Eesti haridussüsteem vajab ülevaatlikku feminismikäsitlust

Riigiteaduste tudeng Lena Kurg kirjutab, et kitsas ühetaoline feminismiraamistus jätab paljud ühiskondlikud arutelud inimeste jaoks kaugeks, sest probleem tekib juba alusmõistetes. Aitaks üldine ühtne hariduslik pinnas feminismi poliitilise ja sotsiaalse tähtsuse selgitamiseks laiemas ajaloolises kontekstis tänapäevani välja.

Erinevaid identiteediküsimusi puudutavates ühiskondlikes arutlustes (nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil, eelkõige pean siinses kontekstis silmas siiski Eestit) kiputakse teineteisest mööda rääkima just seetõttu, et arusaamad alusmõistetest on erinevad. Möödarääkivate osapoolte vastandumine toidab omakorda ühiskondlikku killustumist ning vaadetega ühilduvasse infomulli sulgumist. Nii pole aga sisukas ühiskondlik diskussioon võimalik ning aruteludest tegelikke muutusi (või vähemalt sinnapoole suunduvaid ideid) välja ei kasva. Ka varieerub arusaam terminist „feminism“ ning kontseptuaalset tausta tajutakse mitmeti.

Lihtsustatult jagaksin inimesed Eesti tasandil kolmeks: eelmise sajandi kuuekümnendate arusaamadest lähtuva liberalistliku feminismi vaadete pooldajad, vähem on agaraid 21. sajandi sooteoreetikute seisukohtadest lähtuvaid radikaalseid uurijaid ning ilmselt suurima osa moodustavad end säärasest sildist taandanud inimesed, kes argitasandi poliit-juriidilise võitluse või radikaalse teooria vahel endale kohta ei leia. Artiklis püüan lahti mõtestada, miks mõiste „feminism“ ei kätke juba ammu endas pelgalt poliitilist või juriidilist võrdsust, miks pole see tõlgendatav vaid ühe või kahe raamistuse läbi ning miks on vajalik ühtne üldine hariduslik pinnas selle poliitilise ja sotsiaalse tähtsuse selgitamiseks laiemas ajaloolises kontekstis tänapäevani välja.

Üldine kontekst

2020. aasta veebruaris Feministeeriumis ilmunud artiklis kirjutab USA päritolu Eestis õppiv tudeng Kyle Martin:

„„Meile Eestis pole feminismi vaja, sest meie keeles pole sõnu nagu policewoman (naispolitseinik) või policeman (meespolitseinik),“ ütles mulle üks kaastudeng Tartus toimunud magistritaseme filosoofiaseminaril. Kui mainisin seda lauset vestluses ühe terase bakalaureusetudengiga ja kurtsin, et Eestis puudub ühiskondlik kokkulepe edendada feminismi laiemat mõistmist, vastas ta mulle: „Ma ei saa aru, miks meil on feminismi vaja. Me peaksime püüdlema suurema võrdsuse poole, mitte mehi maha tegema.““ (Martin 2020)

Säärane arusaam iseloomustab üsna hästi üldlevinud ideed feminismist noorte eestlaste hulgas. Kuna puudub ühene ülevaade ajaloolisest taustast ning tänapäevaste uurijate põhiideedest, on kujunenud aegunud ning kitsas arusaam feminismi ühiskondlikust praktikast, lähtudes enamasti just 1960. aastatel levinud ideedest. Kui oma algusaastatel tõepoolest õhutas feministlikku liikumist soov paljastada, kritiseerida ja ümber lükata soolist domineerivust ning alluvust, siis fookuse laienedes juhiti üha enam tähelepanu ka rassi, klassi, soo ja seksuaalsuse põhisele rõhumisele ning alluvusele (Hekman 2006: 159). 1980. ja 1990. aastatel kujunes välja poststrukturalistlik feminismikäsitlus ning oli suuresti mõjutatud samadel kümnenditel inimeste teadvusesse kerkinud erinevuste temaatikast. Identiteedikategooriad nagu rass, rahvus ja seksuaalsus muutusid feministlike teooriate osaks ning tänapäevastes soovaatlustes on neid feminismist eraldada võimatu (Allen 2009: 293; Hekman 2006: 159).

Intersektsionaalne feminism pole enam seotud pelgalt binaarse mees-naine võimuvahekorra käsitlusega ühiskonnas (ei tegeleta ainult naiste õigustega), vaid kaasab laiemat soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi ja sotsiaalmajandusliku tausta temaatikat.

Praegusaja feminismi tähtsaimaks märksõnaks on kujunenud intersektsionaalsus, mis võtab vastavalt arvesse erinevate ebavõrdsuskategooriate ning võimusuhete koosmõju (Viik 2015). Seega vaadeldakse erinevate marginaalsete identiteetide omavahelisi seoseid ning teoreetiliste probleemide lahendamisel võetakse arvesse laiemat sotsiaal-ühiskondlikku pilti. Intersektsionaalne feminism pole enam seotud pelgalt binaarse mees-naine võimuvahekorra käsitlusega ühiskonnas (ei tegeleta ainult naiste õigustega), vaid kaasab laiemat soo, seksuaalsuse, rahvuse, rassi ja sotsiaalmajandusliku tausta temaatikat.

Intersektsionaalse feminismi tähtsus ning feminismi halb maik

Elame binaarses patriarhaalses kasumikeskses maailmas, kus paratamatult on kõige võimsamad ja häälekamad ühiskonnas enam kapitali (ka sümboolset kapitali) omavad inimesed. Säärane analoogia kehtib süsteemselt igal tasandil. Näiteks on LGBTQ+ kogukonnast  ühiskondlikul tasandil läbi ajaloo kõige enam tähelepanu saanud heal järjel valged paiksoolised geimehed, sest ülejäänud ühiskonnal on ennast lihtsam samastada marginaliseeritud grupi kõige privilegeeritumate liikmetega (Anderson, Case, Hensley 2014: 723).

Ühiskonna erinevatesse marginaliseeritud gruppidesse kuuluvad inimesed tajuvad ebavõrdsust ning enamuse privileege igapäevatasandil tugevamalt ja seetõttu näevad ka lahendust laiemalt, süsteemsemalt.

Samal ajal on neil ka kõige lihtsam elada kehtivas süsteemis oma igapäevaelu suuremate takistusteta, seda tänu oma teistele eelistele, privileegidele (st igapäevaelu ei eelda pidevat võitlust oma nähtavuse ja õiguste eest). Samamoodi on ka feminismis tuntuimateks häälekandjateks valged keskmise jõukusega paiksoolised heteroseksuaalsed naised, kelle feminism kipub tihtipeale aga taanduma seksistlike reklaamide kritiseerimise või viisakus- ja moraaliküsimusteni. Säärases kriitikas on iva, kuid samal ajal on need sümptomid suuremast süsteemsest veast ja probleemidest laiemas kontekstis.

Ühiskonna erinevatesse marginaliseeritud gruppidesse kuuluvad inimesed tajuvad ebavõrdsust ning enamuse privileege igapäevatasandil tugevamalt ja seetõttu näevad ka lahendust laiemalt, süsteemsemalt.

Kui enamuse feminism taotleb (endiselt) kõigest juriidilise ja poliitilise ebavõrdsuse kaotamist ning näeb kannatajatena vaid kitsast feministliku kogukonna üldist ühisosa (keskklassi heteroseksuaalne naine), siis intersektsionaalse feminismi praktika hõlmab kõike seda laiemas kontekstis, arvestades ka ühiskonna marginaliseeritumate osadega.

2017. aastal väljaandes Cognal Social Sciences avaldatud artiklis nimetavad autorid sellist nähtust „feminismi paradoksiks“ (feminist paradox). Artikkel läheb süvitsi, vaadeldes erinevaid uuringuid läbi aegade, mis käsitlevad eelarvamusi ja inimeste seoseid terminitega „feminism“ ja „feminist“. Uuringud kinnitavad teemast vähem teadlike inimeste stereotüüpe feministide kohta – küsitlustes tuuakse välja negatiivse varjundiga omadussõnu nagu „radikaalsus“, „meestevihkamine“, „ebaatraktiivne“. Hoolimata püüdlustest termini ümber olevat stigmat vähendada, on negatiivse varjundi mõju pigem süvenenud ning üha tihedamini esineb olukordi, kus seda kasutatakse solvanguna (Blair, Hoskin, Jenson 2017). Seega võib öelda, et kui uurida praegusaja noorte vaadete kohta, siis on enamuse perspektiiv ja seisukohad ühtivad feministlike väärtustega, kuid ennast feministina defineerida ei taheta.

Hariduse tähtsus

Feminism kui sotsiaalne liikumine ja teoreetiline uurimissuund on tugevalt mõjutanud ajaloo kulgu ning kujundanud kaasaegse ühiskonna toimimisviise ja arusaamu. See on rajanud teed erinevatele ideestikele ja teooriatele, mis pakuvad uurijatele üha enam huvi ning siduva intersektsionaalsuse kaudu on uurimisväli sotsiaalteaduslikus mõttes kujunenud väga tähtsaks. Mitmekülgse feministliku praktika rakendamises praegusaegses, üha enam lõhenevas maailmas peituvad mitmed teoreetilised ideed ja lahendused erinevatele (sotsiaalselt) globaalsetele probleemidele.

Eestis puudub vastava teema ühene hariduslik alusõpetus ning pealiskaudsete teadmiste, hinnangute ja stereotüüpsete arusaamade leviku tõttu on saanud feminismi maine kannatada. Noored ei pruugi tihti isegi üritada leida sellega ühist keelt, kuna puudub selge kontekst selle tähtsusest ning mõjust.

Intersektsionaalsuse tajumine marginaalse grupi perspektiivist võimaldab tunnetada maailma laiemalt, kuna valupunktid tulevad paremini esile. Süsteemsete vigade parandamine ei aitaks kaasa mitte üksnes soo-, seksuaal- või rahvusvähemustele, vaid töötaks näiteks ka kliimaküsimustega tegelemise, jõukuspõhise klassiühiskonna kaotamise või üldise sotsiaalse ebavõrdsusega seotud probleemide parandamise kasuks. On oluline, et kaasaja noorte hulgas vähendataks terminite „feminism“ ja „feminist“ ümber tekkinud sotsiaalset stigmat ja teadmatust ning võimaldataks selget ja tasakaalustatud ülevaadet selle liikumise ühiskondlikust tähtsusest läbi ajaloo. 

Feminismist on välja arenenud mitmed olulised, praegusajal aina enam hoogu koguvad liikumised ja uurimissuunad (näiteks sooteooria, kvääriteooria), intersektsionaalne feminism on tihedalt seotud identiteedipoliitika kesksete mõistete ning ideedega. Ühiskonnas, kus identiteediküsimused on aina teravamad, üritavad noored tihti leida selgitusi ja toetust ajaloost, miks on asjad nii kujunenud, millele/kellele (millistele autoritele, teoreetikutele) toetuda. Objektiivne teoreetiline baas on omakorda aluseks sisukatele ühiskondlikele diskussioonidele, mille käigus on võimalik esitada küsimusi vastaspool(t)e halvustamist kartmata ning pidevalt juurde õppida.

Eestis puudub vastava teema ühene hariduslik alusõpetus ning pealiskaudsete teadmiste, hinnangute ja stereotüüpsete arusaamade leviku tõttu on saanud feminismi maine kannatada. Noored ei pruugi tihti isegi üritada leida sellega ühist keelt, kuna puudub selge kontekst selle tähtsusest ning mõjust.

Hea on, kui feministlikku liikumist gümnaasiumi viimase astme ajalootunnis pealiskaudseltki mainitakse, nimetades parimal juhul üht kuni kaht teoreetilist kuuekümnendate autorit. Säärane käsitlus ei võimalda saada isegi aimu mõjukate mõtlejate edastistest ideedest 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses, rääkimata oma sotsiaalse positsiooni mõtestamisest feministliku vaatenurga kaudu. Seetõttu on oluline luua ühene hariduslik alus kõigile noortele juba koolipingis, et feministlikke ideede ja arusaamade tähtsus leviks laiemalt, osataks luua seoseid laiemas ajaloolises kontekstis (hinnata sotsiaalsete sündmuste kulgu ja vastastikust mõju) ja et läbi teadmiste kaasamise laiemas ühiskondlikkus praktikas leitaks koos lahendusi globaalsete mõjudega probleemidele (nagu seda on näiteks eelmainitud kliimaküsimus või sotsiaalne ebavõrdsus). 

Lõpetuseks

Positiivsemal noodil on viimastel aastatel feministlikud aktivistid ning uurijad tegelenud palju teadlikkuse parandamise ning teema populariseerimisega, seda just peamiselt uurides ja kajastades kohalikku ajalugu.

Selleks, et debatid ning arutelud saaksid edasi arendada, tuleb kohalikke tegijaid toetada ning samal ajal kriitiline meel ergas hoida. Niiet mõtisklegem, uurigem, lugegem, et meie feminism areneks sisukaks ja mitmekülgseks!

Kultuurimaastikul on palju, mida avastada. Eelmisel kevadel avaldati Vikerkaares Piret Karro sulest kuueosaline ülevaatlik artiklisari Eesti feminismi ajaloost viimase 150 aasta jooksul, milles autor katab ajaraami rahvuslikust ärkamisajast praegusajani välja. Märtsis avati Vabamus samateemaline näitus pealkirjaga “Ahju tagant välja!”. 2022. aasta lõpus sai taas hoo sisse vahepeal pausil olnud Eesti seni ainus soouurimusega tegelev ajakiri Ariadne Lõng ning teater Must Kast mängib lavastust Eesti esimesest naisõiguslasest Lilli Suburgist. Regulaarselt avaldab feminismiteemalisi artikleid ning uudiseid Feministeerium. Kultuurisfääris toimuv annab lootust ühiskondliku paradigma muutumiseks ning kõik tegijad väärivad suurt tunnustust. Selleks, et debatid ning arutelud saaksid edasi arendada, tuleb kohalikke tegijaid toetada ning samal ajal kriitiline meel ergas hoida. Niiet mõtisklegem, uurigem, lugegem, et meie feminism areneks sisukaks ja mitmekülgseks!

Kasutatud kirjandus

Allen, Amy. 2009. “Gender and Power.” In The SAGE Handbook of Power, eds Stewart R Clegg & Mark Haugaard. Los Angeles, London: SAGE, 293-309.

Anderson, Amber, Case, Kim A, Hensley, Rachel. 2014. “Reflecting on Heterosexual and Male Privilege: Interventions to Raise Awareness.” Journal of Social Issues 70 (4), 722-740.

Blair, Karen L, Hoskin, Rhea Ashley, Jenson, Kay E. 2017. “Is our feminism bullshit? The importance of intersectionality in adopting a feminist identity.” Cogent Social Sciences 7 (1).

Hall, Donald E. 2006. „Soo- ja queer teooria.“ Kriitilise teooria käsiraamat, toim. Simon Malpas & Paul Wake. London, New York: Routledge 2006, 149-164.

Hekman, Susan. 2006. „Feminism.“ Kriitilise teooria käsiraamat, toim. Simon Malpas & Paul Wake. London, New York: Routledge 2006, 149-164.

Martin, Kyle. 2020. „Feminism Eestis: kuidas, kellele ja milleks?“ 23. veebruar https://feministeerium.ee/feminism-eestis-kuidas-kellele-ja-milleks/ (külastatud 5. november, 2021).

Viik, Kadi. 2015. „Sõnastik: intersektsionaalsus.“ 26. mai https://feministeerium.ee/nadala-sona-intersektsionaalsus/  (külastatud 26. detsember, 2021).

Artikkel on esmaavaldatud Riigiteaduste Seltsi poliitikalaboris.