Kuidas saada feministiks? 12. lugu. Nika Kalantar

Visuaal: Brit Pavelson

Ma ei sündinud feministiks. Ma ei kasvanud üles feministina. “Riiulitel on alati feministlikud raamatud olnud!” ei käi minu kodu kohta, samas pole ma kunagi ka usin lugeja olnud. Isegi kui tekst meeldib, olen erakordselt aeglane ja tegevus on kurnav, samas mu vanem õde armastab lugemist ja lapsena oli ta kinnisidee “Kolm musketäri”. Nii et lapsepõlves mängisime me musketäre: mina, tema ja mõni sõbranna. Kuna olin kõige noorem, sain ma alati need rollid, mida keegi teine ei tahtnud, sageli olid need naissoost karakterid. Mu ema töötas kahel kohal, nii et ta oli pidevalt ülekurnatud ja eemal, inspiratsiooni sealt ei tulnud. Vanema õega on mul neli aastat vahet, mis lapsepõlves tähendab ülepäevaseid konflikte. Elavad, pärisinimesed ei säranud mu silmades.

Juba enne kooli teadsin, et tahan olla romantiline kangelane, kes võitleb õiglaselt, tapab, kui on vaja, kuid tõstab mõõga ainult selle vastu, kes suudab vastu lüüa. Romantiline kangelane oli alati mees.

Kuna olen aseksuaalne, siis läks must enamasti mööda teismelise armumise ja silmarõõmude faas. Nähes pealt, kuidas eakaaslased neid läbisid ja tundes end erakuna, olin viljakas pind meedia lemmikstampidele: tüdrukud on tobedad ja mõtlevad ainult poistele, suur grupp naisi ei saa koos eksisteerida, ilma et klatšiks läheks ja (olles ikka oma ideaalide lummuses) et meesoo üle ei valitse emotsioonid, vaid mõistus. Siiralt nutsin ja sõimasin, et miks ma küll ei sündinud mehena, miks mu saatus on lapsepõlvest välja kasvades muutuda järjest nõrgemaks. Mu halb arvamus naistest ei läinud iroonilisel kombel ka kuidagi konflikti asjaoluga, et kõik mu lähedased olid naissoost ja et koolis kiusasid mind eksklusiivselt poisid.

Äratundmine

Laisk lugeja olemine ei tähenda, et ma ei suuda omandada infot, see peab lihtsalt olema audiovisuaalne. Elasingi kleebituna teleka külge ja neelasin alla kõike: seebikad, filmid, Jacques Cousteau, saksaste dubleeritud anime, “В мире животных”, Discovery libahundisaated ja USA teismeliste sarjad. Just viimastest (verd keema ajavalt ilmub mõni neist aeg-ajalt feministliku meedia nimekirjades) sain ma külge koleda idee, et kui sa juba oled neetud naissoost, siis ole vähemalt “mitte nagu teised tüdrukud”. Ma olin kahtlaste huvidega muulane eesti koolis, vihkasin sporti, polnud ei lühike ega kõhn ega õiget pidi kena – et olla teistsugune, polnud vaja pingutada.

Üheteistkümnendas klassis hakkasin märkama midagi, mille praegu tunnen ära patriarhaadi sümptomitena, aga seda, miks mees või naine ei tohi mõnda asja teha, ma järeldada ei suutnud. Mõtlesin isegi, et äkki naised on selles süüdi. Suure “Videviku”-buumi ajal veetsin palju aega “Videviku”-vastastes foorumites ja õppisin sealt palju vägivaldsete suhete märkide, käitumismustrite ja manipulatsioonivõtete kohta. Tagantjärele vaadates olid foorumlased justkui korraga nii feministid kui ka naistevihkajad: režissöör Hardwicke sai naeruvääristatud oma välimuse põhjal ja meessoost näitlejaid nähti kui liitlasi, samas kui naissoost näitlejaid parimal juhul lihtsalt ignoreeriti. Kui olin ülikooli jõudnud, olin juba segu, aeglaselt oli Tumbleri mõjul feministlik pool võimule pääsenud. Sain teada, et Eestis on feminism olemas alles ülikooli viimasel aastal, kui Facebookis jooksis ette Aasta Šovinisti auhinna jagamine.

Nüüd ma tean, et olin ja ikka olen osa süsteemist, millest ehk on pääsu, kui väga pingutada. Romantilist kangelast minust ei saa – aga erinevalt lapsepõlvest on nüüd mu silmaring laiem ja ma tean, kuivõrd halvasti nad tegelikult kõik käitusid naiste ja üksteisega, nii et äkki nii ongi parem.

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka