Kuidas saada feministiks? 1. lugu. Erika-Evely Ee Eisen
Kuidas minust sai feminist? Süüdistan enda feministiks kasvamises oma ema, parimaid sõpru ja muusikut Tori Amost. Tänu minu ema tihedatele kontaktitele on minu lähedaseimad sõbrad olnud lapsepõlvest saadik Soomes. Selles sõpruskonnas on alati olnud loomulik olla erinev, olid sa siis homo, emakeelena eesti keelt rääkiv, krooniliselt haige või kõike kolme korraga. Kedagi ei kiusatud ega narritud selle pärast. Ka kodus õpetas ema mind alati lähedasi inimesi armastama, hoolimata sellest, millised nad on.
Hoopis teine lugu oli Tallinnas koolis ja huviringides. Igaüks oli enda arust see kõige parem ja samas pidid kõik olema samasugused. Sallimatus, hoolimatus ja võistlushimu näisid minule nii eakaaslaste kui ka täiskasvanute peamiste omadustena. Mind peeti juba soome keele oskuse pärast suhteliselt imelikuks, nii ma sellest varsti enam kellelegi ei rääkinudki. Unistasin ja ootasin alati vaheaegu, seda, millal saan olla selline, nagu olen. Mul oli kaks eri maailma ja muidugi soovisin rohkem elada endale paremas maailmas.
2000. aasta suvel kuulas üks minu Soome sõpradest Tori Amost ja laenasin temalt Amose “To Venus and Back” CD. Pärast, tagasi kodus Tallinnas, kraapisin oma taskuraha kokku ja käisin Viru tänava Apollo teisel korrusel ühe plaadi kaupa endale Amose albumeid ostmas. Armusin punapäise Tori Amose stiili, tema lauludesse ja nende sõnumisse. Käisin tema laulutekstid üksipulgi läbi ja analüüsisin, mida miski tähendada võiks. Ammutasin endasse kõikvõimalikku teavet, mida internetist tema kohta leidsin. Ma jumaldasin Amose julgust kirjutada väga isiklikest kogemustest. Ta on kirjutanud oma lapsepõlvest kirikuõpetaja tütrena, sellest, kuidas ta vägistati, raseduste katkemisest, topeltmoraalist, inimsuhetest ja armastusest. Mitmest tähtsast teemast ja sellest, kuidas tugevana, kurvana ja vihasena on võimalik pääseda üle ka suurtest raskustest.
Erika-Evely Ee Eisen koos armastatud Tori Amose albumiga
Väga kaua ei kasutanud ma siiski enda kohta sõna feminist, sest Eestis on see alati olnud pigem sõimusõna. Kui kaksteist aastat tagasi oma tööl teatasin, et lähen Soome ülikooli õppima ja alustan soouuringute (siis veel naisuuringute) õpingud, vaadati mind viltu ja kommenteeriti: “Ah, see mingi feminism!!” Üsna kiiresti taipasin, et kui feminism on ligimesearmastus, võrdõiguslikkus ja inimõigused sinu usule, eale, soole, seksuaalsusele, füüsilisele ja vaimsele võimekusele, etnilisele taustale, toimetulekule ja kaalule vaatamata, siis jah – mina olen feminist.
Hiljem viis toimetajatöö mind tol ajal ainukese soomekeelse feministliku ajakirja Tulva toimetusse, kus töötasin ka tegevtoimetajana ja toimetuse juhina. Olen ise muusoolisena aastatega kaugenenud naisõiguslikust feminismist ja pühendunud queer-feminismile. Queer-feminismi keskmes on intersektsionaalsus ja võrdõiguslikkus, mis ei piirdu ainult soolise (kõikide sugude!) võrdõiguslikkusega, vaid võtab arvesse ka kõik muud lahtrid ja kategooriad, kuhu ühiskond meid süstemaatiliselt topib.
Samad Soome lapsepõlvesõbrad on mul siiani ikka veel alles ja mulle väga armsad. Koolikaaslastest ei ole jäänud mulle peaaegu mitte ühtegi sõpra. Kes ikka tahaks olla sõber sind kiusanud ja imelikuks pidavate inimestega. Küll olen viimastel aastatel leidnud Eestist endaga sarnaselt mõtlevaid inimesi Feministeeriumist. Aitäh!
Erika-Evely Ee Eisen on 33-aastane Tallinnas sündinud ja Helsingis elav toimetaja, seksuaalnõustaja ning seksuaalsuse ja soolise mitmekesisuse spetsialist.
