Jaanuar. Mitte tühistamiskultuur, vaid tagajärg

Möödunud aasta lõpus kerkis taas teemaks niinimetatud tühistamiskultuur. Kõlasid arvamused, kui paha ja ebaõiglane on tühistamine ning kuidas seda globaalselt sotsiaalmeediamaastikult imporditud reaktsiooni tuleks vältida – meie kultuuriruumis sellist asja lubada ei tohiks. Tühistamist kirjeldatakse kui nähtust, mis surub maha sõnavabaduse ega lase juba karistuse ära kandnud inimestel rahulikult elada. Eestis nähakse aga nn tühistamiskultuuri ohvritena inimesi, kes on oma võimuka positsiooniga harjunud ning ei pea tõenäoliselt kunagi ohvri kingadesse astuma.

Aga tuletame veelkord meelde, mis viimase tühistamisteemalise arutelu vallandas.

2020. aasta sügisel mõisteti kirjanik, endine raadiosaadete juht ja Postimehe peatoimetaja Peeter Helme süüdi alaealise seksuaalses ahvatlemises. Helme süütegu seisnes selles, et ta rääkis kohe suhtluse alguses oma vanuseks 12 aastat teatanud internetijututoa vestluskaaslasele kahe kuu jooksul, kui “äge” ja täiesti normaalne on lastega seksida, isegi siis, kui nad “jonnivad” või neil on valus ja kuidas ta ise on kaheksa- ja kümneaastase lapsega seksimas käinud. Peeter Helme kommenteeris seda tegevust kui “nilbe jutu ajamist”, ent vastutuse võtmise asemel apelleeris alati sellele, et vestluskaaslane oli tegelikult politseinik.

2021. aasta suvel oli juhtum läbinud kõik kohtuastmed ja Helme süü kuulutati lõplikuks, karistuseks jäi ühe aasta ja nelja kuu pikkune vangistus tingimisi kaheaastase katseajaga. Peeter Helme pole avalikult oma tegu kahetsenud või öelnud, et see on kuidagi halvakspandav, ebamoraalne või lihtsalt vale. Kohtu sõnul on ta enda tegusid hoopis õigustanud. See kõik olevat üks igavusest tingitud ajaviide ja mäng. Helmet ei vahistatud kunagi.

Detsembris esitles Peeter Helme Kuku klubis oma värsket raamatut. Üritusele kogunes tubli seltskond, kes tuli kirjaniku saavutust tähistama ja talle kaasa elama. Külaliste seas oli Ülle Madise, kes on õiguskantsler – institutsioon, mis täidab muu hulgas ka lasteombudsmani ehk lapse õiguste kaitse ja edendamise ülesandeid.

Sotsiaalmeediasse jagatud ürituse fotodele reageeriti hämmingu, kriitika ja küsimustega selle kohta, kas lapsi kaitsva institutsiooni esindaja peaks oma kohaloluga tunnustama inimest, kes parasjagu kannab karistust lapseealise seksuaalse ahvatlemise eest. Madise vastas kriitikale selgitusega, milles ütleb, et ühiskonnast välja heitmine, tühistamine ja omakohus ei ole kooskõlas õigusriigiga. Sest mis see tühistamine muud on, kui väidetavalt juba piisava vastutuse kandnud inimesele ebaproportsionaalse lisasüükoorma õlgadele ladumine, kui asi tegelikult väärib.

Madisele sekundeeris soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta, pidades just seda hetke kohaseks, et rääkida tõrjutute kaitsmisest: nii ohvrite kui ka kurjategijate, praegusel juhul nii laste kui ka lapseahistajate. 

Pakosta ütles sisuliselt seda, et kui lasteombudsman oleks juhuslikult teinud otsuse jätta pedofiilse jutu ajamise eest süüdi mõistetud inimese raamatuesitlusele minemata, võinuks tegu olla lapse ahvatleja diskrimineerimisega. Selline diskrimineerimise tõlgendus on nii jabur, et käed vajuvad rippu (eriti kuna see tuleb inimese suust, kes oma ametijuhendist lähtuvalt peaks teemat tundma). Kas Ülle Madise käib iga kirjaniku raamatuesitlusel, et Helme omale minema jätmine oleks olnud tema diskrimineerimine? 

Miskipärast tundub selline tähtsate meeste kaitseks välja astumise komme korraga arusaamatu, kõhe ja tuttav. Miks?

Sest me oleme sarnases olukorras juba kordi ja kordi olnud. Kui mainida vaid mõnda, siis näiteks Tiit Ojasood, kes lõi käte ja jalgadega endaga varem suhtes olnud naist, Alari Kivisaart, kes tegi rassistlikke ja vägistamisnalju ning Igor Mangi, kes on süüdi mõistetud ahistamises, ei ole keegi ühiskonnast välja heitnud. Vastupidi. Nad jätkavad pärast lühiajalist kõrgendatud tähelepanu elu inimestena, keda tunnustatakse, kes saavad oma andeid realiseerida ja sellega raha teenida. Nad on populaarsed ja nende sõna loeb. Ei ole näha, et keegi oleks Peeter Helmet ühiskonnaelust eemaldada proovinud. Kohtuotsusest vaevalt aasta möödudes sai ta vabalt välja anda uue raamatu, ja selle õigust keegi küsimuse alla ei sea. 

Ent avalik esinemine kultuuriklubis, kuhu kogunes teiste seas märkimisväärne hulk poliitikuid, literaate ja avaliku elu tegelasi, tekitab kimbatust. Kui vaid ajakirjanduse vahendusel paljastatud ahistajaid on veel võimalik kuidagi rehabiliteerida süütõendite puudulikkuse pärast, siis kohe ei meenugi teist sarnast juhtumit, kus alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdi mõistetud ja tingimisi karistust kandnud inimesed säärast kollegiaalset poolehoidu oleks pälvinud nagu Peeter Helme. Tühistamine much?

Kas pole nn tühistamiskultuuri ohvrid lihtsalt väärkohtlemisega vahele jäänud inimesed, kellel on ühiskonnas privilegeeritud positsioon ja kes ei ole harjunud oma tegude eest vastutust kandma? Kas pole niinimetatud tühistamiskultuur hoopis selline lihtne asi nagu tagajärg väära käitumise eest? Sest paistab, et tühistamiskultuuri hakatakse sarjama siis, kui on vaja tähelepanu asja sisult kõrvale juhtida ja tagada, et ebamoraalse teo toimepanija paat jumala eest ei kõiguks. Vahest tuleks kaaluda hoopis vastutusvõime importimist?

Aga võibolla on Ülle Madisel ja Liisa Pakostal midagi siiski kahe silma vahele jäänud ja teemas püsida keeruline, sest probleem on lai ja räige. Lugege kasvõi Feministeeriumi kogutud  #minaka14-lugusid, mida laekus lühikese kogumisperioodi jooksul kokku tervelt 135. Need on kogemused inimestelt, keda on alaealisena vägistanud, seksuaalselt ahistanud, ahvatlenud või muul moel kuritarvitanud keegi, kes ei tule selle pealegi, et tagajärgi peljata.

Alustab eestikeelne lugemisgrupp

27. jaanuaril stardime uue eestikeelse lugemisgrupiga, kus sukeldume Feministeeriumi artiklite kullafondi.

Feministeeriumi arhiivi on aastate jooksul kogunenud eri autorite kirjutatud materjali väga laias teemaderingis. Aastal 2022 võtame iga kuu ette ühe teema ja tõstame esile ühe (või paar) artiklit, mis väärivad ülelugemist.

Oled oodatud veebikohtumisele, kus saame ühiselt mõtteid vahetada nii loetud artikli teemal kui ka feminismiküsimustel laiemalt. Kuigi lugemisvara võib mõnikord olla emotsionaalselt keeruline, hoiame arutelud lihtsad ja avatud ning liituma on oodatud KÕIK! Kohtumiste eesmärk on peale arutamise ka omavahel tutvuda ja toetavas ruumis mõtteid vahetada. Et meil oleks koht, kus küsida, kuulata ja jagada.

Esimene kohtumine toimub 27. jaanuaril kell 19.00–20.30 veebiplatvormil Wonder.me. Liitu Facebook üritusega, et saada teada jaanuarikuu teema ja lugemisvara. 

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.