Kas naistel tasub kaitseliitu astuda?

Olen pikaaegse kaitseliitlasena viimaste kuu jooksul pidanud vastama väga paljude naiste küsimustele, kes kaaluvad selles halvas unenäos nimega Ukraina sõda riigikaitsesse panustamist. Kuhu ma minema peaksin ning mida ma tegema ja teadma peaksin, kui ma tahan kaitsta ennast, oma perekonda ja oma riiki? Kas ma kaitseliiduga saan liituda? Või on naiste jaoks ainult naiskodukaitse? 

Alustan üldisemast ja kaugemalt. Riigikaitse sooline segregeerimine Eestis tundub tänasel päeval eriti ajale ette jäänud otsusena, sest meie vabadus ja iseseisvus läheb korda nii meestele kui ka naistele. Demokraatia kaitse ei tohiks olla ühe soo asi. Pean selle all silmas laiemalt nii ajateenistust, tegevteenistust kui ka vabatahtlikku riigikaitset. Me oleme aastaid rääkinud sellest, kuidas normaliseerida riigikaitses osalemist ka naiste jaoks (Vt A. Siplane. Naised Riigikaitses. 2017; Kaitseministeerium. Poliitika naiste kaitseväeteenistuses osalemise võimaluste suurendamiseks. 2017; S. Kiili. Naised Eesti kaitsestruktuurides. 2017), aga tavaliselt on kodanike huvi riigikaitse vastu suurenenud just kriiside ajal. Nii ka seekord – kahe kuuga on kaitseliiduga liitunute arv ületanud hariliku iga-aastase huviliste arvu mitu korda. Ega asjata tehta nalja, et riigikaitse parim värbaja on Vladimir Vladimirovitš.

Pool elanikkonnast on ilma ellujäämisõpetuseta

Praegune naiste tulv vabatahtlikusse riigikaitsesse näitab selgelt, kuidas meil on pool elanikkonnast jäetud ilma esmasest ellujäämisõpetusest, mida aastakäikude viisi noormehi on juba ajateenistuses saanud. Sinna hulka kuulub nii relva käsitsemine, aga ka teadmised varjumise, meditsiini, evakuatsiooni, sidepidamise, vastase võimekuse hindamise jm vallast. Põhiseaduse § 54 seab iga kodaniku kohustuseks kaitsta Eesti iseseisvust. Seega naistel on kohustus, aga erinevalt meestest pole väljaõpet. Teisalt kinnitab praegune suur huvi riigikaitse vastu nii meeste kui ka naiste seas ka seda, et kui kriis on käes, on oma riik ja demokraatia siiski kallis ja valmisolek selle kaitsesse panustada on täiesti olemas sõltumata soost.

Nüüd siis kaitseliidust. Kaitseliit on Eesti suurim vabatahtlik organisatsioon, kuhu kuulub enam kui 26 000 vabatahtlikku. Kaitseliit koosneb 15 malevast, mis vastutavad teatud maalapi maakaitse eest Eestis ning malevad jagunevad omakorda malevkondadeks. Lisaks on maleva staatuses ka kaitseliidu küberkaitseüksus, mis kaitseb Eesti küberruumi.

Jah, naised saavad liituda kaitseliiduga

Vabatahtlikus riigikaitses on mitu suunda, kuhu naised saavad võrdväärselt meestega panustada. Üks neist (aga mitte ainus) on kaitseliidu naiskodukaitse. Naiskodukaitse on kaitseliidu allorganisatsioon nagu ka kodutütred ja noorkotkad. Enne naiskodukaitse asutamist 1927. aastal, tegutsesid kaitseliidu juures naisrühmad. Naiskodukaitse loomise eeskujuks oli 1920. aastal asutatud Soome Lottade organisatsioon ning see loodi kaitseliidu toetamiseks. Naiskodukaitse peamiseks ülesandeks oli toona tagada kaitseliidus sanitaar-, ning toitlustustegevused, aga ka varustus-, majandus-, propaganda- ja noortetöö. Muu hulgas oligi toona vaja vabadussõtta jooksvatele poistele (ja Anna Varesele) sokke kududa ja relvade ning moona ostuks raha korjata – seda kõike korraldasid naised. Naiskodukaitse taastati kaitseliidu osana 1991. aastal, sest sooviti taastada üks riikluse ja riigikaitse seisukohalt olulist rolli mänginud organisatsioon. Samal ajal, 1989. aastal, panid taanlased oma Lottad Hjemmeværnetiga kokku, Rootsi ja Norra aga peavad siiani eraldi organisatsioone. Samas on Lottad Norras avatud liitumiseks ka meestele. 

Traditsioonidega kipub vahel minema nii, et kui neisse liialt takerduda, võib ühiskonna vajadustele ja muutustele jalgu jääda. Seetõttu usun, et pikemas plaanis võiks ka Eesti kaaluda taanlaste kombel naiskodukaitse ja kaitseliidu kohati kattuvate ja dubleerivate struktuuride asemel ühe (või siis ühtsema) kaitseliidu arendamist, kus kõigil liikmetel on võimalus vastavalt võimekusele panustada kas tagalasse või rindele. Eesti mõistes oleme me tegelikult kõik niikuinii rindel, sest meie territoorium on lihtsalt nii väike. 

Meeste ja naiste rollist riigikaitses

Argument, et naised ei jaksa kaevikus põrgata ja seetõttu kaitseliitu ei sobi, siin ei päde – jalaväes on küllalt naisi. Samuti on meil mehi, kellel käib tankitõrjerelvadega metsas jooksmine füüsiliselt üle jõu. Aga riigikaitse seisukohalt oluliste tegevuste spekter on palju laiem kui sõjafilmide põhjal on ehk mulje jäänud. Kaitseliitlane ei pea armastama militaarvärki – enamik meist tegelevad sellega just seetõttu, et me ei taha oma õuele sõda ja kõike sellega seotut. Kui kaitseliitlane ei tunne end ehk (enam) füüsiliselt kõige mugavamalt kaevikus granaati heites või metsas bivi all magades, saab ta siiski panustada kas tagala- meditsiiniala, teavitus- või hoopis vaatlustegevustesse – just need tegevused on seni suuresti olnud naiskodukaitse pärusmaa. Lisaks on naiskodukaitse viimastel aastatel tegelenud väga palju ka muude riigikaitse seisukohalt vajalike algatustega – evakuatsiooniõppuste ja -koolitustega, kriisirakenduse Ole Valmis loomise, veteranide toetuseks Anname Au Sinilille kampaania korraldamise ja muuga. 

Selle kõige alla on oma elu ning pere kõrvalt panustatud tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd, mida ei saa alahinnata, aga tuleb meeles pidada, et vabatahtliku töö kasutegur peab lõppkokkuvõttes parandama riigi kaitsevõimet. Kui vaja, peame optimeerima ka vabatahtlikku tegevust – et säästa aega, raha, vabatahtlikke tunde ja lõpuks tagada ka ühtsemat ettevalmistust. Ma usun, et iga riigikaitses osalev vabatahtlik võiks endalt küsida, kas seni pigem naiskodukaitsele reserveeritud tegevused on tõesti kuidagi soospetsiifilised või peaks nende ülesannetega hakkama saama inimesed soost sõltumata? Ja kas mingite oskuste omandamine ilma taktikaliste teadmisteta tegelikult on kõige tõhusam aja ja raha paigutus riigikaitse seisukohalt või peaks väljaõppes need asjad käima käsikäes? 

Kuidas vabatahtlik riigikaitse välja näeb?

Aga mis saab siis, kui ma otsustangi panustada vabatahtlikusse riigikaitsesse? Tuleb mõista, et nii kaitseliidu kui naiskodukaitsega on vabatahtlik vaid liitumine. Kui inimene on juba liige, siis allub ta samasugusele sõjalisele käsuliinile nagu kaitseväelasedki. See võib vaid tsiviilmaailmas tegutsenud inimest esialgu küll heidutada, aga kriisi- ja sõjaolukorras on sel moel juhtimine ainumõeldav.

Naistel, tõsi, on rahuajal võimalus loobuda vabatahtlikult võetavast kaitseväekohustusest.* See variant on mõeldud just naistele, kellel võib tekkida soov või vajadus (nt laste saamise korral) kaitseväeteenistuskohustusest (ajutiselt) loobuda või neile meestele, keda kaitseressursside amet ei tunnista teenistuskõlbulikuks (kuid tegelikult suudavad endale pandud ülesandeid täita).

Kaitseliidu sõjaaja ametikohale nimetamine tähendab seda, et isikule saab anda vastavalt tema läbitud väljaõppele ka sõjaväelise auastme ning edaspidi seda ka tõsta samadel alustel reservis olevate isikutega. Samuti tähendab see kohustust ilmuda mobilisatsioonikäsu saamisel määratud kogunemiskohta. Sõjaajal võetakse isik tegevteenistusse ning talle kohalduvad kõik tegevväelase õigused ja kohustused.

Seega kui oled avaldanud soovi võtta kaitseväekohustust, siis mobilisatsiooniolukorras sellest otsusest enam taganeda ei saa. Ning ilma kaitseväekohustust võtmata ei saa ka kaitseliit naist ühelegi sõjaaja ametikohale määrata. 

Kaitseväekohustus on päriselt kohustus

Sõjaaja ametikoht on see, mis määrab, kus, mis üksuses ja mida inimene tegema hakkab. Aga põhiline on siiski see, et igale tegevusele eelneb kaitseliidus põhjalik väljaõpe. Tegutseda ei saa ilma plaanita. Vähemalt pole taoline tegutsemine kõige jätkusuutlikum. Sageli arvatakse, et vabatahtlik riigikaitse tähendab, et tuled kuhugi kohale, saad püssi ja siis keegi ütleb, kuhu suunda joosta või millises põõsas istuda. Ei – kaitseliidu üksused töötavad pika, regulaarse ja järjepideva kokkuharjutamise tulemusel.

Kaitseliidu õppetsükkel kestab umbes kolm aastat, mille käigus inimene peaks omandama erialaselt kõik oskused, mis on vajalikud nii linnalahingu kui ka hajutatud lahingtegevuse ehk sissisõja korral. Ilma väljaõppeta ei saa kedagi ametikohale määrata ja selleks, et riik kulutaks ressurssi kellegi väljaõpetamiseks on arusaadavalt vaja ka kindlustunnet, et see inimene ilmub kohale, kui teda päriselt riigikaitses rakendama peab (vt ilmumiskohustus). Seega kaitseliidu või naiskodukaitsega liitudes võtab inimene endale tõsise kohustuse, mis tähendab seda, et mõned valikud sõjaolukorras (mida loodetavasti kunagi ei juhtu) langevad kõrvale. Riigikaitse ei ole muidugi ka see koht, kuhu liitujaid peaks meelitama hobisõduriks olemise võimaluste või muude eelsoojendusharjutustega. Sõjaolukorras ei saa riigikaitses loota inimestele, kes soovivad laeva- või lennukipiletitega endale teise tee vabana hoida.

Samuti peab kaitseliiduga liitudes eelnevalt enda jaoks läbi mõtlema, kas tegelikult ka on väljaõppes osalemiseks aega. Kaitseliidu väljaõpe on intensiivne ja nõuab kohalolu. Keeruline on tagada üksuse võitlusvõime, kui selle liikmed tulevad kohale siis, kui aega üle jääb ja kõikvõimalikud muud kohustused, hobid ja tegemised lubavad. Jah, seaduse järgi on tegevliige kohustatud osalema kaitseliidu korraldatud tegevuses vähemalt 48 tundi kalendriaasta jooksul, aga tegelikkuses on kaitseliit nagu kõik riigikaitselised organisatsioonid väga “ahne” ja eeldab oma liikmetelt head ajaplaneerimist (ning õpetab seda). Samas on kõik korraldatud väga punktuaalselt. Väljaõppeplaani saavad kaitseliitlased juba aasta alguses ning selle järgi saab oma muid tegevusi planeerida.

Kaitseliit arendab mitmekülgseid oskuseid

Ukrainas on praegu relva haaranutest 20% naised, Eestis on iga kümnes kaitseliitlane naine – naisi puudutab sõda sama valusalt (ja sageli valusamalt veel) kui mehi. Märtsi alguses Vilja Kiisleri saates “Vilja küsib” viidatud tviit võtab kokku paljude naiste ebaluse seoses kaitseliiduga: “täiega tahaks õppida veidi püssi laskma ja muidu kriisiolukorras hakkama saama, googeldan Naiskodukaitset – “isamaalised aated” & “pere ja naine” – uhhh… kas saaks ilma traditsiooniliste väärtuste ajupesuta seda paluks? või see pole nii hull? kas nad võtaks minusuguse vastu?”. Võin kinnitada, et kaitseliit võtab naised hea meelega vastu – pakub ettevalmistuse, väljaõppe ja kaitseliit tõesti ei sunni kedagi mingisse rolli, kuhu inimene ei taha ega sobi.

Nagu ütles mu Kiievis elav sõbranna Mariana öösel plahvatuste vahel minuga vesteldes: toimuv näitab, et panustama oleks pidanud juba tükk aega tagasi – osaledes riigikaitse ülesehituses, väljaõppes ning annetades riigikaitseorganisatsioonidele. Nüüd on juba liiga hilja, sest sõja ajal ei ole enam kedagi, kes annetatud raha eest midagi hankida jõuaks või kellelegi väljaõpet tagada suudaks. 

Ärme juurdle enam, kas saan ja kas ma tahan riigikaitsesse panustada. Sõda on meist kahe, tegelikult aga ühe riigipiiri kaugusel.

Ärme jää hiljaks.

* Alates 01.01.2016 saab kaitseväekohustuseta kaitseliidu tegevliige anda nõusoleku enda nimetamiseks sõjaaja ametikohale. Sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseliitlane kantakse kaitseväekohustuslaste registrisse “kaitseväekohustust võtta sooviva isikuna”, st isik ei muutu kaitseväekohuslaseks. Need kaks on erinevad terminid seaduse mõistes. Rahuajal saab antud nõusolekut sõjaaja ametikohale määramise kohta ka tagasi võtta. KLS § 321lg 5.