Jevgeni Ossinovski: peaksime kõik olema feministid
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski rääkis ENUTi 20. aastapäeva konverentsil peetud kõnes, et peaksime kõik olema feministid, aga feministidena ka alati “tolerastid”. Feministeerium avaldab kõne täisteksti.
Head sõbrad!
Täna tähistame me Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse 20. juubelit. ENUT on kahtlemata olnud ja on suunanäitaja ning teerajaja. See on olnud inkubaator inimestele ja ideedele – neile, kelle soov on muuta meie ühiskonda sallivamaks, võrdsemaks, inimlikumaks ja erinevusi arvestavamaks. ENUT on olnud ka ühendus, mis on visalt ajanud oma asja, mitte vastandudes, mitte minnes konflikti, vaid otsides võimaluste aknaid ja soodsat pärituult. Tänavu täituv kahekümnes aasta annab kinnitust, et olete oma tegevuses maratonijooksjad, mitte sprinterid. Palju õnne teile!
Vabaühenduste roll on muutuste esilekutsumisel hindamatu. ENUT on osanud olla sidemete looja, ühendaja ja koostöövõimaluste otsija. Võib öelda, et Sotsiaalministeerium on ENUTiga olnud algusest saadik nabanööripidi seotud. Tänasel päeval saame pidada ENUTit meie strateegiliseks partneriks.
Selgeid ja strateegilisi soolise võrdõiguslikkuse saavutamise eesmärke seadvaid partnereid on vaja.
Ma tahan oma tänases lühikeses sõnavõtus tuua teieni kaks mõtet.
Esiteks, ja siin pean ma alustama kaugemalt. Moraalifilosoofias on üks kuulus mõtteeksperiment. Vabandan filosoofide ees meie seas, kes on sellest kindlasti juba surmani tüdinenud. Aga kujutage ette, et mäest alla kihutab tramm, mille pidurid on üles öelnud. Otse tema ees on tee peal 5 inimest ning edasi kihutades saavad nad kõik surma. Ent trammijuhil on võimalus pöörata kõrvalteele ning vältida nende inimeste surma. Aga kõrvalteel on üks lasteaialaps rööbastel mängimas. Kui tramm maha keerab, saab laps surma. Mida peaks trammijuht tegema? Kes arvab, et tramm peaks keerama, et päästa viis inimest?
Seda eksperimenti on läbi viidud sadu kordi ja tulemused näitavad, et 90% inimestest otsustavad kõrvale pöörata, et päästa 5 inimese elu.
Nüüd kujutame ette, et selle trammi juhiks olete te ise. Teil on võimalus teha mittemidagi ning 5 inimest saab surma. Teie ei ole muidugi süüdi, sest pidurid ütlesid üles. Aga teil on võimalik võtta vastu otsus ning teadlikult tappa lasteaialaps, et päästa viie inimese elu. Otsustamise koht läheneb hirmutava kiirusega ja teil on jäänud 5 sekundit otsustamiseks. Kui järsku näete, et laps on teie parima sõbranna tütar. Kes teist otsustab pöörata?
Mida ma tahan sellega öelda? Kahte asja. Esiteks, on kaks väga erinevat asja, kas arutleda abstraktselt selle üle, kuidas võiks keegi anonüümne toimija ühes või teises olukorras ratsionaalselt käituda. Küsimus omandab aga olulistelt suurema kaalu, kui me räägime reaalse inimese reaalsest situatsioonist.
On üks asi muretseda selle pärast, et Eestis on sooline palgalõhe EL kõrgeim ning naiste tööd väärtustatakse neljandiku võrra vähem kui meeste tööd. Hoopis teine asi on mõelda lasteaiaõpetajale, kes teenib 800 eurot, peab üles kasvatama kaks last, kellele nende isa ei maksa elatist. Isal läheb tööl hästi, sest kui naine oli 5 aastat kahe lapsega kodus, edenes mees karjääriredelil jõudsalt.
Teiseks, öeldes, et kõrvalteel on teie parima sõbranna tütar, panin ma teid tundma empaatiat. Ma asetasin teid teise inimese olukorda, panin teid mõtlema sellele, kuidas tunneb ennast teie sõbranna, kui saab teada, et te tapsite ta tütre. Teil hakkas oma sõbrannast kahju, te ütlesite endale, et te ei saa seda teha.
Kuidas puutub see soolisse võrdõiguslikkusse? Väga otseselt. Võrdne kohtlemine on ühelt poolt abstraktne põhiseaduslik norm ja see, mida riik selles vallas teeb, on samamoodi abstraktne. Me rakendame diskrimineerimiskeeldu, loome statistilisi ülevaateid, mis näitavad, millistel erialadel on suurimad palgaerinevused.
Aga tegelik võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine ei ole abstraktne. See on individuaalne ja emotsionaalne. Selle eelduseks on justnimelt empaatia, võime asetada ennast teise inimese positsiooni, suuta mõista tema olukorra asjaolusid ning jõuda seeläbi lihtsale järeldusele, et mina nii ei tahaks. Ja kuna mina nii ei tahaks, siis ei tohiks ka temal nii olla.
Just sellest on puudu siis, kui mehed ütlevad: „mis palgalõhe, mina pole küll märganud, et see eriline probleem meil oleks“. Või ka siis, kui kõrgepalgalised naised ütlevad: „palgalõhe on nende nõrkade naiste endi süü“. See on empaatia puudus.
Sellel jutul on ka praktiline järeldus. Ma olen ise märganud, et püüdes kõnelda meestega võrdõiguslikkuse olulisusest, on palju tõhusam tuua konkreetseid näiteid reaalsetest olukordadest, milles naised ennast majandusliku sõltuvuse, vanemliku koormuse või vägivalla tõttu leiavad.
Teise mõtte võib väljendada vastusena küsimusele: „Kas feminist saab olla homofoob?“
Sotsioloogiliselt muidugi võib. Inimesed on ikka ja alati uskunud vastandlikke asju ega pole sellest suuremat probleemi enda jaoks teinud. Aga kas see on võimalik koherentse maailmapildi sees?
Ma väidan, et ei ole. Kooseluseadus ei ole primaarselt seksuaalvähemuste kaitse küsimus. Kooseluseadus on võrdse kohtlemise küsimus. Rassilise või usulise diskrimineerimise keeld ei ole primaarselt vähemuste kaitse küsimus. See on võrdse kohtlemise küsimus.
Ja selliselt on need küsimused struktuurselt identsed feministliku võitlusega, sest kõigi nende eesmärk on jõuda olukorrani, kus inimest käsitletakse inimesena, kus inimese väärtus ei sõltu asjaoludest, mida inimene muuta ei saa.
Seepärast on minu jaoks täiesti mõistetamatu ning naisliikumist tugevalt kahjustav, kui ütleme ühiskonnale, et naised peavad olema meestega võrdsed, aga samasooliste perede emad, vabas kooselus või üksi last kasvatavad emad on kehvemad kui erisooliste (ja abielus) perede emad.
Oluline on tähele panna ka seda, et mida avatum ja tolerantsem on ühiskond, mida enam on ühiskonnas empaatiat, seda rohkem on ühiskonnas ka soolist tasakaalu. Positiivne ja avatud hoiak ühe ühiskonnarühma vastu võimendab ka teiste rühmade võrdset kohtlemist, kuna need võimendavad teineteist.
Arvan, et peaksime seda nägema laiema võimalusena muuta meie ühiskond inimlikumaks selle sõna kõige otsesemas mõttes – kus iga inimene on eeskätt inimene.
Sooline võrdõiguslikkus ei ole ainult naiste teema. Peaksime kõik olema feministid, aga feministidena ka alati – vabandage väljendi eest – tolerastid.