Hea sünnituskogemus on rohkemat kui terve beebi

Joonistas: Jarõna Ilo

Eestis toimus 2016. aastal 13 830 sünnitust. Globaalses kontekstis on põhjust meie sünnitusabi üle uhke olla: emade suremus on Eestis üks maailma väiksemaid, rasedatele on ettenähtud tasuta ravikindlustus, mis tagab hea tervishoiuteenuse kättesaadavuse kõikidele rasedatele ja sünnitajatele, sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Hea ja kvaliteetne sünnitusabi on tervishoiutöötajate, tervishoiukorraldajate ning perede ühise panuse tulemus. Sellest hoolimata on siiski ka Eestis väga oluline rääkida inimõiguste põhisest lähenemisest sünnitusabile. Inimõiguste kaitse sünnitusabis ei tähenda lihtsalt naiste ja laste ellujäämist, vaid inimväärikat kohtlemist kogu raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse hoole ajal. Alati ei ole sünnitusabiga võimalik täielikult ära hoida valu, ebamugavustunnet, tüsistusi või kiire erakorralise sekkumise vajadust, küll aga saab leida mooduseid nende vähendamiseks ja tagada, et otsustusprotsessi juhib sünnitaja, see tähendab, et tema inimõigusi ei rikuta.

Tervishoid ja inimõigused on lahutamatud

Inimõigused (nt õigus elule, sõnavabadus, diskrimineerimise keeld) on inimväärika kohtlemise garantiid. Inimõigused on kõikidel inimestel, sõltumata nende identiteedist, iseloomust või käitumisest lihtsalt sellepärast, et nad on inimesed. Inimõigusi ei pea keegi “välja teenima”. Ka Eestis oleme ühiselt kokku leppinud, et kõikide meie otsuste ja poliitikasuundade lähtekoht ning raam on inimõiguste kaitse – selle juriidiline väljendus on rahvahääletusel vastuvõetud Eesti põhiseadus.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Inimõiguste põhine lähenemine ei tähenda, et juhul kui naisel on pärast sünnitust käte vahel terve beebi, siis pole (enam) oluline, mis sünnituse jooksul juhtus, kuidas naist koheldi ning mida ta koges.
Tervishoiuvaldkond ning inimõigused on absoluutselt lahutamatud. Inimõiguste kaitse ja patsiendikesksus tervishoiuvaldkonnas ei seisne pelgalt kahjude hindamises või ravivigade tuvastamises, vaid sügavamas arusaamas, kuidas luua ja iga päev käigus hoida tervishoiusüsteemi, mis aitaks kaitsta patsiendi inimväärikust, eraelu ning turvalisust. Inimõiguste põhine lähenemine ei tähenda, et juhul kui naisel on pärast sünnitust käte vahel terve beebi, siis pole (enam) oluline, mis sünnituse jooksul juhtus, kuidas naist koheldi ning mida ta koges. Positiivne sünnituskogemus ei ole lisaboonus või valitute privileeg, vaid lisaks tervele emale ja lapsele eesmärk iseenesest, üks osa inimõigustest, nagu on korduvalt rõhutanud ka Maailma Terviseorganisatsioon.

Sünnitustoas toimuv peegeldab suhtumist naistesse ühiskonnas

Inimõiguste raamistikus mõeldes näeme, et sünnitustoas naistega toimuv peegeldab suhtumist naistesse ühiskonnas laiemalt – kas võtame naiste valikuid ja mida nad oma kogemuste kohta räägivad tõsiselt või peavad naised alati olema valmis võitlema, alati arvestama patroniseeriva küsimusega “kas oli ikka nii?”, agressiivse (verbaalse) rünnakuga, vaigistamisega. Kas iga naise õigus langetada tema keha ja heaolu puudutavaid otsuseid ise ilma hukkamõistuta on tagatud ning kas naisi usaldatakse teadvat, mis on neile ja nende perele parim. Inimõigustepõhine lähenemine sünnitusabis tähendab iga naise inimõiguste kaitsmist selliselt, et temast ei saaks mitte ühelgi ajahetkel paternalistliku meditsiinimudeli passiivset objekti.

Joonistas: Jarõna Ilo

Millised on inimõigused seoses raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodiga?

Toome näiteks õiguse elule ja tervisele, kehalisele autonoomiale, inimväärikale võrdsele kohtlemisele ilma diskrimineerimiseta, õiguse eraelule ja konfidentsiaalsusele. Loetelu peamistest sünnitusabisse puutuvatest inimõigustest pole siinkohal lõplik ega täielik ning samuti on erinevad õigused omavahel tihedalt põimunud, mõneti kattuvad ning on üksteise eeltingimused.

“Ära inise, hakka pressima!”

“Mida sa röögid? Siis sa küll ei nutnud, kui see titt sulle tehti!”

Kõigil inimestel on igas olukorras ning eluetapis õigus inimväärikale kohtlemisele. Sünnitusega seoses esineb palju stereotüüpset mõtlemist, näiteks “naised on emotsionaalsed ja ebastabiilsed – neile tuleb alati öelda, mida tegema peab”, “kui naine tahab olla hea naine / hea ema, siis peab ta sõna kuulama isegi siis, kui mingi tegevus/sekkumine on talle arusaamatu või vastumeelne”, “õige naine kannatab valu ära ja ei vaja valuvaigisteid”, “tõeline naine teab täpselt, kuidas õigesti sünnitada”, “beebi sündis halvas seisundis, sest naine oli laisk ega teinud koostööd”, “ainult boheemlased, kes lapsest ei hooli, sünnitavad kodus” jne.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Inimõiguste kaitse ning ligipääs raseduse ja sünnitusega seotud teenustele ja abile peab olema tagatud kõigile sünnitajatele, hoolimata nende vanusest, nahavärvist, soo- ja seksuaalsest identiteedist, usust, tõekspidamistest, kodakondsusest, keeleoskusest, erivajadusest, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, raseduse suurusest ning valikutest raseduse jälgimisel ja sünnituse juhtimisel.
Stereotüübid võivad aga omakorda viia inimõiguste rikkumiseni. Inimõiguste kaitse ning ligipääs raseduse ja sünnitusega seotud teenustele ja abile peab olema tagatud kõigile sünnitajatele, hoolimata nende vanusest, nahavärvist, soo- ja seksuaalsest identiteedist, usust, tõekspidamistest, kodakondsusest, keeleoskusest, erivajadusest, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, raseduse suurusest ning tehtud valikutest raseduse jälgimisel ja sünnituse juhtimisel. See hõlmab endas sõbralikku suhtlusmaneeri ning lugupidavat ja toetavat käitumist. Inimväärikas kohtlemine sünnitusabis tähendab, et inimene pole objekt, tööriist millegi saavutamiseks, “sünnitusmasin”, vaid alati subjekt, kellel on otsustusõigus. Ühelgi juhul ei tohi naist raseduse või sünnitusega seoses alavääristada, hirmutada ega ähvardada.

“Nüüd peate küll oma lapse esikohale seadma ja mitte ainult iseendale mõtlema!”

Sünnitusabi puhul on väga oluline rääkida ka õigusest privaatsusele ja konfidentsiaalsusele. Sünnituse ajal ollakse sageli alasti või katmata kehaosadega, samuti kuuluvad sünnituse juurde tihti kehavedelikud ning korduvad läbivaatused, viimased võivad mõne jaoks tekitada häbi- või ebamugavustunnet ja olla iseäranis häirivad naiste jaoks, kes on kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda. Sestap peaks sünnitustoas olema tagatud võimalus olla liigsete silmapaaride eest varjatud (nt kui sünnitaja ei soovi üliõpilasi enda juurde), kuna teatav personali läbivool (nt valvevahetuse korral) on sageli niikuinii paratamatu. Igal juhul tuleb naist kõigist toimingutest, nende läbiviimise põhjustest ning tulemustest teavitada. Naise kohta saadud informatsiooni peaks käitlema konfidentsiaalsuspõhimõtteid järgides ja vältima näiteks järgmisele patsiendile kommenteerimist: “Sellel eelmisel naisel oli ka lootevesi puhkenud” jms.

“Kas te tahate, et teie laps ära sureb? Te peate meie sõna kuulama ja mitte kogu aeg vaidlema!”

Rasedus või lapse sünd ei võta naiselt ära tema kehalist autonoomiat. Näiteks ei tohi sõltumata raseduse kestusest saabuda hetke, mil ümbritsevad inimesed, sh tervishoiutöötajad, leiavad, et sünnitaja ei saa enam lähtuda oma isiklikest tõekspidamistest ja vajadustest, vaid peab oma kehalise ja emotsionaalse terviklikkuse lapse huvides ohvriks tooma. Väga paljud naised on valmis sündimata lapse nimel taluma tohutut valu ja ebamugavust ning on täiesti normaalne, kui sünnitaja seda soovib. Samas ei tohiks aga naisi, kes seda ei tee, hukka mõista või rikkuda nende õigust kehalisele autonoomiale.

Paljud inimesed Eestis mõistavad ja toetavad naise iseotsustamisõigust rasedust rasestumisvastaste meetoditega ennetada või soovimatu rasedus katkestada. Samas kohtab aeg-ajalt ikka veel seisukohti, justkui peaks sünnitama tulija oma soovid ja vajadused unustama ning sündiva lapse nimel välja kannatama mistahes kohtlemise. Millisel hetkel raseduse vältel aga “kaotab naine aru ega oska enam ise otsustada”, mis tema, tema tulevase lapse, tema pere jaoks parim on? Raseda elu, tervis ja autonoomia on loote suhtes alati ülimuslikud. Näitena võib tuua naise õiguse keelduda sünnitusaegsest loote monitoorimisest. Sellisel juhul tuleb jagada naisele tõenduspõhist informatsiooni loote seisundi jälgimise võimalustest, nende riskidest ja hüvedest, samuti monitooringu keeldumisega seotud riskidest loote elule ja tervisele. Kui ka pärast asjakohase teabe saamist soovib rase toimingust keelduda, peab talle jääma see õigus. Sel hetkel, kui me otsustame, et sündimata loode on tähtsam kui sünnitav inimene, saab temast “sünnitusmasin”, objekt, ja ta lakkab olemast inimene, sest tema inimõigused ei ole tagatud.

“Kas teie olete arst või mina? Teil ei ole ju meditsiinilist haridust. Kuidas te kujutate ette, et teie oskaksite otsustada, mis on teile kõige parem?”

Autonoomia ja patsiendikeskse tervishoiuteenuse nurgakivi on informeeritud nõusolek, mis koosneb kahest olulisest osast: informatsioonist ja nõusolekust. Tervishoiutöötaja peab rasedat küllaldaselt ja tõenduspõhiselt olukorrast informeerima, andma teada võimaliku sekkumise või sekkumata jätmise hüvedest ja puudustest ning veenduma, et sünnitaja on sellest teabest aru saanud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Raseda elu, tervis ja autonoomia on loote suhtes alati ülimuslikud.
Naisel on alati õigus paluda lisaselgitusi. Nõusolekut peab selge sõnaga küsima ja saama enne sekkumist ka konkreetse positiivse vastuse. Nõusoleku küsimine ei tohi sisaldada manitsemist, ähvardusi ja üleolevat kohtlemist. Samuti pole piisav viia sekkumine läbi ilma hoiatamata ettekäändel, et see oli meditsiiniliselt vajalik (nt väljutusperioodis ilma nõusolekut küsimata episiotoomia ehk lahklihalõike tegemine põhjendusega, et see oli loote seisundi tõttu vajalik). Tähtis on veenduda, et sünnitaja on seletamise ja nõusoleku küsimise hetkel oma seisundist tulenevalt (tugev valu, väsimus, hirm, alandustunne jne) võimeline infost aru saama ja nõusolekut andma. Kui temas tekitatakse verbaalselt või kehakeelega tunne, et ta on tüütu, rumal või reageerib olukorrale ebaadekvaatselt, võib tema suutlikkus autonoomseid otsuseid teha ning neid edastada olla oluliselt pärsitud.

Joonistas: Jarõna Ilo

Vastutus enda inimõiguste eest ei lasu sünnitajal

Informeeritud nõusoleku eeltingimus on tegelike valikuvõimaluste olemasolu. Näiteks ei saa rääkida tõelisest valikuvabadusest sünnitusaegse valu leevendamisel, kui patsiendile öeldakse, et epiduraalanalgeesiaks (“seljasüstiks”) on liiga vara või liiga hilja ning ta peaks valu lihtsalt ära kannatama. Kui mingil põhjusel pole võimalik kõiki valutustamismeetodeid pakkuda, siis tuleks sellegipoolest pakkuda alternatiivi.

Rasedus ja sünnitus on komplekssed protsessid, mis kulgevad enamiku jaoks ohutult, kuid mis kätkevad endas ka suurt potentsiaalset riski. Ehkki ei ole võimalik kõiki erakorralisi situatsioone täielikult ette näha või ära hoida, saame muuta sünnituse ohutumaks ja meeldivamaks kogemuseks nii naise, lapse kui ka kogu pere seisukohast, käitudes asjaosalistega sõbralikult, lugupidavalt ja kaasavalt, teavitades neid võimalustest ning erinevate sekkumiste hüvedest ja riskidest ja aktsepteerides nende informeeritud valikuid.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Samas on oluline mõista, et inimõigustest lähtumise vastutus ei lasu naistel või patsientidel: inimõigused pole ainult neil, kes on ise proaktiivsed, küsivad, uurivad.
Positiivsed muutused algavad siis, kui hakkame inimõigustest rääkima kui kogu tervishoiusüsteemi, sh sünnitusabi lahutamatust osast. Väga hea, kui patsiendid ja nende perekonnad räägivad sünnitusest, esitavad küsimusi, paluvad selgitusi valikuvõimaluste ning tõenduspõhiste seisukohtade asjus, jagavad võimaluse korral oma soove, ootusi ja hirme ämmaemanda/arstiga ning üldine teadlikkus inimõigustest sünnitusabis on parem. Samas on oluline mõista, et inimõigustest lähtumise vastutus ei lasu naistel või patsientidel: inimõigused pole ainult neil, kes on ise proaktiivsed, küsivad, uurivad. Inimõiguste tagamise kohustus on riigil, mis tähendab aga, et peame kõik koos haiglate juhtkondade, erialaseltside, haigekassa ja sotsiaalministeeriumiga küsima, kuidas ehitada Eestile tervishoiusüsteem, mille raam ja prioriteet on inimõiguste kaitse.

Lisalugemist

Raamatud ja teadusartiklid:

  1. Schiller, Why Human Rights in Childbirth Matter? (2017)
  2. Halliday, Autonomy and Pregnancy. A Comparative Analysis of Compelled Obstetric Intervention (2016)
  3. Erdman, “Bioethics, Human Rights, and Childbirth”, 17 Health and Human Rights Journal, 43, 47 (2015)
  4. Martin, “Giving Birth Like a Girl, 17 Gender & Society 54, 55 (2003)
  5. Malacrida, T. Boulton, “The best laid plans? Women’s choices, expectations and experiences in childbirth”, Health: An Interdisciplinary Journal for the Social Study of Health, Illness and Medicine Vol.18 (2014)
  6. C. Shaw, “The Medicalization of Birth and Midwifery as Resistance”, 34 Health Care for Women Int. 522 (2013)
  7. Overgaard et al, “The impact of birthplace on women’s birth experiences and perceptions of care, 74 Social Science & Medicine 973 (2012)
  8. M.A. Bohren et al, “The Mistreatment of Women during Childbirth in Health Facilities Globally: A Mixed-Methods Systematic Review, 12 PLoS Medicine (2015)
  9. Khosla et al, “International Human Rights and the Mistreatment of Women during Childbirth”, Health and Human Rights Journal (2016)

Veebileheküljed

http://www.humanrightsinchildbirth.org

http://whiteribbonalliance.org

http://www.birthrights.org.uk

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka