Kai Part

Lõpetuseks tahan pöörduda kõikide iibepalavikuga kändude poole. Ma tahan näha, et lapsed on teie jaoks pühad, sest mina oma peres seda ei näinud.

Üks meeldejäävamaid momente Matteli-kriitikast saabus filmi lõpus, kus pakuti välja alternatiivne „keskpärane“ Barbie, sest traditsiooniline Barbie loob noortes tüdrukutes saavutamatuid ootusi.

Gea Kangilaski kirjutab, et see, kuidas seksuaalvägivallast räägitakse, on oluline. Olulised on nii sõnad kui ka see, keda me manitseme ja õpetame.

Kuni riiklik perepoliitika keskendub kolmanda lapse sünnile, mille eel ja järel toimuv pole eriti oluline, seni ei taha inimesed saada ka esimest last, sest sellega on oht enda elu lõplikult tuksi keerata. Feministliku positiivse programmiga tõttab Eestile appi Elise Rohtmets.

Constanța Dohotaru Moldovas lokkavast Venemaa propagandast, naiste-, vähemuste- ja põgenike olukorrast ning linnaplaneerimisest, mis on tugevasti meeste vajaduste poole kaldu.

Pakistani transõiguste aktivist Uzma Yakoobi ülevaate heitlusest trans-inimeste õiguste eest: „Pakistanis õnnestus tagada transsooliste inimeste õiguste kaitse, kuid peagi anti hoop põhiõigusele oma sooidentiteeti ise määratleda.“

Toimetuse koosolekul arutleti peatse kollektiivpuhkuse üle. Arvasin, et mulle võib ka juulis kõiksugu töid anda, sest mul on väga tore töö – lugeda kirevas valikus ägedate autorite huvitavaid tekste ja neisse kamaluga komasid lisada –, ja ühtlasi tunnistasin, et ega ma seda puhkamise värki polegi kunagi õieti selgeks saanud.

Kuna oleme raamatusõbrad, siis paneme ette eelkõige lugemist: alates sisekaemuslikest rännakutest inimpsüühikasse kuni kiireloomuliste kliimadialoogideni, eesti kirjanduse köitvatest nurkadest feministlike manifestideni, aga keeletoimetaja soovitab lisaks raamatutes tuhnimisele ka Barbie-film ära vaadata.

Igor Ahmedovi artikkel heidab valgust kvääri mõistele teoloogias. Lõhkudes harjumuspäraseid norme ja patriarhaalset raamistikku, määratleb kvääriteoloogia – erinevalt geiteoloogia suunast – religioosse arusaama piirid uuesti ja seab kahtluse alla kirikusisesed narratiivid ning seksuaalse identiteedi põhjal eristumise.

Vikerkaarekangelase kultuuri tiitli laureaadid, pikalt Venemaal LGBTQ+ filmifestivali Side by Side vedanud Gulya Sultanova ja Manny de Guerre jutustavad, kuidas oli pommiähvarduste, hirmutamise ja enesetsensuuri õhkkonnas teha tööd Venemaa inimõiguste edendamisel.

Kristel Rannaääre kirjutab, miks on oluline oma toetust LGBT kogukonnale avalikult välja näidata ka siis, kui tundub, et kõik liigub muudkui õiges suunas.

Kolm Balti riiki on LGBT+ õiguste vallas väga erinevates punktides. Eesti elab isegi mullis, räägib Leedu Inimõiguste Keskuse juht Jūratė Juškaitė.

Sageli lõpevad popkultuuris kväärid armastuslood sellega, et keegi viskab sussid püsti. „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“ pakub õnneks ka helgeid lugusid.

Vahel meediat sirvides võib jääda mulje, et milleks veel eraldi LGBT kuu – muust enam ei räägitagi kui abieluvõrdsusest ja soolisest üleminekust. Ent kes sellest räägivad?

Eesti Progressiivse Liikumise juht Jens Jaanimägi analüüsib abieluvõrdsuse vastaste argumente ja leiab, et enamus nendest on faktidega vastuolus.

Maikuus soovitame osta ära piletid uuel hooajal etenduvatele väga headele lavastustele ja kui tubaseks tegevuseks aega üle jääb, siis vaadata armastuse, solidaarsuse ja reetmise lugu 40ndate aastate Euroopast.

Feministeerium esitas 9. mail arvamuse perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule.

Postimees on viimastel nädalatel vorpinud arvamuslugusid mis käsitlevad „homoabielu“ või „soovahetust“ energiaga, mis paneb lihtsalt kadestama.

“Süüria revolutsioonilt riisuti tema agentsus, kui üle maailma hakati seda süvenematult kutsuma kodusõjaks, nagu sobis Süüria diktaatorile Bashar al-Assadile,” ütleb intervjuus Feministeeriumile Süüria-Palestiina aktivist Razan Ghazzawi. Ta avab, millisena paistab Süüria revolutsioon rohujuuretasandi kväärifeministlikust vaatevinklist.

Mõiste „feminism“ ei kätke juba ammu endas pelgalt poliitilist või juriidilist võrdsust, samuti pole see tõlgendatav vaid ühe või kahe raamistuse läbi. Vaja on ühtset üldhariduslikku pinnast feminismi poliitilise ja sotsiaalse tähtsuse selgitamiseks laiemas ajaloolises kontekstis tänapäevani välja.

Värske võrdse kohtlemise volinik Christian Veske optimistlik uue koalitsioonilepingu võrdõiguslikkust puudutavate lubaduste osas.

Kadi Viik üritab Jürgen Ligile pedagoogiliselt selgitada, miks meeste lühem eluiga ei ole bioloogiline paratamatus ja kuidas sooline võrdsus seda mõjutab.

Minu jaoks on “pede” see kõige hullem solvang, eks ikka selle koleda nõuka-aja taaga pärast või lihtsalt et ühe neljatähelise lühendatud sõna sisse mahub kole palju mürki.

Soovitame Anna Hintsi dokumentaalfilmi „Savusanna sõsarad“!