Mulle tundub, et mu lapsepõlveaastad soosisid seda, et minust ja paljudes mu sõpradest on praeguseks saanud feministid. Olen varemgi meenutanud kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate algust, mida iseloomustas veider segu rahvusromantikast ja räigelt noorest kapitalismist.
Mu pere ei olnud teab mis jõukas, küll aga raiuti meile päevast päeva raamatute lugemise vajadusest, kusjuures raamat näpus kooli ilmumine ei teinud mind sugugi popimaks. Natuke tõmmum välimus torkas tollal oluliselt rohkem silma kui praegu, samas kui naise iluideaal oli tollal selgelt blond ja sire Liis Tappo. Pealegi pidi see blond kaunitar olema üpris passiivne, kuigi igalt poolt tuli signaale, et äge oli hoopis puude otsas turnida ja onne ehitada. Aga ikka nii, et poisid ehitavad ja meie imetlegu kõrval. Vastuolu missugune!
Hiljem taipasin, et selline mitme tunnuse põhjal autsaiderlus polnud vaid minu probleem, minusuguseid oli ohtralt teisigi. Võib-olla selle tulemusel kõnetabki mind pigem äärealasid uuriv feminism, näiteks queer-feminism ja üldse normide lammutamine. Sest kui minu kõrval oli nii palju neid, kes samuti ei mahtunud normidesse, ning norm ja seeläbi võim oli mõeldud vaid käputäiele, siis kas norme on üldse vaja?
Brigitta Davidjants on Feministeeriumi toimetaja ning armastab üle kõige kirjutamist, alates ajakirjanduslikest ja lõpetades teadustekstidega. Eriti huvitab teda vähemustemaatika ja et seda paremini mõista, on ta kaevunud rahvuslikkuse uuringutesse. Ta usub akadeemia ja aktivismi sümbioosi võimalikkusesse ning tegeleb vabal ajal muusikaga, nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt.
15
