Sõnastik:

Sooneutraalsus (ingl gender neutrality) on mõiste, mida kasutatakse nähtuste puhul, mis ei käi ühe kindla soo kohta. Kõige sagedamini puudutab see keelt, seadusi, poliitikameetmeid ja kaupu ning teenuseid.

Keele puhul öeldakse sageli, et eesti keel on sooneutraalne, kuna meil ei eristata grammatikas sugusid. Samas on eesti keeles sõnu, mis ei ole sooneutraalsed, vaid osutavad ühele kindlale soole. Näiteks on “tuletõrjuja” ja “politseinik” sooneutraalsed sõnad, “esimees” ja “medõde” ei ole.

Seadused on Eestis reeglina sooneutraalsed. Näiteks karistusseadustik on kirjutatud sooneutraalses keeles ning seaduseandja on eeldanud, et toimepanijad ja ohvrid võivad olla igast soost (erandiks on karistusseadustiku säte naise suguelundite moonutamise kohta, mis lisati juulis 2017). Sooneutraalne on ka 2016. aasta jaanuarist kehtiv kooseluseadus, erinevalt abielu reguleerivast perekonnaseadusest.

Poliitikameetmed on Eestis üldiselt sooneutraalsed. Harva viiakse läbi soolise mõju analüüse ja väga harva kirjutatakse ette, et mingi meede puudutab ainult ühte gruppi. Näide selle kohta on naiste varjupaigad* või mõned spetsiifilised terviseedendamise programmid. Mõnikord on meede ise sooneutraalne, kuid inimeste peas on asjad teistpidi. Näiteks on vanemahüvitis mõeldud inimesele, kes hooldab last, ja seega täiesti sooneutraalne. Tavakõnes kutsutakse seda aga “emapalgaks”.

Sooneutraalne lähenemine kaupade ja teenuste valdkonnas tähendab, et need on mõeldud kõigile, soost sõltumata. Näiteks teed, ühistransport, elekter, restoranid, majad, autod, haridusasutused, ujumisbasseinid, hambapasta jne on üldjuhul mõeldud kõigile. Siiski pole haruldased ka ühele kindlale soole suunatud (või turundatud) kaubad ja teenused, näiteks riided, kingad, riietusruumid või avalikud WC-d. 

Üks ebaõnnestunud näide naistele turundatud toodete kategooriast on eepiline naistepastakas

Sooneutraalne lähenemine ei ole probleemivaba, kuna näiliselt neutraalsed seadused ja poliitikameetmed võivad praktikas sugudele erinevalt mõjuda, põlistades olemasolevat ebavõrdsust. Sellisel juhul on tegemist sootuimuse ehk näilise sooneutraalsusega.

Ülaltoodud näited osutavad, et valdav osa meid ümbritsevatest nähtustest on sooneutraalsed. Miks see mõiste siis nii palju emotsioone tekitab? Ilmselt sellepärast, et sooneutraalsuse mõiste läheb reeglina kasutusse siis, kui mingi nähtuse sihtgruppi muudetakse või küsimuse alla seatakse. Näiteks kui varem on olnud naistele ja meestele eraldi WC-d ning korraga luuakse neile ühine ruum. Enamikul inimestel on kodus sooneutraalsed WC-d, samuti on see harilik väikestes asutustes (kas töökohal või restoranis). Puuetega inimestele ei ehitada soospetsiifilisi WC-sid. Seega ei tohiks jagatud ruumi kontseptsioon võõras olla. Ikka on just WC-teema uudiskünnist ületav, vt nt Martin Helme rõõmuhõisatust Trumpi valimisvõidu puhul (see olevat “valge mehe mäss … sooneutraalsete peldikute … vastu”). Ei tea tegelikult miks, sest Trump kehitas teemat kommenteerides õlgu, et las inimesed kasutavad neid tualette, mida soovivad.

*Fun fact: meiega kirjavahetust pidavaid kurje trolle ühendab tavaliselt see, et nad sarjavad sooneutraalset maailma ning samas nõuavad, et naiste varjupaigad võtaksid vastu ka mehi.

Seotud sõnad: sootundlikkus, sootuimus, soolõime.