Detsember: kes on süüdi küberahistamises?
Küberahistamine on viinud selleni, et naised on hakanud poliitikukarjäärist loobuma. Kogu seis näib üsna silmakirjalik. Ühest küljest kutsutakse naisi poliitikas rohkem ja aktiivsemalt kaasa lööma. Mõned erakonnad isegi pööravad naiste osalusele tähelepanu ja toetavad naissoost kandidaate. (Vähemalt mõnes teises riigis.) Teisest küljest ei ole mängureeglid sugugi võrdsed. Kui paljud meespoliitikud on saanud postkasti riistapilte või sõnumeid, kus neid ähvardatakse ära vägistada? Kui paljud neist on langenud kättemaksuporno ohvriks?
Varem arutlesime selle üle, kas naistel on üldse võimalik tipppoliitikas osaleda, kui nad on jätkuvalt peamised laste eest hoolitsejad ega saa südaöösel niisama lihtsalt kiirel nõupidamisel osaleda. Küsiti, kas naised ikka oskavad hästi esineda ning toimusid abistavad koolitused, kus noortele naissoost poliitikutele õpetati sügavama häälega rääkima. Olid vist 90ndad. Aastasse 2020 suundudes peame arutlema selle üle, kuidas poliitikas osalemine ohustab naiste – sealjuures eriti vähemusgruppidesse kuuluvate naiste – privaatsust, väärikust, vaimset tervist ja isegi elu.
Aasta tagasi toimus Kalifornias väike maavärin, kui kõigest 31-aastane sotsiaaltöötaja Katie Hill võttis pikalt republikaanide käes olnud ringkonna ära ning suundus kongressi. Hiljuti teatas ta, et loobub oma kohast kui konservatiivne poliitikablogi Red State oli keset lahutusprotsessi olevat Hilli süüdistanud abieluvälises suhtes oma kampaania finantsjuhiga ning avaldanud temast alastipilte, mille jäljed viisid Hilli eksabikaasani. Kättemaksuporno alandus oli selline, et Hill tunnistas hiljem, et kaalus enesetappu.
Enne sellel nädalal toimuvaid parlamendivalimisi Suurbritannias teatas mitu naist, et nad ei kandideeri uuesti, kusjuures paljud tõstsid esile just ahistamise ja liiga igapäevaseks muutunud hirmutamise. Küberahistamine puudutab naisi üle terve poliitilise spektri – selle all kannatavad nii parem- kui ka vasakpoolsed poliitikud. Sama kinnitab Amnesty trollipatrull, mis on uurinud toksilist Twitterit – ahistamine ei tunnista poliitilist kuuluvust, kuid eriti tugevalt tabab see naisi, kes kuuluvad ka mõnda vähemusgruppi. Tapmisähvardusi on saanud ka Reformierakonna juht Kaja Kallas ja räigetest sõnumitest on teatanud Eesti 200 juht Kristina Kallas. Peale poliitikute on sihikul ka naissoost ajakirjanikud. Omast kogemusest lisame siia otsa ka aktivistid.
See paneb küsima, mida teevad erakonnad selleks, et neid väheseid naisi, kes parteipoliitikasse üldse on tulnud, mitte kaotada? Kuidas nad uusi liitujaid kavatsevad meelitada? Ja kas nad on teadlikud, kas nende fännigrupp osaleb ahistamises ja vastikute sõnumite saatmises? Kellel on lõpuks hoovad, et midagi ette võtta?
Antirassistlik aitäh!
17. detsembril saab meiega sellel aastal viimast korda kohtuda, kui toimub vestlus antirassistliku feminismi teemal aktivisti, kunstniku ja teoreetiku Tjaša Kancleriga.
Seniks aitäh kõigile, kes te meid sellel aastal lugesite, podcast’i kuulasite, raha, raamatuid, aega ja armastust annetasite ning üritustel osalesite. Aitäh kõikidele kaasautoritele, illustraatoritele, sõpradele ja lähedastele. Uuel aastal jätkame uue hooga, aga sellest kõigest kirjutame lähemalt jaanuaris.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
