Kai Part

Feministeeriumi 24. nädala uudiste kokkuvõte: võrdõigusvolinik avalikustas oma 2014. aasta tegevuse aruande; Türgis sai parlamenti vasakpoolne Rahva Demokraatlik Partei (HDP); lugesime kokku arvamuslugude autorite soolise jagunemise ja rääkisime muidugi ka pagulastest.

Nagu paljudel teistel noortel, nii oli ka mul oma kehaga pingeline suhe. Nooremana tahtsin olla piisavalt ilus ja sale.

“Minu arust on normaalne, et see töövärk sind närvi ajab,” ütleb sõber Karl. “Naised ongi ju emotsionaalsemad.” Ma saan tema peale kurjaks. Aga sõimama ei hakka, sest ei taha kinnitada stereotüüpi, et naised ongi emotsionaalsed.

Voldemar Kolga mõtiskleb, miks meil on naljamehi, aga ei ole õigeid naljanaisi ning ootab aega, kus ka naiskunstnik saab taas Eesti Kunstnike Liidu etteotsa.

Sel nädalal nägime, mis juhtub kui ebapädev ajakirjanik kohtub feministist teoreetikuga; kus seksuaalkurjategijad tegelikult peamiselt toimetavad; kui palju erinevad lasteaiaõpetajate palgad maakonniti; kui kaugel oleme kooseluseaduse rakendusaktide jõustamisega ja palju muud.

Kristina Papsejeva mõtiskleb maskuliinsuse üle ja tõdeb, et traditsioonilisel maskuliinsusel ON praeguses ajahetkes mõru maik man’.

Kari Käsper kirjeldab, miks on enamik Euroopa varjupaigataotlejatest mehed ja miks on naistele põgenemine üldjuhul riskantsem ja tervisele ohtlikum.

Eestis on lõpuks ometi lõhkenud pagulasmull: arutelu selle üle, kas ja kuidas abivajavaid inimesi aidata, on kolinud siseministeeriumi hämaratest koridoridest avalikkuse ette.

Maia Tammjärv tegi kirjandusfestivali HeadRead ajal kirjanik Helen Oyeyemiga intervjuu. Nad rääkisid tema loomingu feministlikest suundadest ja taotlustest, aga ka paljust muust

Feministi nädala uudiste kokkuvõte, ilmub kord nädalas.

Sugu, seksuaalsus, identiteet, armastus... Küll on hea, kui kõik on selgepiiriliselt määratletud ja sildistatud. Kohtuvad üks tüdruk ja üks poiss, tunnevad tunnet, mida nimetatakse armumiseks, pühitsevad selle seksiga sisse nii, nagu see looduse poolt määratud on, ja korralik paar on valmis.

Anna-Maria Penu analüüsib Hispaania kohalike valimiste tulemuste näitel naiste rolli poliitikas ja märgib, et oluline pole üksikute naiste (hea) käekäik vaid see, mismoodi elavad suurem osa naistest.

Maailm on keele peale ehitatud nägu

Feministi nädala uudiste kokkuvõte, ilmub kord nädalas.

Kinosaalis istudes võib aga tabada ootamatu üllatus, sest terve filmi süžee tiirleb naiste ümber.

Ligi 50 aastat tagasi kutsusid vanad Euroopa riigid ellu Eurovisiooni, et lakkuda Teise maailmasõja järgseid haavu ning kinnitada Euroopa ühtekuuluvust.

Kui sind vägistatakse ja sa tahad juhtunu avalikuks teha, siis pead sa teadma mõningaid väga olulisi asju.

20. nädalal pakkusid meile kõneainet Danske Pank, Eesti avaliku mõtteruumi seis, Rootsi rahuaktivistid, loomakatsete eetika, ent kõige tulisemaks teemaks osutus euroopa komisjoni ettepanek võtta pagulasi vastu kvootide alusel.

Just 1990. aasta 17. mail kustutas Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast.

Mida avatum, läbimõeldum ja eelarvamuste- ja hirmuvabam on rändepoliitika ning mida enam inimõigusi austav ja reaalselt varjupaika taotleda võimaldav on pagulaspoliitika, seda vähem saab õigustada smugeldajate tegevust.

Väidetavalt kannatavad naised depressiooni käes kaks korda sagedamini kui mehed. Nende seas on hirmuäratav hulk emasid.

Emadepäeva meieisapalve Kädi Kallault, mille illustreeris Kadi Estland.

Feministeeriumi 19. nädala uudiste kokkuvõte: aasta sooteadliku MTÜ tiitli said Eesti NATO ühing ja MTÜ Mondo. Rääkisime ka e-patriotismi dogmaatilisusest, hõivatuse kultuurist ja naistest kaitseväes.

Praegu paistab mulle kõige suuremaks takistuseks olevat uskumus, et võrdõiguslikum ja hoolivam ühiskond teeb meid nõrgaks.