Kadi Estland: „Toidame sind 50 sendiga iseendiga klaasist laual massihauad“

Kunstikriitik Rebeka Põldsam arvustab Kadi Estlandi näitust „Menopausal Lido” ja leiab, et puhastavat suitsusaunaefekti lubada ei saa, aga sellel näitusel võib olla kurb, vihane, segaduses, rahulolematu või häiritud.

Me oleme Estlandiga nii head sõbrad, et keegi minult tema näitustele arvustusi enam ammu ei telli. Oleks kultuurivaldkonnas sellist välistavat perepoliitikat rohkem! Olen end aasta jooksul korduvalt tabanud mõttelt, et huvitav mida Reet Varblane oleks kirjutanud?

Juba enne COVID-19 epideemiat, sõda Ukrainas ja palestiinlaste massimõrva kirjutas Donna Haraway raamatus „Making Kin Not Population” (2018, “Luua hõime, mitte rahvastikku”), et ökotsiidi tagajärjel surnud inimeste leinamiseks on tarvis aega. Ja ei piisa ainult ajast – tarvis on rituaale, kohti, konkreetseid sündmusi lahkavaid mõttemudeleid, mis aitavad massilise kaotusega toime tulla. Eile täitus 1000. päeva Ukraina sõja algusest. Vabaduse väljakul süüdati 1000 küünalt. Meeleolu oli hoopis teistsugune kui 26. veebruaril 2022, kui Vabaduse väljakule kogunes tuhandeid inimesi Ukrainale toetust avaldama. Vabaduse väljaku palestiinlaste toetusavaldustel käib üsna vähe inimesi ja minu arvates ei põhjusta seda tuim rassistlik kalkus, vaid pigem raskused Lähis-Ida poliitikat ja lähiajalugu Eesti kontekstis mõtestada. Võrdsuseteemadega tegeleva humanitaarteadlasena kuulen alati koputust südametunnistusele, kui teemaks rassismiprobleemide intellektuaalse raamistuse puudulikkus Eestis. Mõtlen alati, et miks ma sellega ei ole jõudnud veel tegeleda? Millal see päev kätte jõuab?

Kadi Estland näituse avamisel luulet esitamas. Foto: Anna Mari Liivrand

Kadi Estlandi kõige hiljutisemad näitused, st luulevihik „Sünnimärgid“ Kaisa Eichega ühisnäitusel „Naisteta küla“ (2022), selle suve luulekogu „Luuleräi“ ja isikunäitus „Puhkuse viimane päev“ Pärnus ja praegune vihik „Mustvalged talved“ ja näitus „Menopausal Lido“ Hobusepea galeriis keskenduvad kõik kollektiivsele ja individuaalsele leinale. Lein, kurbus, hirm on Estlandi näitustel peamiseks naiste elude kujundajaks, kui mehed on kas sõjas, surnud või lihtsalt koguaeg kuskil ära, mõnikord on naised nad ära ajanud. Ei puudu ka huumor. Hobusepea galerii näituse saatetekstis ütleb Estland, et näitus on kantud „leebest vihast“. Leebest muidugi! See kunstnik pole kloun, kes igal juhul naeratab.

Näitusevaade. Foto: Anna Mari Liivrand

Aga lein. Estland on nii tundlik inimene ja kunstnik, et töötab nagu teadlane: kõik ideed on tehtud tekstiga läbipaistvaks – ise tuleb kaasa mõelda, aga autori mõtted pole hermeetilised. Iga installatsiooni saadab mõni lugu luulekogust. Jälgides sõda Ukrainas, tuli paljudel meelde nõukogude aeg – kuidas siis elati pidevas sõjahirmus ja samal ajal olid teise maailmasõja mõrvad ja küüditamise kogemused vaka all. Pidevalt juhtus mingeid rõlgeid õnnetusi, sest joodi palju viina ja mingeid ohutusnõudeid polnud, ka seksuaalkasvatus oli puudulik. Estland kirjutas oma lapsepõlve, st 1970.–1980. aastate Pärnust, oma perest, naabritest, kes talle kõik meedias Ukraina sõja põgenikke ja kannatanuid nähes meelde tulid. Vana kurbus tuleb uuele kurbusele vastu, ulatab käe. 2022. aasta näitus koos Eichega oli minu jaoks lühiajaline mälestamise koht Ukraina sõja kannatanutele ja teistele leinajatele.

Näitusevaade. Foto: Anna Mari Liivrand

Tänavused näitused lähtuvad juba praegustest afektidest. Poliitika pole targemaks läinud, küll aga on meedia vahendusel populismi latt kukkunud veel sügavamale madalikku ja maksupoliitika ajab isegi rikkad nutma ja ülejäänud alkoholipudelisse nagu härjad kaevu. Võib öelda, et ühiskondlik korraldus inimestele erilist kindlust ei paku. Estland juhib tähelepanu keskealiste naiste nähtamatusele, kelle elu osaks on muu seas menopaus. Menopaus on nagu sooline võrdsus – tuttav sõna, millest rääkimine tähendab selle mõju tunnistamist ehk tabude murdmist. Mida siis menopausi rannal patriarhaalse mõtteviisi järgi viljatud naised räägivad? Või laulavad, sest kui laulu saatel sünnitatakse ja „neid, kes laulavad, ei kustutata palgalehelt kunagi“ nagu ütleb ühe teose pealkiri, siis rääkimise asemel on kasulikum laulda. Esiteks on seal avalik sünnitus – riiklik sünnitussurve kedagi sünnitama ei pane, aga muudab lastesaamisega seotud teemad ebamugavaks kõneaineks. Alumisel korrusel hoiavad lapsed ema pead üleval ja naised löövad mune kirvega pooleks, pärast arutavad suitsunurgas asju. Minu jaoks väljendavad need kujundid meeleheitlikku püüet tulla toime ebakindla ja õudse maailmaga, kus pole ruumi tunda, olla ega mõelda.

Näitusevaade. Foto: Anna Mari Liivrand

2022. aasta näitusel oli Hobusepea galerii seinale punaste tuledega kirjutatud sõna „Lapsed“ mälestamaks koolimaja pommitamist, kus maja ette oli samuti kirjutatud „Lapsed“, et venelased seda ei pommitaks. Tänavu on luulevihiku kaanel pilt surnud lapsest Gaza rusudes, mis on pandud peale ostukeskuses seisva püstoliga ja pidulikus ülikonnas James Bondi reklaamile. See kõik on nii õudne ja kurb, aga kuskilt otsast peab sellele mõtlema hakkama. Nii vastik kui see ka pole, aga Iisraeli sõdurite seas on palju neid, kes rõõmustavad oma snaiprioskuste üle ja peavad end väikest viisi James Bondideks. Süda tõmbab kokku kõigist neist sõjapiltidest ja hinnanguliselt on Gazas 70% tapetutest naised ja lapsed, sealjuures lapsi on rohkem kui naisi. Elu läheb edasi, nagu öeldakse, aga mitte samamoodi kui varem. Mõnikord leevendab kurbust absurd, mõnikord kurbusega silmitsi seismine. Aga Estlandi näitusel võib olla kurb ja vihane, segaduses, rahulolematu, häiritud. Ei saa lubada puhastavat suitsusaunaefekti, aga eks igal asjal oma koht. 

Inimesed ei ole nii unikaalsed, kui nad arvavad, salvavad, ütleb robot ai, ma teen su raisa järgi, et ei peaks otsima su jälgi

Meeleavalduste asemel kärpekohtade vastu, kogunevad inimesed, et joosta maratoni, seljakotid seljas, keegi pole näljas, lapsekäruga naine ütleb dressides mehele, et sa võid teha, mis sa ise tahad, tema enam ei saa, tema külge on aheldatud maa – Eestimaa ja kärpekohad, laps on tema matkakott, kes magab vankris nagu nott, eks ole ta on nii armsake, kuigi isamaa jaoks on nad kõik ühte nägu, kõigile ei jagu, uued maketid, vaasid, purustatud klaasid, muidugi me pole kõik ühesugused, mõnel on prillid udused – ei näe kärpekohti …

Sügis ajalehtedest vaata, mis ühele naisele tehti, ta arvas, et oli õnnelikus abielus, et ta oli elus, aga tegelikult oli öösiti surnud, tuletõrjujad ja sanitarid vägistasid teda, arvates, et ta lihtsalt magab, transis, oma keha nendega jagab, jah, just tema mees oli see, kes tegi ukse lahti, pidas laiba juures vahti …

Väljavõte Kadi Estlandi luuletusest „Jõulud“ (2024)