HIV-positiivne Eesti

1. detsembril on ülemaailmne AIDSi vastu võitlemise päev. Milline on HIVi minevik, olevik ja tulevik Eestis?

Eestis on umbes 7500 HIViga elavat inimest. Ja keskmise HIVi nakatunud inimese pilt on võrreldes algusaegadega palju muutunud. Jekaterina Smirnova Eesti HIV-positiivsete võrgustikust (EHPV) meenutab, et kümne aasta eest kandus viirus üle pigem narkootikume tarbides. Ent praeguse seisuga on suurenenud juhtude arv, kus inimesed on enda sõnul saanud viiruse seksuaalsel teel. Riskigrupis on harilikud inimesed, kel vanust üle kolmekümne.

Sama räägib Kristina Birk Eesti Seksuaaltervise Liidust (ESTL): “Teravam sihik tuleb võtta üle 30aastaste täiskasvanute hoiakute kujundamisele. See seltskond ei ole saanud adekvaatset seksuaalharidust ja nende hoiakud on selles vildakad.”

Noorema põlvkonna osas on Birk optimistlikum. 2016. aasta uuringust selgus, et iga juhuvahekorra ajal kasutab 60 protsenti kooliealistest noortest kondoomi, samas kui 25–29aastastest teeb seda 39 protsenti: “Mida noorematest räägime, seda enam näeme, et esimese vahekorra ajal on kasutatud kondoomi. See tähendab, et teadlikkus on aasta-aastalt suurenenud. Ka juhupartnerite osakaal on 16–18aastaste seas vähenemas.” Ometi möönab ta, et tööd tuleb jätkata, sest senised tulemused on tulnud tänu tõsisele tööle.

Probleemi pole?

1988.–1999. aastani diagnoositi Eestis kokku 96 HIVi juhtumit. Neist 46 olid homo- või biseksuaalsed inimesed ja oletati, et 31 inimest nakatus heteroseksuaalsel teel. Vaid neli nakatus ilmselt narkootikume süstides. Ent 2000. aasta teises pooles käis pauk Narvas. Vähem kui poole aastaga diagnoositi 357 juhtumit, järgmisel aastal juba 1474. Lõviosas juhtus see süstimistarvikute jagamise tõttu narkootikumide süstimisel.

Mis sai Eestile saatuslikuks? Caty EHPVst peab põhjuseks probleemi eitamist: “Eestlaste mentaliteet ei luba üldse probleeme tunnistada, isegi sõltuvusprobleeme. HIV on ka selline tekialune asi, millest ei räägita. Oluline pole mitte oma tervis, vaid ühiskonna arvamus.”

1993. aasta 1. detsembri Päevaleht HIVist

Caty sõnul väljendub probleemi eitamine ka juhtumites, kus aidsi või narkootikumide üledoosi tõttu surnud inimese surma põhjuseks märgitakse näiteks kopsupõletik, veremürgitus või südamepuudulikkus. Otseselt vale see ju pole, ent väldib ühele suurele probleemile osutamist. Segi aetakse aids ja HIV, mida juhtub ka meditsiinitöötajate hulgas. Catylegi ütles infektsionist kümne aasta eest diagnoosiks, et tal on aids, mitte HI-viirus.

Jekaterina lisab, et paljud inimesed lähevad kiirtestimisest lihtsalt mööda: “Nad väidavad, et teavad sada protsenti, et see viirus neid ei ohusta, sest nemad ju narkot ei tee.” Ja näiteks Ida-Virumaal arvatakse, et see on puhtalt venekeelse elanikkonna asi.

Ka pikalt HIVi ennetamisega tegelenud Nelli Kalikova rääkis juba 1990. aastate keskel, et Eestit ootab epideemia: “Ent meil oli jaanalinnupoliitika. Ohuring tõmbus üha enam koomale, aga ignoreerimiseks leidus ikka põhjusi. Alul öeldi, et see on mingi ameeriklaste asi. Siis oli see Venemaa värk, mis meid ei puuduta. Siis oli see Ida-Virumaa venelaste värk. Ja isegi Tallinnas oli see mingi venelaste haigus. Kuni silmus oli juba ümber kõri.”

Mööda asfaltteed Tallinnasse

Endise liidu aladel sai epideemia alguse 1997. aastal Kaliningradis, seejärel miljonilinnades Irkutskis ja Krasnojarskis. Kalikovat üllatas, et Moskva ja Peterburi olid pikalt vaiksed, kuigi arvanuks, et suures linnas suured pahed – palju inimesi ja juhuslikke seksuaalseid kontakte: “Hiljem sain aru, et epideemial oli väga suur majanduslik taust. Esimesena langesid monotööstuslikud linnad. Kui tehased läksid pankrotti, jäid tuhanded tööta. Nemad olid narkoprobleemidele ja seeläbi HIVi epideemiale kõige avatumad, sest Afganistani sõja tõttu oli narkootikumidele tee Venemaale sisse tallatud. Megapolistes oli allakäik astmeline – kaotasid hea töö, leidsid kehvema. Kaotasid selle, leidsid viletsa töö. Aga sa püsisid pinnal.”

Nelli Kalikova: “Alul öeldi, et see on mingi ameeriklaste asi. Siis oli see Venemaa värk, mis meid ei puuduta. Siis oli see Ida-Virumaa venelaste värk. Ja isegi Tallinnas oli see mingi venelaste haigus. Kuni silmus oli juba ümber kõri.”

Ent kui epideemia viimaks 1999. aastal Peterburi levis, läks see Kalikova sõnul kohe üle piiri, sest Narva ja Peterburi vahel on kilomeetreid napilt, lisaks kultuurisidemed: “Eeltöö oli tehtud, sest narkoepideemia algas Narvas 1990ndate keskel. Ja kui esimene seeme langes, läks viirus levima nagu kulutuli. Oli hirmus jälgida, kuidas epideemia vallutab Eestimaad.”

Narvast levis viirus mõne kuuga teistesse Ida-Virumaa linnadesse: Kohtla-Järvele, Sillamäele ja Jõhvisse. Sealt edasi ei läinud ta aga mööda maad, vaid asfaltteed – Ida-Virumaalt otse Tallinnasse. Paremale ja vasakule jäänud piirkonnad jäid puutumata. Ja pool aastat pärast Narva puhangut põles juba Tallinn: “Sest sealgi oli kõik ette valmistatud – hulk narkootikumide tarvitajaid, mitu inimest süstis ühe süstlaga moonivedelikku, mille valmistamise käigus kodus oli võimalik nakatada lõpp-produkti. Kui see jagati mitme inimese peale ja üks oli positiivne, nakatus terve seltskond.”

Diskrimineerimisest teadmatuseni

Jekaterina ja Caty EHPVst möönavad, et teadlikkus HIVist on Eestis paranenud ning teema pole enam nii tabu nagu 20 või 10 aastat tagasi. Esiteks on rohkem võimekust ja teemaga tegelevaid organisatsioone. Olemas on ARV-ravi (antiretroviiruse ravi), mis on kõigile tasuta. Ja infot on rohkem, HIVist räägitakse näiteks koolides õppekava raames, meditsiinitöötajatele korraldatakse seminare.

HIViga elavate inimeste diskrimineerimist esines Jekaterina sõnul varem eriti meditsiinisüsteemis: “Just arstidelt. Nad ei teadnud, kuidas viirusekandjaid aidata. Neil polnud isegi infot, kuidas viirus nakkab. Õnneks teevad nad nüüd rohkem koostööd HIVi ühendustega.” Ka Aljona Kurbatova Tervise Arengu Instituudist lisab, et praegu on arstide teadlikkus üsna hea, ent kahjuks on hoiakud kohati endiselt negatiivsed. Kalikova meenutab, kuidas arstid tahtsid HIV-positiivsete inimeste nimekirju: “Et me siis oleme ettevaatlikumad. Meil kulus väga palju aega ja pingutusi, et seletada, et vahet pole. Kaitsevahendid peavad olema täpselt samad.”

Nii on juhtunud ka seda, et HIV-positiivseid naisi tahetakse suunata abordile. “Näiteks tuli tüdruk arsti juurde ja sai teada, et tal on viirus. Arst ütles, et kui voodisse hüppasid, kas siis ei mõelnud?” räägib Caty. Ometi ei ohusta HIV üldjuhul lapsi, kui naine viirusetaseme organismis rohtudega piisavalt madalal hoiab. Kõigist uutest juhtudest oli vahemikus 1988–2016 selliseid nakatumisi 0,5 protsenti. Varematel aegadel juhtus ka seda, et HIV-positiivset inimest keelduti opereerimast. Tänaseks on Kurbatova sõnul tervishoiusüsteem end “kokku võtnud”: “See ei tähenda, et diskrimineerimist ei esine, aga inimesi opereeritakse ega sunnita aborti tegema. Oleme kõvasti arenenud.”

Teadmatust tuleb ette ka võimalike HIVi nakatujate hulgas. Jekaterina meenutab mullust EHPV kvalitatiivset uuringut meestega seksivatest meestest (MSMid): “Tahtsime teada saada, milliseid teenuseid nad vajavad ning mida üldse asjast teavad. Mul kogunes kuus inimest vanuses 18–40, kes teadsid üllatavalt vähe.”

Jekaterina kolleeg viis sarnase uuringu läbi narkootikume tarbivate inimeste hulgas ja seis oli sarnane: “Nad ei teadnud, milliseid teenuseid saada võivad ja mis need üldse on. Näiteks kontaktijärgne või -eelne profülaktika. Küsiti, mis asi on lubrikant. Nad teadsid, et saab tasuta kondoome ja et saab testida, aga kus ja et tasuta, teadis ainult üks inimene. Selle grupi jaoks ei levi info piisavalt.” Jekaterina sõnul on ka väga vähe informatsiooni kahjude vähendamise keskustest, kus lisaks süstaldele jagatakse kondoome.

Keeruline sajandilõpp

Kalikova sõnul suhtus Nõukogude Liit esimestesse HIVi diagnoosidesse Venemaal väga eitavalt, umbes nagu Pentagoni salasepitsusse. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni ekspert Vladimir Davidyanc meenutab, et 1980. aastate alul oli infot HIVi kohta napilt: “See vähenegi oli äärmiselt ebaprofessionaalne ning piirdus meedia juttudega välismaal tekkinud haigusest, mis on seotud perverssustega, n-ö homoseksualistide haigus. Nagu te ehk mäletate, siis Nõukogude Liidus “seksi polnud”, veelgi enam homoseksuaalsust.”

Esmakordselt kuulis Davidyanc teemast professionaalsemalt 1985. aastal Moskvas, erialakoolitusel: “Üks tähtsal ametikohal inimene pidas väga huvitava loengu epidemioloogiast ning küsis, kas meil on küsimusi. Ma küsisingi, et vaat – me oleme kuulnud, et on uus haigus – mis ja kui ohtlik see on? Ja kahetsesin kohe oma küsimust. Ta tõstis mu püsti ja häbistas kõigi ees, kuulutades, et see on kapitalistliku ühiskonna haigus ning “Nõukogude Liidus puuduvad tingimused selle levikuks”. Oligi kogu info. Ent järgmisel hommikul alustas professor Andrei Lõssenko päeva pika loenguga aidsist. Ta töötas pikalt Maailma Terviseorganisatsioonis, oli erudeeritud spetsialist. Minu ja mu kolleegide jaoks oli see šokk… Mõistsime, et terendab epideemia. Hiljem nimetasidki ajakirjanikud seda 20. sajandi katkuks.”

Davidyanci sõnul on raske öelda, kui suur oli aidsiprobleem Nõukogude Liidus. Riske ei hinnatud piisavalt ja teadmisi oli vähe. Esimene aidsihaige diagnoositi Venemaal 1985. aastal ning 1987. aasta paiku said kõik liiduvabariigid direktiivi, et avada tuleb anonüümsed aidsikabinetid. Alul suhtusid nii meditsiinitöötajad kui ka elanikkond nakatunutesse väga halvasti, meenutab Davidyanc, kes pidas töökohustest tulenevalt liiduvabariikides aidsist loenguid.

Ka Eesti esimesse aidsikabinetti ei tahtnud ei arstid ega õed kuidagi tööle tulla, sest viiruse kohta teati väga vähe. Jah, teati, et see levib sugulisel teel ja vere kaudu, ent ometi kahtlustati ka piisknakkust. Nii avasidki Nelli Kalikova ja õde Greete Lehtla, kelle ülesandeks kabineti rajamine oli, viimaks ise endise surnukuuri keldrikorrusel aidskabineti. Kalikovast sai raviala juhataja ning Lehtlast ülemõde.

Esimene HIV-positiivne inimene diagnoositi Eestis 1988. aastal. Tollal saadeti diagnoosi saanu Moskvasse spetsiaalsesse aidsikliinikusse, kus diagnoosi kinnitati. Sõidud Moskva vahet kestsid kolm-neli aastat. Kui tänapäeval tähendab HIVi diagnoos sisuliselt kroonilist haigust, siis tollal oli tegu surmava haiguse diagnoosiga.

“Oli üsna keeruline teha inimestele selgeks, mis see on. Sisendada soovi edasi elada. Spetsiaalsetest ravimitest oli ainult AZT, mis oli väga toksiline. Haige otsustas ise, kas hakkab ravima, sest tüsistused olid peaaegu sama rasked kui haigus ise,” räägib Kalikova. Õiged ravimid tulid Eestisse 1998. aastal. Kahjuks kaks aastat hiljem kui näiteks Lätti ja Leetu ning selle aja jooksul suri mitu inimest aidsi.

Mida teha?

Eri ühenduste intensiivse töö tulemusel on uute HIVi juhtumite arv viimase kümne aastaga vähenenud. Ometi on see kordi suurem kui Soomes. Caty ja Jekaterina sõnul peaks Eesti riiklikult teadvustama, et HIV on meie kõigi probleem. Et meil on HIViga elavad inimesed ja tervete inimeste ohutuse nimel peab info maksimaalselt levima: “Meil on vaja rohkem infot – artikleid, saateid. Et ühiskond igal tasandil kuuleks.” Caty jällegi on võtnud seisukoha, et ei varja oma seisundit: “Ma võin ju, jah, kusagil keldris rääkida, et kuule, mul on HIV, aga niimoodi ühiskondlikke hoiakuid ei muuda.”

Caty sõnul tuleb teha tööd, et tööandjad ei diskrimineeriks HIViga elavaid inimesi: “Kui nad saavad kusagilt teada, et tööle soovib tulla viirusekandja, leitakse kohe mitu põhjust, miks ta tööle võtmata jätte. See tähendab, et neil on null infot, mis see HIV üldse on.”

Ka Davidyanc möönab, et täna pole inimest, kes poleks HIVist kuulnud: “HIV on vist massimeedia populaarseim haigus. Aga see on hea. “Informeeritud – järelikult kaitstud.””

Kuidas puudutab HIV seksuaalvähemusi?

Ning seksuaalvähemused ja meestega seksivad mehed? Vanasti peeti HIVi just nende mureks ja tõepoolest oli Eestiski alul HIVi juhtumite hulgas palju MSMe. Selle sihtgrupiga tehti tollal ka palju tööd, sõideti näiteks anonüümse kabinetiga geiklubidesse. Tänapäeval moodustavad MSMid üsna väikse riskigrupi, nende hulgas on HIViga elavaid inimesi umbes 2–4 protsenti. Ning geiklubides käib TAI koostöös tervishoiuasutuste ja MTÜdega praegugi kiirtestimas.

Kalikova möönab, et narkoepideemia taha uppusid MSMide probleemid lihtsalt ära: “Aga teema on jätkuvalt päevakorras, sest kuigi arvud on suhteliselt väiksed, on need ikkagi stabiilsed. Ja [anaalseksi sisaldav] geiseks on kaitsevahendita ohtlik.” Nii ongi need arvud viimastel aastatel suurenenud. Samas on raske öelda, kas põhjuseks on nakatumise suurenemine, räägivad patsiendid riskifaktoritest avameelsemalt või on teavitus paranenud.

Muide, HIVi kontekstis räägitakse väga vähe, kuidas nakkab viirus peenise ja päraku või tupe kontakti puudumisel – ehk siis seksuaalsuhtes, mida seostatakse sageli lesbidega, ent mida esineb heterosuhteski. Kalikova sõnul on selline nakatumise võimalus äärmiselt väike. Nimelt võib viirus sisalduda tupevedelikus, aga tupevedelikel on keeruline seguneda. Suhu sattudes kaitseb jällegi limaskest, mis on viirusevastase omadusega. Naised võivad nakatuda näiteks samu seksilelusid kasutades, mistõttu tasub olla mõistlik ja kasutada lelude peal kondoomi.