Iseendana tunnen end kõige paremini

Kollaaži tegi Brit Pavelson

Öeldakse, et iga inimene peaks õppima kõigepealt iseennast tundma. Suure osa oma elust olen elanud teadmatuses oma sooidentiteedist. Olen olnud autopiloodil. Ja enamiku oma teadlikust elust alates teismeeast olen periooditi olnud depressioonis. Ärge saage valesti aru, mul on olnud häid perioode. Kuni teismeea alguseni olin ma õnnelik laps. Mul oli pere, kes hoolis minust, mul oli õde, kellega mängida ja jageleda. Ma pidasin ennast targaks, tegelesin spordiga. Mängisin ja avastasin maailma.

Aga terve see aeg 12. eluaastast alates tundsin, et olen teistest inimestest eraldatud nähtamatu kangaga. Ma ei osanud väljendada, kas just mind teeb miski teistsuguseks. Ma teadsin, et midagi on valesti, kuid arvasin, et kõik teised tunnevad end ka nii.

Nii keskendusin ma kuni keskkooli lõpuni heade hinnete saamisele. Mulle öeldi, et kui ma õpin ja olen tubli, siis ootab mind ees hea tulevik. Tundsin kohutavat hirmu kooli lõpetamise ees. Mul polnud õrna aimugi, mida ma edasi teen. Keskendusin õppimisele ja lõpetasin kooli heade tulemustega. Tean, et mul on palju privileege, mida paljudel pole. Mu vanemad on siiani heas suhtes ja koos, mul on õed ja vennad, kes on kasvanud toredateks inimesteks. Mul on olnud võimalik terve oma noorus keskenduda õppimisele. Mul pole kunagi materiaalselt millestki puudust olnud. Olin liiga noor, et mäletada aega, kui mu vanemad olid rahalistes raskustes.

Aga ma olen elanud alates teismeeast kuni 27. eluaastani teadmatuses, kes ma olen. Hoolimata ravimitest, mida võtan depressiooni ja emotsionaalse ebastabiilsuse vastu, võitlen iga päev iseendaga, et tõusta voodist, jõuda tööle, läbida tööpäev nii, et ma ei langeks sügavasse ahastusse.

Kollaaži tegi Brit Pavelson

Mul läks aega 27 aastat, kuni sain aru, et ma olen transsooline. Ei, ma ei sündinud vales kehas. Tean seda, sest mäletan seda rõõmu, mida tundsin lapsena oma füüsisest. Olin kiire, osav ja avastasin maailma. Teismeea tulekuga aga muutus palju. Ma hakkasin kuulma jutte, et peagi saab minust noor naine. Koolis, kodus ja ühiskonnas. Ma tõmbusin endasse. Hakkasin kartma välisilma. Kodus sain olla enam-vähem mina ise. Võisin kanda seljas, mida tahtsin. Põgenesin arvutimängude maailma. Ma ei saanud aru, miks ma tahtsin alati luua meessoost karakteri. Mulle meeldis joonistada kõhulihastega mehi, poisse. Kehastusin Robin Hoodiks, kandes sukapükse ja tõmmates isa T-särgi vööga kinni. Tundsin sellest siirast rõõmu. Püüdsin ka joonistada naisi, aga see oli minu jaoks võõras. Kuigi mu paar aastat noorem õde joonistas lõpmatus koguses tüdrukuid.

Olin hilise kehalise arenguga. Tahtsin nii väga muutuda nn normaalseks ja olla nagu tüdrukud mu klassis. Soovisin, et mul kasvaksid rinnad, ja ootasin pikisilmi, et mul hakkaksid päevad ja mul oleks teistega sarnased probleemid. Lootsin, et see muudab mu enesetunnet ja harjun sellega, et olen noor naine, aga seda ei juhtunud. Hakkasin hoopis häbenema oma keha, ma ei tahtnud enam käia trennis, sain aru, et ma olen oma trennikaaslastest erinev.

Tol ajal leidsin vabaduse suusamäel. Õppisin lumelauaga sõitma omal käel ja enda taskuraha eest ostetud kasutatud lauaga. See vabaduse ja joovastuse tunne, mida sõites kogesin, oli kirjeldamatu. Olin üksi, aga õnnelik. Vähem oluline ei olnud see, et kandsin kotakat jopet ja pükse, peas oli kiiver ja ees prillid. Mu keha oli varjul inimeste pilkude eest, mis oleksid mind soolistanud valesti.

Gümnaasiumi lõpus läksime sõpradega tuttava poole, kus peeti kostüümipidu. Tahtsin teha end rokkstaariks. Mul oli kitarr. Laenasin sõbralt ta musta triiksärgi, panin jalga mustad püksid ja pintsaku. Külge rohkelt kette ja aksessuaare. Kaela lõdvalt lipsu. Vaatasin peeglisse ja nägin üle pika aja ennast. Ma olin tol õhtul nii enesekindel. Ma ei saanud aru, miks tuttavad peol ei olnud elevil mu välimusest. Ma nägin ju nii äge välja, ma nägin välja nagu ma ise.

Ajas edasi kerides saabus järgmine äratundmine siis, kui mu pikaaegne elukaaslane kutsus naljaviluks mind ükskord Pauliks. Minu jaoks oli see nii hea. Ma tundsin mingit sidet selle minu nime derivatsiooniga, mida ma polnud varem nimega kogenud. Ta vist nägi mu rõõmu ja äratundmist ja hakkas mind üha enam nii kutsuma.

Kollaaži tegi Brit Pavelson

Üles kasvades ei öelnud mulle keegi, et ma olen transsooline. Esimesi kokkupuuteid transsoolisusega ma ei mäleta; võisin näha mõnda kuulsat transnaist. Võib-olla oli see Blacky kitarrist Angela Aak. Mäletan, et tundsin ennast ebamugavalt. Ma ju ei tahtnud olla selline nagu nemad. Nende üle naerdi, sosistati, neid peeti koledateks. Nad olid friigid, keda ei saanud tõsiselt võtta. Aga mina tahtsin, et mind võetaks tõsiselt. Ma olin ebateadlikult transfoobne, ma ei väljendanud seda avalikult, see väljendus täielikus iseenda eituses. Ja ma tahtsin olla poiss, aga ma ei teadnud, et on olemas maskuliinsed trans inimesed.

Meie ühiskonnas ja kultuuris siin Eestis ei ole olnud positiivseid kuvandeid transsoolistest inimestest kuni hiljutise ajani. Isegi negatiivseid kuvandeid on vähe. Nad on olnud ei-isikud, klounid, veidrikud. Surusin soovi kanda poisteriideid alla, kuid hoolimata sellest ei suutnud ma eriti kanda kleite. See tundus vale. Tundsin, et kõik näevad minust läbi, näevad et ma olen võlts. Võibolla oskab cis-mees seda kogemust võrrelda, kui ta kujutab ette, et tema teab, nagu on alati teadnud, et ta on mees. Sellise kehaga nagu tal on. Aga kõik inimesed ta ümber, lähedased kaasa arvatud, peavad teda naiseks. Ja nad korrutavad seda nii kaua, kuni ta ise lõpetab enda meheks kutsumise, ta alistub. Ei lepi, aga alistub. Mitte keegi ei mõista lõpuni seda, kes sa oled, keegi ei näe sind.

Ja kuna keegi mind ei näe, siis ma ei eksisteeri oma kehas. Ma eksisteerin vaid oma peas. Ma ei saa seda ebakõla lahendada ja olen võimetu oma elu üle kontrolli saama. Seega on mõttetu isegi üritada elada. Sest paremaks ei lähe, isegi kui olukorrad ja situatsioonid muutuvad.

Nii olen teadlikult ja alateadlikult mõelnud kaua. Nii kaua, et depressiivne käitumine, probleemide eest põgenemine, enesekriitilised, süüdistavad mõtted on saanud igapäevaelu osaks.

Aga ma tean nüüd, et olen transsooline, saan hakata oma ellu positiivsust tooma. Usun, et järgmised 30 aastat ei pea ma nii palju kannatama. Mu ümber on inimesi, kes näevad seda poissi nimega Paul.

Ma ei saanud aru, et depressioon, kohustuste edasilükkamine, suitsetamine ja enesevihkamine on kõik sümptomid, mitte probleem ise. Psühholoogid ja psühhiaatrid on proovinud ravida mu sümptomeid, panna mind ennast armastama ja aktsepteerima, kuid neil puudub pädev ettevalmistus, et tegeleda sooküsimusega, mis on minu puhul põhiline.

Mida mul siis vaja on? Vastava väljaõppega vaimse tervise spetsialisti. Praegu neid pole, on vedamise küsimus, kas sulle satuvad spetsialistid, kes üldse teemast midagi teavad või mitte. Samuti on vedamise küsimus, kuidas nad sooküsimustega oma olemasoleva ettevalmistuse baasilt tegeleda oskavad ja millised võivad olla nende eelarvamused. Meil on vaja ka teisi meditsiinitöötajaid (perearste!), kes saaksid aru, kui tegu on transsoolise noorega. Ning selliseid perearste, kes lisaks identiteedist arusaamisele mõistaksid, et tegu pole mingi maailmalõpuga. Kui inimene kogeb meditsiinisüsteemis häbi, siis see viib selleni, et ta lihtsalt ei tegele oma probleemidega, ei otsi abi.

Mis puutub transsoolistesse lastesse, siis mina oleksin tahtnud teada, miks ma tunnen ennast teistsugusena. Teiseks oleks ma tahtnud, et ma oleksin saanud oma identiteeti väljendada. Üldiselt on hea, kui transsoolised lapsed ja nende vanemad saaksid asjast teada võimalikult vara, et ei peaks oma kujunevat identiteeti varjama. See võimaldab ära hoida vaimse tervise probleeme ja suitsiide, mis võivad tekkida soosegadusest, endaga mitte kontaktis olemisest või hullemal juhul aastatepikkusest kiusamisest. Need probleemid on reaalsed.

Alles hiljuti tähistati lastekaitsepäeva. Kui lapsed on tulevik, siis peaks hoolitsema trans laste eest samavõrra kui kõikide teiste laste eest ja lasta neil olla nemad.

34
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka