Katrin

Kogu see asi Kraapsuga algas nädal pärast seda, kui ma olin Marikaga kõik tuksi keeranud. Olin kogu selle nädala üksinda mornitsenud, muudkui ringi kõndinud, ohjeldamatult suitsetanud, aga joomist vältisin meelega, kangelaslikult, visalt. Ma isegi ei tea, võib-olla kartsin, et hakkan märatsema. Võib-olla kartsin, et muutun ülemäära kurvaks. Sugugi ei saa välistada võimalust, et ma kartsin, et kogu minu suur kiindumus, minu armastus, nagu ma olin hakanud seda mõttes kutsuma, põrub järjekordselt läbi, et ma ise saan aru, et ei olnudki midagi, oli ainult meeleheitlik igatsus sellele jamale lõpuks punkt panna, leida keegi ja temaga jääda. Igatahes ma kartsin ja olin kaine.

Mul on – või siis oli – selline asi, et ma kuidagi kohutavalt respekteerisin naisi. Tähendab, selles ei ole ju midagi halba, aga ma ei suutnud neile käsi külge ajada. Tähendab, nägin, et inimene ootab suudlust, aga mina, nagu mingi kuradi lollakas, tõmbusin kangeks ja mõtlesin, et minu jaoks oleks see mõnus püherdamine, aga tema jaoks – tal on õigus eeldada midagi enamat, midagi eluaegset ja selleks ei ole mina valmis. Nii tundsin ma. Mõtlesin jäigalt, et mitte temaga, mitte veel. Ja siis, kui ma ennast mõnel puhul veensin, et see nüüd on see õige inimene, siis ma jäin ikkagi kuidagi kartlikuks. Kui ma liigutasin kätt millimeetri tema poole, kes ta siis ka ei olnud, siis lootsin ma, et tema liigutab millimeetri vastu. Ja siis ma vaatasin, kas ta liigutas või ei liigutanud, aga, kurat, ma ei saanud aru. Muidugi ei olnud asi käe liigutamises millimeetri võrra, aga kogu see kehakeel. Ma tahtsin, et teine tuleks mulle vastu, ja nad ju tegelikult tulid, mitu tükki, aga mina läksin krampi ja hakkasin jälle mõtlema, kas siis nüüd ja kas on õige. Ma olin kuradima kiimas ja loll tatikas, seda ma ütlen.

Aga Marika puhul ma uskusin tõesti, et tema ongi see. Ma olin kuradima romantiline ja sile poisu. Noh, Marika oli mu kursaõde. Me saime mitu korda veidi suuremas seltskonnas jutule ja ma uskusin, et mina meeldisin talle ka, aga ma kuidagi ei julgenud midagi ette võtta. Ükskord oli mingi ühest loengust teise minek ja siis ma küsisin vestluslikul toonil, et tuled ka ja tema vastas, et ta läheb hoopis koju, et tal on üks asi ees. Mina viskasin kuidagi kergelt, ise mõtlemata, et see võiks olla hea üleminek – ja on päris selge, et ainult tänu sellele taipamatusele see lause nii lobedalt välja öelda õnnestuski – et ma arvasin kohe, et ta uhke tüdruk on ja minuga käia ei taha. Ütlesin seda nagu Raja Teele, tema tooniga. Muidugi oligi see Raja Teele repliik, ainult et uhkele poisile. Marika ütles, et ta käiks minuga hea meelega, lihtsalt praegu ei sobi. Ja kuidagi nii tõsine oli ta ja samas naeratas nii, et ma julgesin küsida, hoog oli ka veel üleval, et aga tule siis õhtul välja ja ta oli nõus ja me läksimegi.

Aga päeva jooksul suutsin ma ennast nii pingesse ajada, et mitte midagi ei tulnud välja sellest õhtust. Ma istusin sõna otseses mõttes mitu tundi vaikides. Tähendab, meie istusime. Tema on ka süüdi, ma ei tea mis tema sees toimus. Ootas, et mees (mina!) teeb esimese sammu. Mõtles, et on kohutavalt tüdinud ja tahaks koju minna. Ma ausalt ei tea. Mitu korda keerutasin mõttes valmis lausejupi, täitsa mõistliku lausejupi, mis oleks võinud mu jutuotsa peale aidata. Andsin endale lubaduse, et kui keegi kõrtsiuksest järgmine kord sisse astub või joogi tellib – meie lauast oli vaade baarile – siis ütlen. Ja, kurat, ma ei öelnud. Muidugi hakkas see lause mõne minutiga eriti nõme tunduma ja siis punnitasin ma järgmist välja mõelda. Ja kui ma tõusin, et alla anda, et eh, lähme siis minema, lähme laiali, siis ütles ta, et Põrgus on tantsupidu, lähme õige sinna. Ta ei tahtnudki koju minna, ta tahtis minuga olla, aga mina ei saanud ikka sõna suust. Ütlesin küll, et lähme, niipalju tõesti, aga kui tänaval Pikk Paul vastu tuli – nii teda kutsuti – siis oli mul Marika ees häbi, et teda minuga nähakse. Ma ei teagi miks. Nagu ma oleks ta kuidagi ära määrinud. Ja Põrgus – see koht oli tunduvalt vaiksem ja sensuaalsem kui nimest võiks arvata — mõtlesin ma kogu aeg, et nüüd, järgmise loo ajal kutsun ta tantsima ja saate aru, ma ei kutsunudki. Saate aru või? Mina ei saa, aga ma tõesti ei kutsunud. Ma ei saa isegi tagantjärele aru, mis kramp see oli. Tähendab, natuke saan ka, aga ikkagi! Ma nii kartsin, et miski läheb valesti, et ma ei teinudki midagi. Mu klassivennad, kellest ma olin küll paari aasta eest pääsenud, olid mind küll hulluks naistemeheks pidanud, ma ei kõhelnud kunagi tüdrukuid tantsima kutsumast, aga ükski ei märganud, et ma Elket alati vältisin. Ega mina ka ei märganud, keda nemad vältisid, panin tähele ikka ainult seda, kelle ümber nad keerutasid. Aga võib-olla ma olin ainus, kes vältis, teised kõik läksid sirgjooneliselt selle tüdruku juurde, kes hetkel kõige rohkem huvi pakkus. Ma ei tea ju. Ega sellist asja pole kellegi käest küsida.

Kollaaž Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Ühesõnaga, ma kutsusin Marika poolkogemata välja, ta tuli, ta kutsus ennast minuga tantsupeole ja ma ei teinud ühtegi liigutust. Olin mõelnud, et sellel õhtul algab minu eluõnn, aga ma ei andnud isegi normaalse viisaka kavaleri mõõtu välja. Selline jobu olin ma.

Mul oli jõle raske seda endale andestada, ma ei andestanudki, aga ega ma Marikale järgmisel päeval ega päevadel otsa ei vaadanud. Pole talle siiani otsa vaadanud. Mis seal enam vahtida või öelda, kõik on ju ära rikutud. Võib-olla tema mõtleb, et hakkasin teda kuidagi jälestama millegipärast, ei tea miks. Et ta nii kergesti välja tuli? Absurd ju. Mul oli nii hea meel, kui ta tuli, mu süda hõiskas sees. Ma … ma ei saa aru, mis minuga juhtus. Ja üldse – saan aru või ei saa, nii juhtus. Peab edasi elama. Ma ei saanud sõna suust, sest iga sõna, iga liigutus kandis nii suurt ootuse koormat, oleks võinud tema kogu eluks mingisse jamasse mässida. Vastutus oli liiga suur. Vedas tal, et sellisest jobust pääses, mõtlesin ma järgmisel nädalal ringi tuiates ja suitsetades.

Aga laupäeval oli pidu ja ma otsustasin sinna minna. Helle sünnipäev. Sünnipäev oli veebruari lõpus, ta pidas seda koos mingite tundmatutega märtsi alguses. Korraga oli kolm pidu, kolme persooni sünnipäev ja ma mõtlesin, et ehk kulub ära veidi võõrast rahvast, kellegi tundmatuga suhelda. Igatahes, läksin kohale ja mornitsesin, vaevu vahetasin mõnega sõna. Seal oli bassein ka, läksin ujuma. Kroolisin viha ja jõuga mitu korda üle basseini – see oli üsna pisike, vist viisteist meetrit – edasi-tagasi ja siis tulid muidugi mingid tüübid ja ütlesid, et kuule, teeme võidu. Mingi lühike kandiline mustaverd jopski. Kohe on vaja võistlema hakata, ma ei tea. Ma nägin kohe oma võimalust. Ma olen päris hea ujuja, nad olid seda näinud, aga tahtsid ikkagi võistelda. Ütlesin, et hüva, teeme võidu ja siis kui tüüp ärevusest suuraudu närides – see on muidugi kujund – vette kargas, siis keerasin mina ennast selili ja liigutasin vaevu varbaid. Ma tahtsin neid tüüpe välja vihastada. See õnnestus päris hästi. Tüüp hakkas karjuma, et pidime ju võidu tegema, aga mina ainult muigasin. Tüüp püüdis solvata, et ma lõin põnnama, aga mina ainult muigasin ja ronisin mõne aja pärast basseinist välja. Enne tegin veel paar basseinipikkust vee all, aga aeglaselt, mõnuga. Küll oli hea, ma kohe teadsin, et nad vihastasid. Nad ei saanud mulle ju midagi öelda ka sel ajal, kui ma vee all olin. Nad – noh, üks heleda peaga vibalik oli ka, Tiit nimeks. Seda karvast ja kandilist ma ei teagi, mis ta nimi oli. Vahet pole. Kui ma välja ronisin, siis ta küsis, et mis siis viga on, pidime ju võidu ujuma, aga mina ainult naeratasin viisakalt ja palusin vabandust. Ütlesin, et ma väsisin kuidagi enne ära, olin enne üle pingutanud, palun tõesti vabandust. Kobisin välja, kuivatasin ennast ära, läksin lauda tagasi. Jah, see basseinivärk oli ette teada, mul oli vajalik trään kaasas, ujukad, noh.

Istusin lauda tagasi, ruum oli hämar, üks lauanurk täitsa tühi, ja sinna ma istusingi. Ootama. Segasin endale ühe ülilahja kokteili. Ma ei tahtnud ikka veel juua. Varsti oli mu karvane sõber kohal ja proovis ka psühholoogilisi mänge. Ütles, et joome. Ma ütlesin, et joome ja kergitasin oma morssi. Tüüp võttis rabeda liigutusega mu klaasi, lürpsas lonksu ja läks päris imelikuks – noh, ma olin seda muidugi oodanud. Ütles, et võtame ikka viina, nagu mehed. Nii läbinähtav, mängi nagu flööti! Mina irvitasin – ametlikult ei oleks ta saanud mulle midagi ette heita, ma võisin kõigile väita, et see on naeratus – ja ütlesin, et meil ei ole mingi Venemaa, et siin võib juua igaüks nii lahjat jooki, kui ise tahab ja nii vähe, kui ise tahab. Tüüp hakkas täiega puhisema ja mina lootsin juba, et saan auru välja lasta ja natuke kakelda, mul oli endast ja kõigest nii kuradi kopp ees. Lootsin, et Tiit vast talle appi ei tule – üksikesi kahe vastu oleks auru sisse juurde saanud. Üksi karviku vastu – isegi kui oleksin kolakat saanud, oleks ikka auru välja lasknud. Seda oleks mul vaja, hädasti, arvasin, oleks mul seda vaja. Ega see kaklus poleks kaua kestnud, keegi oleks kohe vahele tulnud, aga mul väga palju polnud vajagi. Kui tema mulle kallale tuleb, siis visatakse tema välja ja võib mind ukse taga oodata, palun väga. Kusjuures, päris ausalt, minus ei ole tavaliselt sellist manipuleerivat jobu, ma vähemalt ei ole märganud, aga ma olin tõesti väga halvas seisus. Ma tahtsin ennast välja elada ja mind ei huvitanud, kui palju ma seda tehes teistele sitta keeran.

Tähendab, jah, karvik hakkas puhisema, otsis sõnu, tüli hakkas kenasti kuju võtma, aga siis libises minu kõrvale üks noor naine. Võttis istet ja naeratas mulle ja naeratas karvikule. Tõstis klaasi ja ütles: „Terviseks!” Mina muidugi naeratasin ja tõstsin ka oma klaasi: kõigepealt tüdruku suunas, siis kergitasin seda sõbralikult naeratades, jaa, võib naeratada ja olla lurjus, karviku poole. Karvik sai oma emotsioonil sabast kinni ja läks urisedes minema. Päev oli tal muidugi rikutud ja võib-olla koguni terve kuu. Ja, kui ma päris aus olen, siis nüüd on mul selle pärast häbi. Kui ma temaga uuesti kohtuks, ega ma vabandust küll ei paluks, aga häbi mul natuke on, sest milles ta nii väga süüdi oli. Noh, tahtis võidu ujuda, õige mul asi. Ta isegi ei käinud peale sellega. Ise hakkasin teda solgutama.

Igatahes, see naine jäi minu juurde istuma. Ega ta loll ei olnud. Ütles küll, et on minu poolt, et inimene tõesti ei pea jooma kanget ja teiste rütmis, aga ta silmist oli näha, et ta ei pidanud mind selles episoodis puhtaks poisiks. Samas, paistis, et see meeldis talle kuidagi. Mina olin ta peale kohe natuke pahane, et miks selline asi peaks sulle meeldima, plika. Ei olnud ta mingi plika, noor naine oli, aga ma mõttes ütlesin nii. Miks peaks sulle jobud meeldima, plika. Ja ma hakkasin jobujuttu ajama. Laia lõuaga, natuke praalides, muudkui lõhverdasin ja vaimutsesin. Ja tema kuulas ja torkas vahele. Ja mingil hetkel, ma ei mäleta miks, hakkasin ikkagi jooma, hakkasin tema kohta küsima. Alustasin kuidagi agressiivselt, aga see leevenes ära ja ta rääkis, mis ta õpib ja mis ta teeb ja maailma asjadest mõtleb. Mind üldse ei huvitanud. Ootasin, et ta aru saaks, aga ta ei saanud. Või siis ei huvitanud teda ka. Küsisin nii järsult ja tuimalt, et ta oleks võinud aru saada, et mind ei huvita. Misiganes.

Aga siis me juba tantsisime ja tegelikult meeldis ta mulle päris hästi. Ta oli kõike seda, mida mina ei olnud, ta oli tasakaalus. Ta oli tasakaalus, kui ta minu ja karviku vahele tuli. Ta oli tasakaalus, kui ma temaga kehvasti käitusin. Ei, mitte väga kehvasti, aga siiski tuntavalt. Ta ei tükkinud peale, aga ei saanud ka haiget. Ta tegi umbes nagu mingit eksperimenti, mis temasse ei puutu. Ja see oli lahe. Mingil hetkel hakkas see mulle kohutavalt meeldima. Ma teadsin, et ma ei saaks talle haiget teha. Tähendab, muidugi ei sõnastanud ma seda, aga ma teadsin. Ma sain vist esimest korda aru, et naised tegelikult otsustavad ise. Tähendab, see arusaamine käis ainult tema kohta. Käib siiani. Samas käis ta mulle ikkagi närvidele ka. Ja siis muutus külgetõmbavaks, veel külgetõmbavamaks. Ja siis purskus kogu minu sisemusse kleepunud umbne pask välja, ühekorraga, ma ei tahtnud enam mossitada ega järsk olla, ma hakkasin teda ihaldama. Lihtsalt ja loomalikult. Ei, mitte nii. Aga ma hakkasin teda ihaldama ja ta oli endiselt puutumatu. Ja ma olin uudishimulik ja natuke pealetükkiv, aga tõesti ainult natuke, ja mul oli sügavalt savi, kas ta lükkab mu eemale või mitte. Mõtlesin esimest korda elus (tõsi, sõnastasin selle hiljem), et mul on jumala savi, mida tema tahab. Mina tahan teda ja minu asi on seda välja näidata. Noh, viisakalt, aga selgelt. Kui ta mu eemale lükkab, siis ei juhtu minuga midagi. Lähen eemale ja asi tahe. Aga ma ei pea tema pärast ette muretsema. Ta on lihtsalt üks võõras plika, kes peab enda eest ise hoolitsema.

Kollaaž Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Aga siis läks asi veel rohkem perse – ma palun tõesti väljendusviisi pärast vabandust. Järgmisel hommikul – ei, me ei veetnud seda ööd veel koos – ei mäletanud ma tema nime. Aga kuna ma olin ta koju saatnud, teda uksel suudelnud ja täiesti ühemõtteliselt küsinud, kas ta mu sisse kutsub, siis – saate isegi aru, ei saanud ma tunnistada, et ma ta nime ei tea.

See on tühiasi, muidugi. Aga me saime uuesti kokku, sest me olime nii kokku leppinud. Ma tahtsin teda endiselt ja ma julgesin endiselt ja ta oli järjest lahedam, ma tahtsin temaga tuttavamaks saada.

Kui sa lähed inimesega õue, siis sa ei peagi tema nime teadma. Oleks hea teada, seda küll. Saaks öelda näiteks, et Xxx – ma ei saa seda jutustades, seda näidet tuues mingit suvaliselt valitud nime kasutada – mis sa arvad, kui läheks nüüd jalutama. “Xxx, lähme, kõnnime jõe kaldal,” saanuks ma öelda. Nüüd pidin ma ütlema, et kuule, lähme kõnnime natuke. See pole üldse see. Rõhk on teine. Aga ma julgesin vähemalt seda öelda ja, kurat mind võtku, ma ei kavatsenud sammugi tagasi astuda. Ma pidin ta nime teada saama, ma pidin tema kohta rohkem teada saama, ma ei kavatsenud temaga koos elada ega midagi, aga eemale pidi ta mu ise lükkama. Ja, kurat, ta ei lükanud. Sest ehkki mind kohutavalt häiris, et ma ta nime ei tea, ei jooksnud mu suu kinni, ma leiutasin üha uusi nõkse ja vestlusteemasid, ma lasksin tal rääkida, ma küsisin tema õdede nimesid, tema ema nime, tema isa nime, aga kuidagi läks nii, et tema enda nimi pääses mu eest, veeres minema nagu kuradi kakuke.

Ja asi läks hullemaks! Me olime juba neli-viis korda kohtunud, ja siis jõudsime me ühel hetkel voodisse. Ta lamas mu peal ja ütles: „Janar”. Muud ei öelnudki. Minu nime. Ja ma oleks pidanud tema nime vastu sosistama, oma hääletooni panema kogu oma tunde – mitte, et see oleks toona juba nii hirmus suur olnud, just selle tunde, mida ma siis tundsin – aga ma ei saanud. Ja ma lihtsalt suudlesin teda, tema rindu ja kogu tema keha ja rääkisin talle kui võrratu ta on. Nii palju oli minus seda vana aumeest, seda, kes ma olin olnud kuu aja eest, alles, et ma ei öelnud talle, et armastan teda ega andnud ühtegi lubadust, kiitsin ta ilu ja ütlesin kui võrratu ta on. Kurat, ma ei teadnud ta nimegi!

Ja siis läksime me kõrtsi koos tema sõpradega ja selgus, et tal, raisal, on hüüdnimi! Kraaps! Mis kuradi hüüdnimi see on ühele pruunisilmsele naisele, kel puusad kui pidu?! Kraaps!? Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tulnud. Miski oli temas küll kraapsulik, aga mitte Olimar Kallase koomiksitegelase moodi, ka mitte viks ega kraps, ei, aga kuidagi selge ja särts ja põmm – sedasorti Kraaps. Särts ja põmm ei ole väga kraapsulik muidu, aga tema puhul oli. Ja samas oli ta sedasorti Kraaps, nagu veaks noateraga aeglaselt üle kõva puidu, selline sirge ja natuke jube hääl. Ta võis jube olla küll, ma teadsin, ta lihtsalt oli minuga arusaamatult ja põhjendamatult lahke ja mina, omakorda, ei kavatsenud selle pärast põdeda. Isegi kui ma paaril päeval põdesin, siis temaga kohtudes läks see jälle kuidagi üle, ma ei tea, kuidas. Eh, ma kaldun kõrvale. See lollakas pidu möödus nii, et vaatamata kõigile pingutustele ei saanud ma tema nime teada. Üks kord kutsuti teda nimepidi, aga ma ei olnud kindel, kas see nimi oli Mairi või Kairi. Tundub, et neid kaht ei saa segi ajada, aga ma ei olnud kindel. Ma ei saanud ju kedagi kõrvale kutsuda ja küsida, et kuule, mis selle tüdruku nimi on, kellega ma pittu tulin. Oh sa valgustatud konservatiiv, ma ütlen!

Tasapisi hakkas mulle tunduma, et see on nii vale, see on nii kohutavalt vale. Ma sain aru, et kui ma tema nime ei tea, siis ma ei vääri teda, ma hakkasin peaaegu samamoodi põdema nagu kõigi oma varasemate suhete ajal – kusjuures, varem tähendasid need suhted sõrmeotste juhuslikku kokkupuudet või nappi puudutust tantsupõrandal, minu käed püsisid rangelt lubatud tsoonis, ükski tants ei läinud üle embuseks, ammugi siis käperdamiseks. Tema puhul olime me üksteise suhtes täiesti ülekere. Ma jätsin isegi suitsetamise maha, et mu hingeõhk oleks puhtam ja meeldivam, et ma tema lõhna paremini tunneksin. Aga samas hakkasin ma järjest põdema, et ei tea tema nime ja endale ette heitma, et järelikult ei ole ma teda väärt. Kuidas on võimalik käia inimesega ja magada temaga ja mitte teada tema nime! Ja mul oli muidugi õigus, ma ei olnudki teda väärt. Aga ma ei saanud küsida ka. Ma ei saanud temalt küsida, kellegi käest ei saanud küsida – kõik teadsid meist. Ma ei tea, kus ta oma dokumente hoidis! Ma otsisin küll! Kurat! Kurat!

Kurat!

Ja siis nimetati teda Kairiks. Selge, Kairi. Aga minul oli juba nii suur inerts sees, nii kõva enesesüüdistuse uss kallal, et ma mõtlesin – jumal tänatud, nüüd saan ma ta maha jätta. Seletasin endale, et see on vale, nüüd on kõik korras, ma ei jää kunagi vahele, et ei teadnud ta nime, nüüd on ta Kairi, ta meeldib mulle ja ma teadsin, et see on õige, ta meeldib mulle tõesti, aga õige oli ka see, palju õigem, et ma olin teda reetnud ja nii ei saa. Nii need asjad ei käi. Ei tohi käia.

Ma kutsusin ta välja, et seda mahajätmise asja kuidagi viisakalt, härrasmehelikult teha ja meile tuli vastu see heledapäine Tiit. Mulle Tiit ainult mühatas, aga Kairile ütles: „Tere, Kaija!” Ja minu plaan oli läbi kukkunud. Sa ei saa käia naisega, kelle nime sa ei tea – kusjuures, ma teadsin temast väga palju – aga ammugi ei saa sa teda maha jätta. Ja siis ütlesin ma talle sel õhtul hoopis, et ma tahaks ta vanematega kohtuda. Ja tema arvas, et see tähendab minu soovi ennast temaga kõvemini siduda. Ma sain sellest aru küll, aga liiga hilja. Olin oma pakkumise juba teinud.

Teate, tema lollakas isa nimetas teda präänikuks. Ema oli üsna vaikne, õdesid ei olnud kodus ja isa nimetas teda präänikuks. Mul viskas üle, mul viskas tõesti üle ja ma ütlesin, et kuulge, see ei ole naljakas. Kui nii võib ehk öelda oma kolmeaastasele tütrele, siis nüüd on tal nimi, saate aru, nimi.

Isa ärritus ja küsis mis rüütel ma selline olen. Mina vastu, et tavaline musta-valgekirju rändrüütel, ei midagi erilist. Isa toon muutus pilklikuks ja ta palus minult vabandust. Mina jälle, et ega minult ei ole vaja vabandust paluda, aga – ma palun ise väga vabandust kui ma nüüd tõstan vales kohas asjata lärmi – minu arvates on normaalne kasutada täiskasvanud naise puhul tema nime. Mulle nii käis pinda, et ma nime ei tea, ma olin valmis tema isa solvama, kuni too nime välja paugatab. Mind ei kottinud üldse, mida mu kallim – seda ta sel hetkel ju veel oli – sellest arvab. Mind ei kottinud, kui ma selle pingutamisega kõik sillad ära põletan, õhku lasen, lahti võtan, maa sisse kaevan ja allavoolu lasen. Aga see kuradi Marja – või mis ta nimi ka ei oleks – oli ilmselgelt minu poolt. Isa muutus vastikuks, aga ei öelnud ikka veel nime välja. Ma tõusin ja ütlesin, et lähen ära, aitab küll, ja küsisin oma kallimalt, tõesti põnev, mis ta nimi on, kas ta tuleb minuga. Ja ta tuli, raisk. Ütles, et ärgu pangu isa pahaks, aga Janaril – alati oli valus, kui ta minu nime kasutas, see keeras mul täiega sees – on õigus. Ütles, et varsti näeme ja saame uuesti sõpradeks ja Janariga ka saad sõbraks, ütles ta. Ja mul keeras jälle sees.

No pärast sellise skandaali korraldamist ei saa ma üldse midagi teha, täitsa perses. Saate aru küll.

Ma vihkan teda. Ta on täiuslik. Ma paluksin ta endale naiseks, saaksin vähemalt ta nime teada. Aga et teda endale naiseks paluda, peaksin ma tema nime teadma. Kuigi, kurat, minu poolest võiks ta olla ka lihtsalt proua Janar Kits.

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.