Kuidas saada feministiks? 5. lugu. Dagmar Kase

Visuaal: Brit Pavelson

Ma olin feminist juba enne, kui teadsin terminit “feminist”. Ma ei saanud feministiks mõne raamatu lugemise, filmi vaatamise või ettekande kuulamise kaudu. Minu feministiks saamine ja kasvamine toimus osalusvaatluse käigus juba lapsest saadik, kus nii vaatleja, uurija kui ka osalejana jälgisin nii enda kui teiste pere-, sugulas- ja sõpruskondi ning keskkonda ja ühiskonda laiemalt. Nägin muu hulgas lähisuhete vägivalda, naistevastast vägivalda, meestevastast vägivalda, laste seksuaalset ahistamist, võimu ja domineerimise kasutamist, naiste kohustust olla ilus ja igas olukorras viisakas, patroniseerivat sildistamist ja paikapanemist inimeste soo, vanuse või välimuse põhjal, inimeste vestlusest taandamist, koolikiusamist ning loomade elude väärtustamatust. Nähtu, kuuldu ja kogetu ei ühtinud minu väärtushinnangutega.   

Feminismi kui terminiga puutusin esimest korda kokku 1990ndate keskel seoses Mare Tralla, iseteadliku ja “ilge naisterahva” kunstipraktikaga. Siiani on minu jaoks Mare, kellest sai 2000ndate alguses minu Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppejõud ja kolleeg, kui naine, kes on selline nagu ta on, kes ei lase end mutta trampida. Minu iseendaks saamist ja iseendaks jäämist toetasid ka Marega kohtumisele eelnenud õpingud EKA stsenograafia osakonnas, kus oli lubatud olla värvilisem ja kirjum. 

Pikka aega defineerisin end feministina, nüüd olen mitmeid aastaid määratlenud ennast veganfeministina. Minu jaoks on feminism ja veganlus lahutamatud. Feminismi abil saab lisaks naiste õiguste või soolise identiteedi käsitlemisele mõtiskleda ka selle üle, mida tähendab inimeseks olemine. Kui identifitseeriksin end ainult feministina, jätaksin tähelepanuta kõik ekspluateeritavad persoonid, kes ei ole inimesed (ingl k non-human person) ja see oleks minu jaoks samaväärne nende nähtamatuks tegemisega, võrdudes rõhumise toetamisega.

Veganfeministina on minu teed kujundanud paljud feministlikud, veganfeministlikud ja (topelt)vähemusi puudutavad akadeemilised ja rohujuuretasandil toimunud konverentsid ja koolitused, raamatud ja kultuuriüritused ning võimestavad vestlused mõttekaaslastega siin ja väljastpool Eestit. Eraldi tooksin välja Helsingi Ülikoolis soouuringute instituudis külalisuurijana viibimise ja selle raames näiteks Ameerika queer-teoreetiku Jack Halberstami suurepärase loengu kuulamise; Arnheimi Kaasaegse Kunsti Muuseumis loomingulisele aktivismile pühendatud näituse „rebelle. Art and feminism 1969–2009.“ külastamise, naiste ja queer-kultuuri väärtustava LadyFest Tallinna kaaskorraldamise aastatel 2011—2014 ning Rootsi räppari ja feministi Silvana Imami isiklikel lugudel põhineva muusika kuulamise. 

Ma hindan mitte ainult enda eest seismist, oma väärtushinnangutele truuks jäämist igas olukorras, igal ajahetkel ning holistilist lähenemist. Mulle annavad jõudu inimesed, kes tahavad maailma paremaks muuta, olgu vahendi(te)ks kas eetiline mood, loominguline aktivism, sotsiaalne ettevõtlus, vegantoit või midagi muud. Hiljuti alustasin blogiga, mis on tänulikkusega pühendatud inimestele, kes tegutsevad parema maailma nimel. Aitäh teile!

Dagmar Kase on pikaajaline vegan ja feminist, kelle jaoks on viimastel aastatel keskseteks küsimusteks olnud identiteedi ja soostereotüüpide konstruktsioon ja deformatsioon, soo pertseptsioon ning laiemas plaanis – inimõigused, keskkonnaõigused ja loomade õigused. Tema blogi leiad siit.

Dagmar Kase mängib sel neljapäeval Femme Fatale peol feministlikku räppi, hiphoppi ja poppi. Pidu algab kell 20.00 baaris Tops (Soo 15, Tallinn). Näeme seal!

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik: ageism ehk vanussurve

Sõna vanussurve (inglise k ageism) märgib vanuselist tõrjumist ehk negatiivseid, eelarvamuslikke stereotüüpseid suhtumisi ja diskrimineerimist vanuse alusel. Vanussurve on kahjulik,…