Kuidas saada feministiks? 9. lugu. Mikk Pärnits

Üles kasvades oled sa ühel hetkel silmitsi kimbatusega, kas ühiskonnas peaks igasugu teemadel kas sõna võtma või hoopis harjuma pead madalal hoidma. Mingis mõttes pole ma kunagi kiusamist sallinud. Ratsionaalselt ringi vaadates hakkab silma, et paljud konfliktid ja kannatused tekivad ilma reaalse põhjuseta. Mingit konkreetset alguspunkti mul polnudki. Lihtsalt ühel hetkel ei jaksa enam teeselda, et meie ühiskonnas pole intsitutsionaliseeritud ebavõrdsust. Mida enam tekib sellest rääkimisel valulikke reaktsioone, seda enam vajab ühiskond selle vastu rohtu ja ümberharjutamist.

Ma ei ole endale ühtegi silti peale umbmäärase „kirjanik/ajakirjanik/kunstnik” pannud, kuid tundlikel teemadel sõna võttes pannakse sulle endale kenasti silte. Nii hakkas silma, et sildistamine on omamoodi vägivallaakt. Seda teevad mingil määral kõik, kuid seda annab kasutada mingi idee või grupi allasurumiseks ja propaganda eesmärgil. Üleüldine naistepõlgus on pika ajalooga. Kui seda pundart lahti harutama hakata, saad aru, et oled pikalt propagandavines elanud ja teadmine, et su aju on pestud, on valus.

Seetõttu olen järjest enam asunud kahtluse alla seadma seni vaidlustamata „tõdesid” ja paljud ebaõigluse ilmingud on püsinud paigas vaid tänu sellele, et keegi pole neid lahanud. Kannatamine pole iseenesestmõistetav ja muutmatu. Inimesed võivad muutuda ja parema maailma soov pole ideoloogiline muinasjutt, vaid miski, mille kallal on tore ja vaimselt tasuv töötada. Nii võiksin öelda, et feministiks pole ma enda jaoks veel saanud, kuid olen sinna mehena teel. Tegelikult ei kasutaks ma seda silti üldse, kuid selle aruande raames sobib see konteksti paremini kui miski muu.

Feminism on minu jaoks üks osa suuremast inimkonna enesetundmise probleemist, kus me võtame paljut liiga enesestmõistetavalt. Nii pole feminism tegelikult eraldiseisev keskkonnakaitsest või demokraatiast, iga inimese õigusest õnnele ja enesetäiustamisele. Ehk on feminism ühiskonnasupis olnud see pikemat aega läbi keetmata tükike, mida alles hiljaaegu märgati. Feminism ei puuduta vaid naise soorolli, vaid ka mehe oma. Nii laieneb see minu jaoks identiteediküsimusele üldisemalt: mis või kes me tegelikult oleme?

Eelnevate põlvkondade tõdesid kahtluse alla seada või lihtsalt ümber mõtestada peaks olema iga inimese töö sõltumata sellest, mis ajastul ta on sündinud. Praegu, kus konformism ja „traditsioonilised väärtused” võrdsustuvad aina enam just kannatuste põhjuste ja tarbetute konfliktidega, on aeg ausalt vaadata üle väärtused, mida on seni tõe pähe võetud. Eriti puudutab see vähemusgruppe ja naisi, kes ju tegelikult pole mingi vähemus, kuid keda paratamatult patriarhaalses ühiskonnas marginaliseeritakse. Kuidas me oleme sinna jõudnud? Ja kuidas saame teadlikuks mitte ühiskonna haavadest, vaid nende haavade juurtest?

Säärane ümbermõtestamine ei tegeleks ideaalis enam haavade pelga tohterdamise, vaid nende tekkimise välistamisega. Nii ei oleks ülesehitamisel „lumehelveste” põlvkond, vaid klappideta elav teadlik kogukond, kus eelarvamused ja status quo hoidmiseks ehitatud jõustruktuurid kaotavad oma kammitseva kägistamishaarde nende üle, kes on sündinud valitseva mentaliteedi jaoks vale elundi, pangakonto või nahavärviga.

Mikk Pärnits on kurjanik ja inimkonda planeedile Maa uurima asunud tulnuk-antropoloog.

8