitas mul kirjanikuna tehnilisel tasandil areneda, sest harjutamine teeb sind lihtsalt paremaks. Ma olen alati armastanud kirjutada, kuid ma sain oma hariduse visuaalse kunsti alal, nii et mul on lihtsalt palju rohkem praktikat joonistamise ja maalimisega kui kirjaliku sõnaga. Mul on alati nälg mõlemas paremaks saamise järele ja ainus viis selleks on harjutada.

Isiklikul tasandil oli see raamat aga minu elupäästja. Ajal ja kohas, kus ma üles kasvasin, ei olnud lihtsalt teavet, mida oleksin vajanud oma transsoolisuse mõistmiseks. See lahknevus minu mina ja enda tundmise vahel, koos ebakõlaga, mille sooliselt mitmetähenduslik keha mind ümbritsevas ühiskonnas kaasa toob, on paljude raskuste taga, mida ma oma elus olen kogenud.

Ma pean raamatukoguhoidjaid täielikeks kangelasteks, kes riskivad oma karjääri ja isikliku turvalisusega, et kaitsta meie õigust keelatud raamatuid lugeda, ja minu tänutunne nende ees on tohutu.

„Constellations“, milles filtriteks on ajalooline fiktsioon ja distants fiktiivsest peategelasest, kes elab läbi minu kogemusi, võimaldas mul oma elu läbi sõeluda ja nii seda kui ka mind ennast väga konkreetsel viisil paremini mõista. See raamat teraapiast sai teraapia vormiks, mis oli minu enda eneseaktsepteerimise suunas liikumiseks ülioluline.

Esitlesite raamatut laupäeval, 5. augustil Haapsalus. Miks tulite Eestisse ja miks valisite selle ürituse jaoks just Haapsalu?

Üks mu parimaid sõpru kolledžist abiellus eesti mehega ja ma olen pikka aega püüdnud neile siia külla tulla. Lõpuks õnnestus mul korraldada see reis ära koos sõpradega, kellest on kujunenud minu perekond. Need kaks elavad Haapsalus ning nad soovitasid mulle Adami raamatupoodi ja kohvikut Pagu. Võtsin sotsiaalmeedia kaudu ühendust ja Adam oli nii lahke, et võõrustas üritust ja pakkus „Constellations’ile“ riiulipinda. 

Kate Glasheen, „Constellations“, 2023.

Mõnes USA osariigis on teie raamatutega sarnased teosed keelatud või neid ähvardab see saatus. Mida te arvate selliste raamatute keelustamisest nagu teie oma, üksnes sellepärast, et mõned inimesed ei taha, et nende lapsed seksuaalsuse ja soo teemadel loeksid?

Ma arvan, et see on kohutav, eriti kui nii paljud teised fašistlikud poliitikameetmed on jõudmas meie eludesse ja eriti kui meil on mõned väga konkreetsed näited eelmisest sajandist ja sellest, kuhu raamatute keelustamine võib viia. Ning jah, praeguse intervjuu tegemise ajal ei ole minu raamat veel keelatud, kuid see pakatab teemadest, mis selle keelustamiseni viivad. Kväär värk JA sugu JA narkootikumid! Ma arvan, et see on seotud nähtavusega ja ma eeldan, et „Constellations“ peab jõudma piisavalt paljudesse kätesse, et see jõuaks tsensuuri kriitilise massini.

Minu raamat ei ole veel keelatud, kuid see pakatab teemadest, mis selle keelustamiseni viivad. Kväär värk JA sugu JA narkootikumid!

Ma pean raamatukoguhoidjaid täielikeks kangelasteks, kes kaitsevad inimeste juurdepääsu nendele teostele. Nad riskivad oma karjääri ja isikliku turvalisusega, et kaitsta meie õigust neid raamatuid lugeda, ja minu tänutunne nende ees on tohutu. Ma näen ka seda, kuidas lugejad tormavad keelustatud raamatuid toetama. Olen kuulnud, et raamatute keelustamine on tegelikult nende müügile suurepäraselt mõjunud just seetõttu, et nii paljud inimesed astuvad tsensuuri vastu välja oma rahakotiga. Keelustamine on väga hirmuäratav ja kerge on kaotada lootust oma riigi tulevikusuuna suhtes. Kuid nende inimeste jõupingutused, kes selle vastu võitlevad, annavad mulle lootust.

Kate Glasheen, „Constellations“, 2023.