Eesti avalikkuse reaktsioon Palestiina toetamisele
Eesti meedias on ilmunud palju erinevaid artikleid ning käsitlusi sellest, mis Gazas neil päevil toimub. Nagu tundlikust teemast eeldada võib, on Lähis-Idas toimuv ka meie avalikkuses inimesi eri leeridesse jaganud ning konfliktseid situatsioone tekitanud. Milline on olnud kodumaine meediakajastus ning kas sõnavabadus ja inimõigused kehtivad valikuliselt? Analüütik Maari Põim on pannud kokku põhjaliku analüüsi sellest, millega palestiinlaste inimõiguste toetajad Eestis silmitsi on seisnud.
Eile, 7. detsembril sai kaks kuud Iisraeli-Hamasi konflikti eskaleerumisest. Eestis on sündmuste käigust ilmunud eri masti vaateid nii asjatundjate kui võhikute sulest (nt siin ja siin). Eetris on kõlanud palju Iisraeli-keskset retoorikat, avaldatud on reaktsioone 134 ühiskonnategelase kirja suhtes (näiteks Ilmar Raagi kiri) ning räägitud on viie inimese ära viimisest Tallinnas toimunud meeleavalduselt. Viimasel ajal on võimalik täheldada teatavat nihet suuremate meediaväljaannete käsitluses, kus nüüd eksisteerib Iisraeli riigikanalite retoorika kõrval ka represseeritud palestiinlaste olukorda analüüsiv vaade. Eriti pärast 134 kirja on mõnes väljaandes tõstatatud küsimus, kas inimõigused kehtivad valikuliselt.
Meie arusaamu Lähis-Idas toimuvast mõjutab muu hulgas valeinfo.
Ühelt poolt on ootuspärane, et inimesed elavad eri inforuumides. Nagu Hille Hanso mõne aasta eest Sirbis välja tõi, mõjutab meie arusaamu Lähis-Idas toimuvast muu hulgas valeinfo. Möödunud aastal tuletasid Eret Talviste ja Birgit Poopuu meelde, et relvastatud konfliktid ei seisa üksteisest lahus, kuna neid seob vanade impeeriumide ajalugu. Koloniaalne pärand ja sellega seonduv mentaliteet on miski, mille tunnistamine ja mille eest vastutuse võtmine läänemaailmale jätkuvalt raskusi valmistab. Mõningase ülevaate Palestiina olukorrast on andnud Steven Vihalem kahes Ypsilonis ilmunud artiklis (siin ja siin), põhjalikult on teemast kirjutanud Birgit Poopuu.
Mind ajendasid seda artiklit kirjutama tagasilöögid ja sotsiaalsed sanktsioonid nende inimeste suhtes, kes palestiinlaste toetuseks sõna võtavad. Soovimata isegi kaude tõmmata mingeid paralleele Palestiinas ja Iisraelis elavate ning vägivalla all kannatavate inimeste ja kellegi teise kogemuse vahel, tekib siiski küsimus, miks on tehtud probleem sellest, et Eestis palestiina rahva toetuseks sõna võetakse?
Tagasilöök Palestiina toetuseks lausutud sõnadele
Kui 134 kiri ilmus, väljendasid suuremad meediaväljaanded hämmastust, et Eestis leidub inimesi, kes ei ole nõus palestiinlasi rõhuvat apartheidi ja humanitaarkatastroofi eirama ning kes vastanduvad seni meedias kohati kõlama jäänud narratiiviga, mille kohaselt Iisraeli riigi võimude tegevuse vastu suunatud kriitika tähendab automaatselt juudivastasust või holokaustieitamist.
Vabaduse väljakul toimunud meeleavalduse järel hakati spekuleerima, kust palestiina-meelsed meie riiki on imporditud ja kelle mõjusfääris need inimesed on. Käiku läks terrorismi-kaart, kapist võeti välja Euroopa rändekriisi ajal ohtrat kasutust leidnud vana hea islami(sti)tont ning esile toodi ka Eesti idanaabrit, püüdes tõmmata sidemeid palestiina-meelsuse ja Kremli propaganda vahele ning kujutades meie inimesi, kes Palestiina toetuseks sõna võtavad, punastena.
Selles relvakonfliktis ei päde ükski lihtsustav narratiiv.
Meie kultuuriinimesed ja avaliku elu tegelased riskisid 134 kirjale alla kirjutamisel oma mainega ning ka mõne meeleavaldusel osaleja seas valitses hirm, et millised on avaliku seisukohavõtu tagajärjed nende enda staatusele üliõpilase, töötaja või rändetaustaga inimesena, rääkimata põgenikustaatusest. Need hirmud ei olnud laest võetud.
Vestlustes aktivistidega olen kuulnud, et inimeste töökohtadesse on saadetud kaebusi ning keeldutud on edasisest koostööst just palestiina-meelsuse tõttu, kuna seda viimast nähakse kui toetust terrorismile. 134 kirja toetas tegelikult rohkem inimesi, kui sellele alla kirjutasid või kes selleks kutse said, sest oli teada, et need, kes oma nime sellele alla panevad, saavad tugeva kriitika osaliseks. Et neid hakatakse ründama. Peale kirja ilmumist on sealt hiljem maha võetud mõned nimed, samuti on mõned organisatsioonid püüdnud viiteid endale kirjast eemaldada.
Foto 5. novembril 2023 Tallinnas Raekoja platsil korraldatud meeleavaldusest, kus inimesed avaldasid palestiinlastele solidaarsust ja mälestasid hukkunud palestiina lapsi. Pildi autor Maari Põim.
Pärast Tartus toimunud Palestiinat toetavat meeleavaldust on sellel osalenud inimesed kogenud veebipõhist vaenukõnet, näiteks sai üks mittebinaarne aktivist mõne aja eest vaenuliku sisuga sõnumi keskealistelt meestelt, kes soovisid, et Hamas ta vägistaks. Aktivist sai sellise ähvarduse osaliseks tõenäoliselt seetõttu, et tema nimest ja/või profiilipildist loeti välja naissugu, millest tulenevalt võib seda konkreetset sõnumit pidada sooliselt laetud vaenuks. Teada on ka juhtum, kus rünnak on laienenud palestiina-meelse aktivisti elatusallikale – tema äritegevusele, millele antakse veebis negatiivseid hinnanguid ning mille klientide arv ja töötajaskond seetõttu kannatavad. Palestiina-meelsust nähakse poliitilisena ka olukorras, kus äri ise ei ole seda afišeerinud. Teisalt on samuti saadetud toetavaid sõnumeid ning peetud mõistlikku dialoogi.
Inimõiguste olukorra analüüs ei ole woke või “vasakäärmuslus”, milleks seda tembeldatakse.
Eesti Ekspressis ilmus novembri esimeses pooles kummastav isikulugu, kus lahati nimeliselt Palestiina toetuseks sõna võtnud dotsendi Birgit Poopuu isikuomadusi. Ajakirjanik oli Poopuule saatnud hulga laetud küsimusi, millele vastamiseks anti dotsendile aega üks(!) päev. Poopuud kritiseeriti artiklis muuhulgas ka sellepärast, et ta keeldus sellises ajaraamis ajakirjanikule vastu tulemast. Lisaks oli persooniloos ühendust võetud Poopuu endise juhendaja professor Maria Mälksooga, kellega koos lahati tema isikut ja tegevust. Poopuud kujutati naiivse idealistina, kes oma noorusest tulenevalt ning välismaa ülikoolist üles korjatud mõtete tõttu ei aduvat, mis asja ta ajab. Põhjus, miks selline lugu oli vaja kokku kirjutada, tekitab omajagu küsimusi ning lisaks nendele oli Ekspressi käsitlus samuti sooliselt laetud, sest apelleeriti Poopuu kui naisteadlase asjatundmatusele, naiivsusele, mõjutatusele ja emotsionaalsele tundlikkusele. Selline kujutamine on ühtlasi mujal meedias levinud viis aktivistidest naisi ning nende seisukohti avalikkuses pisendada ning vaigistada.
Konservatiivsed väljaanded püüavad kujutada palestiina-meelsust nn kultuurisõdade ja woke’i võtmes. Mujalt eeskuju võttes on Postimees suure osa novembrikuust keerutanud tolmu üles teemal, kuidas nn vasakäärmuslased toetavad Palestiinat. Ka Eesti Päevalehes ilmus samas toonis mõtteavaldusi. Nende käsitlused ei erine kuidagi viisist, kuidas näiteks Uued Uudised toimuvast kirjutab. Uute Uudiste raamistus, mida võiks kokku võtta sõnapaariga “vasakäärmuslased võitlemas” ning mille kaudu nad kajastavad apartheidile ja humanitaarkatastroofile tähelepanu juhtimist, on sobimatu ning ignoreerib asjaolu, et inimõiguste olukorra analüüs ei ole woke või “vasakäärmuslus”, milleks seda seal tembeldatakse. Selline parempopulistliku meedia sõnavara peavoolustumine on murettekitav, ent sama trend on kestnud juba aastaid ka muudes sotsiaalsetes küsimustes.
Konflikt suurendab vaenu ja vägivalda kogu maailmas
Negatiivsed tagajärjed Palestiina toetamisele on Läänes küllaltki levinud. Konflikti eskaleerudes suurenesid Ameerika Ühendriikide mainekate ülikoolide üliõpilaslinnakutes teravad lahkhelid üliõpilasgruppide ja vilistlaskonna vahel, kes positsioneerisid end Iisraeli-Hamasi konfliktis vastandlikele seisukohtadele. Rahvusvahelises meedias on omajagu kajastust leidnud palestiina-meelsed sotsiaalmeediapostitused, mis on postitajatele läinud maksma nende töökoha või varem sõlmitud koostöölepingud. Palestiinat toetavaid meeleavaldusi on keelatud ära nii USAs kui Euroopas ning organisatsioonid, kes on neid korraldanud, on tegevusloa kaotanud. Väga murettekitav on ka antisemiitliku vaenukõne tõus, mis hoiab juudi kogukonda hirmul. Relvastatud konfliktiga sagenevad vaen ja vägivald, mis ohustavad nii juute, moslemeid kui kõiki teisi üle maailma.
Aastaid meie inimestele selgusetuks jääv seik, et sõnavabadusel on piirid, oli äkki üleöö kõigile täiesti selge.
Eestiski on üles kerkinud küsimus, milliseid täpseid sõnu ja fraase on keelatud Palestiina toetuseks öelda. Aastaid meie inimestele selgusetuks jääv seik, et sõnavabadusel on piirid, oli äkki üleöö kõigile täiesti selge. Kelly Grossthal Eesti Inimõiguste Keskusest tõi esile, et võrreldes laialt levinud vaenukõnega seksuaalvähemuste ja põgenike vastu, millele võimud oluliselt ei reageeri (muu hulgas on endiselt vastu võtmata vaenukõne seaduse eelnõu, hoolimata sellest, et Ukraina sõja tõttu on KarS paragrahv 151 sõnavabadusele olulisi piiranguid seadnud), oli võimude reaktsioon väidetavale vaenukõnele Palestiina toetuseks peetud meeleavaldusel ebaproportsionaalne.
Ehkki tänaseks on reljeefsete, Iisraeli retoorika kesksete sõnavõttude kõrval hakanud meil ilmuma ka nüansseeritumaid ja paremini informeeritud seisukohti – näiteks on tänu aktivistide järjepidevale selgitustööle paljudeni jõudnud arusaam, et selles relvakonfliktis ei päde ükski lihtsustav narratiiv, ja koos sellega on tavakodanike huvi teema vastu raugema hakanud – paneb see ikkagi mõtlema, mis on eestlasel kaotada sellest, kui palestiina rahvas omal maal rahus elada saaks.
Tegelikult on aga püsiv rahu see, mida me vajame. Tõsi, mõne asjaosalise verejanu jääks rahuldamata ja teiste jaoks tõuseksid üles uued ebamugavad küsimused, millele peaks seejärel üheskoos otsa vaatama. Ehk annavad sellest analüüsis välja toodud erinevad nüansid aimdust, miks Palestiina toetuseks lausutud sõnale järgneb ka eestikeelses sõnaruumis tagasilöök.
Autor soovib tänada kõiki aktiviste, kes selle analüüsi tarbeks anonüümselt oma mõtteid ning kogemusi jagasid.
