Geiteoloogia, kvääriteoloogia ja uusi perspektiive identiteedi mõistmisel
Igor Ahmedov heidab valgust kvääri mõistele usuteaduses. Lõhkudes harjumuspäraseid norme ja patriarhaalset raamistikku, määratletakse kvääriteoloogias – erinevalt geiteoloogiast – religioosse arusaama piirid uuesti ja seatakse kirikusisesed narratiivid kahtluse alla.
Eesti kirikute arusaam LGBT+ inimestest ja nende väärtustamisest kiriku sees on puudulik. Tihtipeale keskenduvad arutelud seoses LGBT+ identiteediga patu mõistele: kas gei, kes on jumala näo järgi loodud inimene, teeb pattu, kui ta harrastab homoseksuaalseid suhteid? Küsimused nagu „kas ja kuidas kirik peab defineerima abielu?“ ja „mida tähendab fraas „mehe ja naise vahel“, kui me räägime transsoolistest inimestest?“ jäävad küsimata. Kõik praegused arutelud lähtuvad heteropatriarhaadist ehk argikeeles öelduna: enamik neist aruteludest lähtub heteroseksuaalsete meeste võimupositsioonist. Need LGBT+ kogukonda toetavad avaldused, mis seni Eesti kirikute (ehk peamiselt EELK) sees on tehtud, lähtuvad geiteoloogia perspektiivist ja ei arvesta kvääri kui soolisusest ja seksuaalsusest mõtlemise võimalust. Mida tähendab geiteoloogia, kuidas see erineb kvääriteoloogiast ning miks on sugu ja seksuaalsust hõlmavates teoloogilistes aruteludes otstarbekas kasutada kvääriteoloogiat, on küsimused, mille üle allpool mõtisklen.
Geiteoloogia ja selle probleemid
Geiteoloogiat võiks iseloomustada geikristlaste eesmärgina paljastada kiriku patriarhaalseid ja heteronormatiivseid õpetusi.[1] Selle paljastamispüüde käigus ei looda uut teoloogiat, vaid kontekstualiseeritakse olemasolevat. Roomakatoliku teoloog Stephen Bevans väidab, et kontekstuaalses teoloogias on „lähtekoht transtsendentne, pühendunud oma religioossele kogemusele ja kogemusele iseendast.“[2] Asetades teoloogilise kogemuse iseendasse, nihutavad homoseksuaalsed inimesed ilmutuse allika kiriku ja pühakirja õpetuselt inimkogemusele. Kui esiti (st 1970ndatel) esitas homoseksuaalsete inimeste kogemust hõlmav kontekstuaalne teoloogia traditsioonilisele kristlikule teoloogiale väljakutse, siis nüüdseks on Lääne, eriti luterlik teoloogia muutunud aktsepteerivamaks (kahjuks mitte kirik terviklikuna).
Keskajast pärit uljas voodijagamisekomme. Repro “Kolme kuninga unenägu”, Inglise kuninganna Mary psalter (14. sajand). Wikimedia Commons, avalik omand
Teine geiteoloogiat iseloomustav tunnus on Avatud Episkopaalkiriku kirikuõpetaja ja professori Elizabeth Stuarti sõnul tugev identiteeditunne. Ta väidab, et geidel on selgelt määratletud suhtlemismustrid, neil on eriline „kogemus“, mis tuleb asetada mistahes tulevase teoloogilise refleksiooni keskmesse.[3] Geiteoloogia enesemääratluse aluseks olevad selgelt määratletud suhtlemismustrid ja normatiivist eristuv kogemus on võimalikud vaid seetõttu, et geiteoloogias positsioneeritakse end millegi vastu, mis on samuti kindlalt määratletud ja eristuv: vastandutakse heteroseksuaalsele patriarhaalsele teoloogiale. Stuart näitab seda 1960.–1970. aastate geiteoloogia tekkimise aegsete diskussioonide varal ja ütleb, et homoseksuaalsetele meestele piisas, kui geivabastusliikumises piirduti kehtivate seksuaalsuse ja soolisuse raamistikega neid küsimuse alla seadmata. (Geiteoloogia üheks lähtekohaks või ajendiks oli ka laiemast kontekstist lähtuv vabastusteoloogia.) Arutluse all ei olnud küsimus, kuidas defineerida homoseksuaalsust, vaid see, millised on heteroseksuaalsuse piirid. Ka tolle aja feministlikus diskursuses ringles arvamus, et naised nõustuvad liiga kiiresti meeste definitsiooniga „naisküsimusest“, võttes nii omaks patriarhaadi pealesurutud määratluse.
Kvääri- ja feministlikud teoloogid, professorid Marcella Althaus-Reid ja Lisa Isherwood väidavad, et naised peaksid olema määratlemata ja vabad.[4] Heteroseksuaalsetele ootustega kaasas käiva käitumismustri ja eristuva kogemuse põhjal defineeritud geiteoloogiaga tuli kaasa oht, et selle eestvedajad võtavad omaks heteronormatiivse ühiskonna ootused. Heteronormatiivsest korrast lähtumine tõi aga kaasa olukorra, kus lesbidele sai LGBT+ kogukonna sees osaks rõhumine ja geimehed olid domineerival positsioonil. Teoloog Peter Colman väitis 1980. aastatel, et kuigi lesbid osalesid geide ja lesbide vabastamiskampaaniates (gay liberation campaigns) täiel määral, oli ühiskondlik vastuseis naiste õigustele väga suur.[5] Kaheksateist aastat hiljem kirjutas Elizabeth Stuart, et ta on geikristlaste liikumises võõras, kuna ta on naine, lesbi ja katoliiklane valdavalt meestest ja anglikaanidest koosnevas organisatsioonis.[6]
“Armastus suudleb armastajat” on stseen 13. sajandi prantsuse autori Guillaume de Lorrise luuletusest “Roman de la Rose”. Miniatuuri autoreid oli tõenäoliselt mitu, sest kollektiivne töö oli keskaja kunstiteoste puhul harilik. Teos on maalitud 15. sajandi lõpus. Wikimedia Commons, avalik omand
Mis või kes on kväär?
Kvääri, kvääriteooriat või kvääriteoloogiat on keeruline defineerida – ja defineerimatus on ka üks kvääri peamisi omadusi. Kvääriuurija Nikki Sullivan väidab, et katse defineerida kvääri on „selgelt ebakväär.“[7] Kvääri defineerimisel on oht, et see, mida tähendab olla kväär või mis on kväärimine, defineeritakse – taas – lähtuvalt patriarhaalsest maailmavaatest. Edasise arutelu selguse nimel esitan kvääri määratlemiseks siiski mõne enamlevinud definitsiooni. Professor Karl Whittington väidab, et sõna queer (mille eestindus on kväär) on järk-järgult arenenud alates 19. sajandist,[8] seega ei ole tegemist uudse asjaga, vaid taasavastatud või pigem tagasi võetud vanaga. Üheksateistkümnendal sajandil tähistas sõna veidrust ja kummalisust, kahekümnenda sajandi lõpul kuulus see homoseksuaalsete meeste slängi ning nüüd kirjeldab see sõna peamiselt lesbide, geide, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste kogukonda.[9]
Whittington tunnistab, et sõna kväär esmane eesmärk ei peaks olema LGBT kogukonna liikmete kirjeldamine ja üheksakümnendatel, queer’i-teooria tekkimise ajal teoreetikud seda sellises funktsioonis ka ei mõelnud.[10] Queer (ja ka kväär) tähistab midagi laiemat, hõlmates heteroseksuaalse enesemääratlusega inimesi, sest kvääri mõiste ei keskendu üksnes inimese seksuaalsele identiteedile, vaid küsimusele normist ja normivastasusest.[11]
Kvääriteoloogia
Stuart kirjutab kristlusest, rääkides, et surma hetkel „kirjutatakse kõik, mis minu kehale on seni kirjutatud, uuesti üle minu ristimisega … kõik lahustub peale selle [ehk ristimise] identiteedi. Sugu, rass, seksuaalne orientatsioon, perekond, rahvus ja kõik muud kultuuriliselt konstrueeritud identiteedid.“[12] Sisuliselt kirjeldab ta kvääriteoloogia määratlust nii: kõigi identiteetide lagunemine peale ühe – Kristuses olemise, mis erinevalt teistest identiteetidest jääb. Sellisel definitsioonil on mõistagi oma ohud: püüd esitada kindlapiirilist määratlust läheb vastu kvääri mõistega – kummaline ja määratlemata. Lisaks määratlematu määratlemise vastuolule toimivad taolised definitsioonid ainult kristluse piires, kuna väljaspool kirikut olevad kväärid ei ole Kristuses (kuigi võimalik on ka väita, et kõik saavad päästetud ja Jumal ei jäta kedagi maha).
Geiteoloogia seisukohalt on inimese erootiline huvi ka tema poliitiline huvi, mille kaudu ta mõistab oma identiteeti.[13] Tugev identiteeditunne (gei identiteet, mis on erinev heteroidentiteedist) koos eristuva geiks olemise ja geiteoloogia tegemise kogemusega on seega kvääriteoloogiale võõras. „Kväär keha ise on pigem hoiak kui konkreetne genitaalide ja seksuaalse orientatsiooni kogum,“[14] väidab Lisa Isherwood. Selline mistahes keha lugemine kväärikehaks on geiteoloogiaga vastuolus just seepärast, et viimase eeldus on mingi spetsiifiline geikogemus. Teoloog professor Gerard Loughlin väidab, et „kväär püüab identiteeti üle kavaldada. Kvääri kontseptsioon on mõistena kasulik eelkõige neile, kes leiavad, et nii nemad ise kui ka teised inimesed on midagi muud, kui roll, mille on ette kirjutanud identiteet.“[15] Eirates kindlaksmääratud seksuaalse identiteedi kontseptsioon, mille on peale surunud heteronormatiivne ühiskond, kuulutavad kväärid kogu seksuaalse identiteedi mõttetuks teemaks.
“Püha Wilgefortise ristilöömine” on madalmaade kunstniku Hieronymus Boschi 1497. aasta paiku maalitud triptühhon. Esialgu arvati, et see kujutab Korsika püha Juliat, kuid aastatel 2013–2015 tehtud restaureerimistööde käigus selgus, et pühak on habemega, mis kinnitab, et ta on püha Wilgefortis, naine, kes kasvatas imekombel habeme, et põgeneda soovimatu abielu eest, ja kelle tema isa seejärel risti lõi. Maal asub Veneetsias Gallerie dell’Accademia galeriis. Wikimedia Commons, avalik omand
Teoloogia on alati kväär olnud
Kuigi Bevansi väide, et kogu teoloogia on kontekstuaalne, on õige nii kvääri- kui ka geiteoloogia puhul, on kvääriteoloogia kontekstualiseerimise viis erinev. Kvääriteoloogia lähtub kvääriprismast, kasutades kummalisuse ja veidruse definitsiooni. Samas ei kasutata hermeneutilise vahendina inimkogemust, vaid kristlikke õpetusi. Väitsin eespool, et geiteoloogiast kujunes poliitiline teoloogia, kuid kvääriteoloogia ei ole vähemalt Stuarti ettekujutuses samamoodi poliitiline. Meetod, mida kasutati geiteoloogias, oli nihutada ilmutus kirikult ja piiblilt iseendale, et geivabastuse ja -identiteedi kontseptide kaudu kristlikku õpetust tõlgendada. Kvääriteoloogia seevastu ei lähtu identiteedist. Kvääriteoloogia üritab vaadata teoloogiat kvääriprisma kaudu ehk taasavastada kristlikus teoloogias ja kirikuõpetuses kummalisust ja määramatust – ja seda on kristluses olnud aegade algusest. [16]
Sarnaselt võiks kväärilt tõlgendada abieluvõrdsuse küsimust. Ühendkuningriigis kehtestati 2014. aastal abieluvõrdsus, mis võimaldas homoseksuaalsetel inimestel abielu oma osaluse kaudu tõlgendada. Kväär positsioonivõtt väljendaks aga hoopis seda, et abielu on alati olnud kõigile avatud, kuid ühiskond on sellele oma väärtused, struktuurid ja definitsioonid peale surunud.
Ristimine võiks olla samuti taasavastatud kui kväär ning õigupoolest on ristimine mõne kvääriteoloogi peamine hermeneutiline visioon. Religiooniuurija Paul Hedges väidab, et erinevalt geiteoloogiast ei käsitle Elizabeth Stuarti enda kvääriteoloogia seksuaalsust ja soolisust ning ei püüa vabastada rõhutud rühma. Stuarti teoloogia puudutab pigem „kõigi inimeste vabastamist nende arusaamast kehastuse kohta.“[17] Ning siin ilmnebki veel üks oluline erinevus gei- ja kvääriteoloogia vahel. Nimelt ei tõlgendata kvääriteoloogiat identiteedipoliitika kaudu, vaid poliitilist tõlgendatakse teoloogia kaudu, eelkõige ristimise identiteedi kaudu. Stuarti jaoks on ristimine midagi kvääri ja kummalist. Ta kirjutab, et selliselt – ristimise kaudu vaadatuna, on õpetus seksuaalsusest midagi nii radikaalset, et kirik ei suuda seda praegu seedida.[18] Ta peab silmas seda, et ristimise kaudu saavutatud Kristuses olemise identiteet varjutab teised identiteedid ja peaks vabastama inimese täiuslikuks olemiseks ja teenimiseks kirikus. Nii jõuab ta ka tõdemuseni, et samast soost inimesega suhtes olevatele inimestele ordineerimise keelamine ei ole põhjendatud, kuna Jumala trooni ees see identiteet laguneb. Ainuke identiteet, mis sel hetkel mingit tähtsust omab, on identiteet, mis on saavutatud ristimise kaudu.
Üsnagi elegantne ja pisut ülbe moega 15. sajandi riietuses noormees on varakristlik pühak ja märter. “Püha Sebastian”, Schiavone Giorgio. Asub Londonis, riigigaleriis
Kväär Jeesus
Isherwood väidab, et Kristus on kväär, kuid mitte oma seksuaalse orientatsiooni, vaid oma teistesuse kaudu – oma ajastu ühiskonna normide vastu olles seostus Jeesus patustajatega, menstrueerivate naistega, väljaspool abielu kooselus elavate inimestega jne.[19] Isherwood alustab Kristuse kväärimist väitega, et kirik on läbi aegade Kristusele helleniseeritud identiteedi peale surunud[20] ja toob seda analoogiana inimkonnale, mis on omaks võtnud patriarhaadi. Helleniseerimise kaudu sai Jeesus vaimulikuks, kuid samal ajal ka kiretuks ja südametuks, mis tekitas kiretu teoloogia. Seejärel aga näitab Isherwood Jeesuse vabastamist kvääri mõiste kaudu, näidates tema radikaalset teisesust ja ühiskondlikku tõrjutust ühiskonnas (nagu LGBT+ kogukonnadki). Samuti toob ta esile Jeesuse positsiooni kummalisuse – teda esitletakse korraga kõikvõimsa ja sõimes lebava beebina –, ning peatub visuaalsel materjalil, kus Kristust kujutatakse oma ema abikaasana.[21] Kui kvääriteoloogia on Kristuse vabastamine identiteedipainest, siis geiteoloogia ei ole kunagi olnud edukas Jeesuse seksuaalsuse vaatlemisel homoerootiliselt. Soome piibliteadlane professor Martti Nissinen analüüsib kriitiliselt püüdeid näha Jeesust ja tema jüngrit Johannest homoerootilises suhtes, mis oleks Platoni-aegse Ateena ühiskonnas käibinud õpetaja-õpilase suhetega sarnane, muuhulgas seksuaalse dimensiooni poolest. Nissinen loeb sellise tõlgenduspüüdluse ebaõnnestunuks, sest olles analüüsinud kõikides evangeeliumides olevaid kirjeldusi, ei tuvastanud Jeesuse-Johannese suhte homoerootilise mõõtme kohta piisavalt tõendeid.[22] Erinevalt kvääriteoloogiast ei tegele geiteoloogia Jeesuse vabastamisega ja aktsepteerib nii geiliikumise sisest patriarhaalsust. Teiseks on geiteoloogia ebapiisav, sest sellel puuduvad täieliku vabastamise vahendid, mis on kättesaadavad kvääriteoloogias.
Miks on kvääriteoloogiat üldse vaja?
Nii gei- kui ka kvääriteoloogia on kontekstuaalselt tingitud, kuid nende erinevus seisneb selles, et geiteoloogia kontekstualiseerib oma sisu seksuaalse identiteedi, kvääriteoloogia veidruse/teisesuse kaudu. Gei- ja kvääriteoloogia mõlemad tegelevad kristlike õpetuste vabastamisega: kui geiteoloogia teeb seda heteropatriarhaalses raamistuses, siis kvääriteoloogia vaidlustab aktsepteeritud teoloogia kohta käivad uskumused. Kuigi erinevusi võib pidada väikesteks ja ületatavateks, on üks erinevus siiski põhimõtteline. Identiteedi mõiste ja tugevalt määratletav seksuaalne identiteet on geiteoloogias olulisel kohal. Kvääriteoloogia eesmärk on vaidlustada kõik identiteedid, isegi geide ja lesbide omad, kui kultuurilised konstruktsioonid, ja luua teoloogia, mis tugineb kõigile ühisele ja kõiki identiteete ületavale identiteedile – Kristuses olemisele. Lõpuks on geiteoloogia eksklusiivne ja nagu alguseski välja tõin, tundsid lesbid end kristlikes geide vabastusliikumistes rõhutuna. Kvääriteoloogia on seksuaalsete identiteetide suhtes kaasav, kuna on laiendav igale inimesele, ka neile, kes määratlevad ennast heteroseksuaalsetena.
Allikad
[1] Elizabeth Stuart, Gay and Lesbian Theologies: Repetitions with Critical Difference (Aldershot: Ashgate, 2003), 15.
[2] Stephen Bevans, Models of Contextual Theology (Maryknoll NY: Orbis Books, 2011), 104; siin ja edaspidi tõlge autori oma.
[3] Stuart, Gay and Lesbian Theologies, 19.
[4] Althaus-Reid and Isherwood, Controversies, 26.
[5] Peter Coleman, Christian Attitudes to Homosexuality (London: SPCK, 1980), 238.
[6] Elizabeth Stuart, ‘Flies in the elephant’s nose: a lesbian theologian reflects on the future of LGCM’ in The Lesbian and Gay Christian Movement: Campaigning for Justice, Truth and Love, ed. Sean Gill (London: Cassell, 1998), 162-174 (162). Ehkki anglikaanlusest lahku löönud Avatud Episkopaalkirikus on väga erineva taustaga vaimulikke, domineerivad selles endiselt anglikaani taustaga mehed.
[7] Nikki Sullivan, A Critical Introduction to Queer Theory (Edinburgh: Edinburg University Press, 2003), 43; siin ja edaspidi tõlge autori oma.
[8] Karl Whittington, ‘Queer’, in Studies in Iconography 33 (2012), 157-168 (157).
[9] Whittington, ‘Queer’, 157.
[10] Whittington, ‘Queer’, 157-158.
[11] Loe lisaks: Aet Kuusik, ‘Sõnastik. Kväärima (ingl queering)’, Feministeerium (04.08.2022), https://feministeerium.ee/sonastik-kvaarima-ingl-queering/.
[12] Stuart, Gay and Lesbian Theologies, 2.
[13] Gerard Loughlin, ‘Introduction’ in Queer Theology: Rethinking the Western Body, ed. Gerard Loughlin (Oxford: Blackwell, 2007), 1-34 (9).
[14] Lisa Isherwood, ‘Queering Christ: Outrageous Acts and Theological Rebellions’, in Literature and Theology 15.3 (2001), 249-261 (252); siin ja edaspidi tõlge autori oma.
[15] Loughlin, ‘Introduction’, 9; siin ja edaspidi tõlge autori oma.
[16] Marcella Althaus-Reid, The Queer God (London: Routledge, 2003), 8-9.
[17] Paul Hedges, ‘Guanyin, Queer Theology, and Subversive Religiosity: An Experiment in Interreligious Theology’, in Interreligious Hermeneutics in Pluralistic Europe: Between Texts and People, eds., David Cheetham, Ulrich Winkler, Oddbjorn Leirvik, Judith Gruber (Leiden: Brill, 2011), 203-229 (212); siin ja edaspidi tõlge autori oma.
[18] Stuart, Gay and Lesbian Theologies, 2.
[19] Vaata: Isherwood, ‘Queering Christ’.
[20] Isherwood, ‘Queering Christ’, 251.
[21] Vaata: Isherwood, ‘Queering Christ’, 253-255.
[22] Martti Nissinen, Homoeroticism in the Biblical World: A Historical Perspective (Minneapolis MN: Fortress Press, 1998), 122.
