Keda valida europarlamenti? Feministeeriumi juhis
Euroopa Parlamendi valimised on ukse taga ja teadlik valija on kujundamas oma arvamust. Selle protsessi lihtsustamiseks on Feministeerium läbi lugenud kaheksa erakonna valimisprogrammid ja koostanud neist väikese ülevaate koos hinnetega.
(Tegelikult lugesime läbi ka üheksanda, Erakond KOOS programmi, aga otsustasime, et see ei vääri küünlaid. Mõelge, et tegemist on padupopulismi ja putinismi ihuviljaga.) Olge lahked!
Miks üldse valima minna?
Aasta alguses avaldas rahvusvaheline mõttekoda ECFR (European Council on Foreign Relations) analüüsi, milles prognoosis eesseisvatel europarlamendi valimistel järsku parempööret. Kokkuvõttes näevad autorid paljudes riikides märkimisväärset nihet paremale, mispärast ennustatakse, et populistlikud paremradikaalsed parteid saavad europarlamendis kohti juurde ning vasaktsentristlikud ja rohelised parteid kaotavad neid. Euroopa Parlamendis võib esimest korda häälteenamuse saada populistlik paremkoalitsioon kristlike demokraatide, konservatiivide ja paremäärmuslastega. Politico avaldatud värskemad andmed näitavad sarnast stsenaariumit.
Sellisel “järsul parempöördel” on märkimisväärsed tagajärjed Euroopa tasandi poliitikale, eriti keskkonnaküsimustes, kus uus enamus on tõenäoliselt vastu EL-i ambitsioonikatele kliimamuutustega võitlemise meetmetele. Sama võib eeldada rände kohta. Vastuseisu rohepöördele ja rändeteemalisi kinnisideid võib selgelt välja lugeda ka mitme Eesti erakonna valimisprogrammist, kus räägitakse kahtlaselt palju tervest mõistusest, roheäärmuslusest ja võltspõgenikest. Mõistagi mõjutab Euroopa parlament ka Eesti poliitikat: seda nii otseselt kui ka kaudselt ehk läbi õigusloome, eelarve ja poliitilise diskursuse.
Valimiste puhul kerkivad esile mõned seaduspärad. Esiteks käivad noored vähem hääletamas kui vanemate vanusegruppide esindajad. Teiseks on europarlamendi valimistest osavõtt tunduvalt madalam kui riikide parlamendi valimistel, ja Eestis on ta veel madalam, kui EL-is keskmiselt.1 Samas on kriitilised teemad – eriti need, mis puudutavad keskkonda ja rännet – olulisemad just noortele, sest nemad peavad suurema osa oma tulevasest elust veetma maailmas, kus elukeskkond kliimakriisi tõttu halveneb ja sellest tulenevalt suurenevad konfliktid ja ränne.
Loogiline järeldus on, et nooremad valijad (ja me ei räägi siin ainult 18-aastastest, vaid kuni 45-aastasteni välja) peaksid oma ID-kaardi lugerid üles otsima, sest just nende käes on Euroopa – ja ülejäänud maailma – tulevik.
Kuidas programme analüüsisime?
Feministeerium võttis luubi alla kolm meie jaoks kõige olulisemat teemat: võrdsus, keskkond/kliima ja naiste esindatus. Vaatasime lubadusi, mis võivad nimetatud valdkondades kaasa tuua kõige rohkem kasu (või kahju), ning harrastasime oma lemmikspordiala ehk soopõhist statistikat.
Võrdsus ja mittediskrimineerimine on Euroopa Liidu alusväärtused, nagu sätestatud Euroopa Liidu lepingu 2. artiklis.2 Selle alla käivad ka vähemuste õiguste kaitse, pluralism, sallivus ja solidaarsus. EL-i võrdõiguslikkuse õigusaktid on siduvad kõigi EL-i liikmesriikide jaoks. Võrdsus on Feministeeriumi südameteema nii Euroopa Liidu riikide sees, liidus tervikuna kui ka maailmas üldiselt.
Etteruttavalt võib öelda, et võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused lähevad enamikule Eesti erakondadele korda küll, aga tavaliselt mitte inimeste ja nende õiguste kontekstis. Võrdsed võimalused tuleb tagada hoopis energiaühendustele ja kapitalile (Reformierakond). Võrdselt tuleb kohelda liikmesriike (EKRE ja Eesti 200), toidutootjaid (Eesti 200) ja muidugi ettevõtteid (Isamaa). Isamaad segab ka Eesti põllumeeste ebavõrdne kohtlemine ilmastikuolude poolt, LOL.
Kliima soojeneb kiires tempos, inimkond on planeedi üheksast taluvuspiirist ületanud kuus ning käimas on ka kuues väljasuremislaine. Kuigi kogeme keskkonnaprobleemide süvenemist enda ümber pea iga päev, on roheteemad vajunud koroona-, majandus- ja julgeolekukriisis tahaplaanile ning kohati koos migratsiooniga muutunud poliitikute patuoinaks. Kui tekkis küsimus, miks Feministeerium keskkonnaga tegeleb, siis vastuse leiab siit – feminism ja kliima on omavahel lihtsalt sedavõrd tugevalt seotud.
Esindatuse juures vaatasime naiste osakaalu erakonna kandidaatide seas. Naised on üldiselt poliitikas liiga halvasti esindatud ning europarlament ei ole selles osas mingi erand. Keskmiselt on viimase 45 aasta jooksul naisi Euroopa Parlamendis olnud 27,7 protsenti. Ajaloolise ebaõigluse korvamiseks näeme vajadust järgmise 45 aasta jooksul saata parlamenti vähemalt 72,3 protsenti naisi ja sellest tulenevalt anname plusspunkte erakondadele, mille nimekirjas rohkem naisi kui mehi.
Smailide leksikon
Hindeid anname smailidega ja siin on väike juhis nende tõlgendamiseks:
😍 – lubatud on midagi, mis teeb olukorra selgelt paremaks, on europarlamendi pädevuses ja ka teostatav.
🙂 – lubatud on midagi positiivset, aga mõttetöö on poolikuks jäänud. Näiteks ei tegele antud küsimusega Euroopa Parlament, vaid hoopis Eesti riigikogu (programmides muide päris tavaline nähtus). Või siis on lubatud asi juba ära tehtud (ka päris tavaline).
😑 – ebaselge. Kas teemat pole käsitletud (kui veab, siis vähemalt ei tehta kahju, kuigi selle välistamine tähendaks muidugi fantaasiapuudust) või on lubatud nii positiivseid kui ka negatiivseid asju, mis kokkuvõttes teevad hinnangu andmise raskeks.
😰 – ole valvas, sest siin on lubatud asju, mis olukorda halvendavad. Ärevus on põhjendatud.
🤯 – siinsel juhul võtab elu EL-is väga halva pöörde. Lubajad ise aga elavad alternatiivreaalsuses, kus kliimakriisi pole olemas ja moslemid seavad ohtu Euroopa väärtused (needsamad väärtused, mida samad erakonnad ise ei tunnista).
Naiste esindatuse puhul võib ülaltoodud hinded ja kirjeldused n-ö transponeerida, kui nüüd EL-i sõnavara kasutada.
Reformierakond: kliima majandus
Reformierakonna manifest on lühike ja keskendub EL-i pädevuses olevatele teemadele. Paraku (soolise) võrdsusega seotud lubadusi sealt ei leia, kuigi teema ise on absoluutselt EL-i oma. Küll jääb silma võltspõgenikest rääkimine Venemaa hübriidsõja (ja mitte inimõiguste) kontekstis. Inimeste rändevajaduse ärakasutamine riikide survestamiseks on muidugi Venemaa vastutusel, aga tegemist on siiski pärisinimestega, kellel on migratsiooniks pärispõhjused ja dehumaniseeriv kõnepruuk Reformierakonnale au ei tee. Kokkuvõttes ei luba Reformierakond (soolise) võrdsuse valdkonnas midagi positiivset, aga seal ei leidu ka asju, mis kahju võiksid teha.
Kliima- ja keskkonnateemadel on manifestis kaasaegse rohekasvu progressiusu märksõnad ning hüüdlaused kõik ilusti esindatud – rohereform on võimalus uueks majanduskasvuks! – kuid pärast äsjast kodumaist fiaskot, mil kliimaseadus transformeerus kliimakindla majanduse seaduseks ning taanduti Pariisi lepingu eesmärkidest, kõlavad need õõnsalt. Manifesti teksti mahub kaunis jutt elurikkuse kaitsmisest ja planeedi taluvuspiiridesse mahtumisest, kuid keda päriselt veenab loosung, et “inimestel on eetiline vastutus nii planeedi kui teiste liikide heaolu ees”?
Reformierakonna poolt juhitud kliimaministeerium on küll pikalt rääkinud, et majandus peaks mahtuma looduse piiridesse, ent valimisprogrammis on tehtud kannapööre ja loodus peab nüüd vastama majanduse vajadustele, sest loodusele on ette nähtud hõlmata kõigest 30 protsenti maismaast. Seegi plaan on aga vaid silmamoondus, sest kaitseala olemust on keeruline defineerida ning tegelikult võib sealgi loodust kasutada ja näiteks metsa majandada. Ka on Eestil kohustus võtta kaitse alla 30 protsenti merealadest, ent see eesmärk on radarilt sootuks kadunud. Ei saa ju ometi lasta loodushoiul majanduskasvu takistada! Seega on väheusutav, et nende eesmärkide eest ka Euroopas sisuliselt seistakse.
Esindatusega on reformierakonnal hästi. Nimekirjas on viis naist ja neli meest. Kandideerivad Yoko Alender, Maria Jufereva-Skuratovski, Hanah Lahe, Karmen Joller ja Maarja Metstak.
Isamaa: mina-mina-mina (ja iive)
Isamaa alustab oma programmi loosungiga “Aitab valelikust poliitikast ja inimeste petmisest!” See on paras kringel mõnele pikemalt poliitikat jälginud inimesele, kes mäletavad ühte teist samanimelist protestiliikumist 2012. aastast.
Sõnatüvi rahvus* esineb Isamaa programmis 30 korda, aga erinevalt EKRE-st tähendab see umbes pooltel kordadel midagi rahvuslikku ja ülejäänutel hoopis midagi rahvusvahelist. Rahvusvahelistele ambitsioonidele vaatamata huvitavad Isamaad üldiselt Eesti rahvuslikud huvid, mitte solidaarsus Euroopa (ja maailma) rahvaste vahel. Näiteks on Isamaa jaoks oluline, et Eesti inimestel oleksid võrdsed õigused ja võimalused Euroopas õppida, reisida ja töötada, aga vastupidist, eurooplaste õigust Eestis samu asju teha, ei mainita. Lühidalt kokkuvõttes: mina, mina, mina.
Kas programmis on midagi positiivset ka (soolise) võrdsuse valdkonnas? On! Päriselt ka.
Isamaa lubab kaasata EL-i vahendeid, et arendada teenuseid, mis võimaldaksid vähendada lähedaste hoolduskoormust. Lähedasi hooldavad aga valdavalt naised. Samuti tahab Isamaa kasutada EL-i vahendeid lastega peredele mõeldud teenuste, sh lastehoiuteenuste arendamiseks.
Investeeringud nendesse valdkondadesse on kahtlemata vajalikud ja on hea, et Isamaa neile tähelepanu pöörab. Paraku on mõlemad teemad juba EL-i struktuurifondide 2021–2027 rakenduskavas sees (tehtud!) ning mis peamine, rahade suunamine sõltub Eesti valitsusest ja Euroopa Komisjonist, mitte Eesti europarlamendi saadikutest.
Huvitavam on aga Isamaa ettepanek luua tõhusamad meetmed hooldusõiguse vaidluste lahendamiseks ning laste huvide kaitsmiseks, kui vanemad elavad eri riikides. See on piiriülene teema, mille puhul EL võiks koostööd arendada küll. Samuti on tervitatav lubadus käivitada euroliidus programm, mille eesmärk on parandada nii füüsilise keskkonna kui veebiteenuste ligipääsetavust. Seda oleks hädasti vaja.
Kokkuvõttes esindavad võrdsuse valdkonda paar positiivset lubadust, kuid osa neist on juba tehtud, osa ei kuulu europarlamendi pädevusse ning ülejäänut varjutab erakonna pikalt viljeletud iibefanatism. Ka seekord lubab Isamaa “väärtustada rahva järelkasvu eest hoolitsemist”, ent ei täpsusta, mida see tähendab või kuidas europarlament selles küsimuses kaasa aidata saaks. Aga oletatavasti tähendab see mingit … raha … et naised saaksid rahulikult sünnitada?
Kliima- ja keskkonnapoliitikat näeb Isamaa väga kitsalt kui ohtu majandusele ja konkurentsivõimele ning rohepööre on nende jaoks käskude ja keeldude poliitika. Hoolimata süvenevast kliima- ja keskkonnakriisist on Isamaa plaan panna moratooriumi alla kõik “täiendavad rohepöördeinitsiatiivid”, mis pidurdavad ettevõtlust ja majandust. Kes küll neile ütleks, et inimese eluks ning majanduse toimimiseks on vaja stabiilset kliimat ning toimivaid ökosüsteeme, mille kadumise hinda on majandusteadlased seni piinlikult palju alahinnanud ning tegelikult on meie olevik ning tulevik kliimakriisi tõttu vaesemad?
Loosungites turupõhiseid lahendusi soosiv erakond soovib seada lae CO₂ hinnale ning suurendada ühise põllumajanduspoliitika eelarvet. Programmis on palju Eesti-keskseid teemasid nagu hüvitised looduskaitseliste piirangutega maa omanikele ning kaitsealuse ja majandusmetsa osakaalu sätestamine suhtes 70:30. Sekka mahub ka ümmargune jutt põllumajanduse keskkondliku jalajälje vähendamisest ning säästliku eluviisi edendamisest, aga selget plaani selleks ei ole.
Naiste esindatus on Isamaal nõrk, nimekirjas kandideerib ainult kolm naist ja kuus meest. Seal on Urve Paris Palo (jah, endine sots), Riina Solman ja Virve Linder.
Eesti 200: kliimabingo
Eesti 200 sedastab kohe valimisprogrammi alguses, et tunnistab Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Lissaboni leppes sõnastatud väärtuseid, mis hõlmavad ka võrdsust ja muid inimõiguste valdkonda kuuluvaid väärtusi. Samuti pooldab erakond Euroopa Liidu laienemist ja ootab sinna riike, kes austavad inimväärikust, vabadust, demokraatiat, võrdsust, õigusriigi põhimõtteid ja inimõiguseid. Plusspunktid selle eest!
Eraldi (soolist) võrdsust puudutavaid lubadusi programmis ei ole, kuid noori puudutava peatüki all ütleb erakond, et kõik inimesed, sealhulgas ka LGBT+ kogukond, puudega inimesed ja eri rahvustest ning erinevate usutunnistusega inimesed, vajavad Euroopas oma põhiõigustele paremat ja tõhusamat kaitset.
Edasi läheb veidi lappama, sest öeldakse, et võrdse kohtlemise direktiivis toodud kaitse tuleb tõsta samale tasemele soolise võrdõiguslikkuse direktiivis toodud kaitsega. Diskrimineerimise alased direktiivid on EL-is olemas küll, aga mitte päris sellisel kujul, nagu Eesti 200 näib arvavat. Erinevate vähemusgruppide kaitseks on mitmeid direktiive, mille kaitse on erineva ulatusega (näiteks vanuse alusel ei tohi diskrimineerida tööelus, aga rassilise ja etnilise päritolu alusel ka muudes valdkondades, nt hariduses). Naiste ja meeste võrdse kohtlemise tagamiseks on olemas vähemalt seitse erinevat direktiivi.
Vähemusgruppide kaitset on aga kindlasti vaja tõhustada ja selle kaitse ulatust tuleks eri gruppide vahel ühtlustada, seega saab Eesti 200 väikesest segadusest sõltumata selle lubaduse eest plusspunkte. Plusspunktid ka LGBT+ kogukonna mainimise eest.
Kliima ja keskkonnateemades on Eesti 200 seisukohad vastuolulised: esmasena rõhutatakse kliimapoliitikas (olemasolevate) inimeste võimaluste ja vajadustega arvestamist, teisalt aga räägitakse vajadusest säilitada planeedi elamiskõlblikkus ka tulevastele põlvedele.
Eesti 200 tahab korraga liikuda fossiilkütustelt üle biogeense süsiniku (kui mitu valijat üldse teab selle mõiste sisu?) kasutamisele, ent soovib samal ajal siduda ning ladestada juba olemasolevat süsinikku, leides sealjuures mõistliku tasakaalu jätkusuutliku metsamajanduse ning looduskaitse vahel. Täpsemat plaani, kuidas loodusest pärit süsiniku kasutamist suurendada, ent samal ajal metsi üleraie ning rabasid ülekaevandamise eest säästa, ei ole esitatud. Fossiilkütuste põhisest energeetikast väljumise tähtajaks on EL-ile seatud alles aasta 2050.
Looduskaitse valdkonnas nähakse lahendusena Euroopa Liidu elurikkuse, looduskaitse ja metsamajandamise strateegia koostamist kuni aastani 2100. EL-i protsesse tundev inimene saab aga aru, et liikmesriikide jaoks oleks tegemist mittesiduva tulevikuplaaniga, millesarnaseid päris mitu juba eksisteerib, mitte tegeliku muudatusega. Sellises märksõnadest kubisevas, kuid selgemate plaanideta programmis saab lugeja bingolehel mitu kiiret võitu.
Esindusega on päris hästi. Eesti 200 nimekirjas kandideerib neli naist ja viis meest. Kandideerivad Kristina Kallas, Liisa Pakosta, Irja Lutsar ja Kadri Tali.
EKRE pasunakoor
EKRE programmi võtab kokku lubadus kaitsta “rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi nn woke-kultuuri rünnakute eest”. Edasi tuleb juttu moslemitest, idaslaavlastest (mingi uus grupp, kes on sihikule võetud), rändepropagandast, massiimmigratsioonist, traditsioonilistest pereväärtustest, ideoloogilisest kontrollist, poliitkorrektsusest, tsensuurist, kultuurilise identiteedita sulamitest ja … ei viitsi rohkem. Sõna rahvus* esineb 17 korda ja mitte tähenduses rahvusvaheline, vaid ikka rahvuskonservatiivne.
Üks isegi intrigeeriv lubadus – ohjeldada suurkorporatsioonide võimu – on uputatud immigranttööjõu ja rahvusliku identiteedi mülkasse.
EKRE positsioneerib ennast vabaduse ja õigusriigi kaitsjana, kes seisab demokraatia eest ja toetab arutelukultuuri. (Kui kellelegi meenub siinkohal nende saadikute rämetsemine ja pasunapuhumine Riigikogus, siis tekib mõte, et küllap võibki demokraatlikku “arutelukultuuri” erinevalt mõista, umbes nagu hügieenikultuuri.) Igatahes ei tohi seda “arutelukultuuri” EKRE arvates mitte mingil tingimusel ohverdada nn sallivuse, poliitkorrektsuse või mistahes muul ettekäändel. Selle peale sobib mängida @hillbillygothicc (heliga):
View this post on Instagram
Võrdsuse valdkonnas EKRE programmist ühtegi positiivset lubadust ei leia, küll aga on seal kuhjaga asju, mis halba võivad teha.
Keskkonna osa EKRE platvormis sisuliselt puudub, sest seal leidub vaid üks hüüdlause, mille kohaselt konservatiivid väidetavalt loodust hoiavad. Ülejäänu keskmeks on bullshit-bingos kiiret võitu tagav loosungite ning valede kogum, mille kohaselt rohepööre toetub võltsteadusele, taastuvenergiat tuleb vaenata ning fookus peaks olema põlevkivi ja tuumaenergia toetamisel.
EKRE küll soovib, et Euroopa Liit ohjeldaks suurkorporatsioonide tegevust, ent kahjuks ei maini nende programm poole sõnagagi seda, et paljud neist suurkorporatsioonidest kahjustavad ühel või teisel moel keskkonda. Samas nähakse rohepööret tondina, mille eesmärk on rikastada üksikuid ärimehi.
Esindatusega on EKRE-l eriti halvasti. Nende nimekirjas kandideerib kaks naist (Helle-Moonika Helme ja Merle Kivest) ja seitse meest, seega on neil kõikidest erakondadest kõige halvem line-up.
Sotsiaaldemokraadid: midagi võrdsuse ja kliimasõpradele
Sotsiaaldemokraatide programm ütleb kohe, et erakond seisab järjekindlalt inimõiguste ja põhiõiguste eest nii Eestis, Euroopas kui ka rahvusvaheliselt. Üldse on programmis palju põhimõttelisi seisukohavõtte mitmesugustes inimõigustega seotud küsimustes ja neil on (soolise) võrdsusega seotud teemad teiste erakondadega võrreldes kõige rohkem lahti kirjutatud – ilmselgelt on teema sotsidele südamelähedane. Leidub ka palju konkreetseid lubadusi.
Mõned näited: sotsid lubavad luua Euroopa Liidu meetmeid, mis toetaksid naiste ettevõtlikkust, nende osalemist loodus- ja täppisteadustes ning tehnoloogiasektoris; lubavad, et uute tehisintellekti lahenduste kasutusele võtmisel oleks välistatud igasugune diskrimineerimine; et puudega inimesi aidatakse tööturule ja eakaid hoitakse seal. Töötajatele lubatakse äraelamist võimaldavat miinimumsissetulekut ning tuge töö- ja eraelu ühitamisel.
Sotside arvates on tähtis järjekindlalt rakendada diskrimineerimisvastaseid direktiive ning vähendada soolist palgalõhet läbipaistvate värbamistingimuste ja avalike palganumbrite abil.
Mõned sotside lubadused tekitavad aga küsimusi. Ei, nad ei luba midagi halvemaks teha, ent jääb segaseks, mida need teemad eurovalimiste programmis teevad. Näiteks lubatakse toetada nn triibuliste nimekirjade elluviimist valimistel. Küsimus: millistel valimistel? Kas Eestis, Euroopas või Euroopa Parlamendis?
Lubatakse ellu viia direktiiv, mis sätestab riigiettevõtete juhtkondades sookvoodi – aga direktiivide rakendamised on siseriiklik küsimus ja europarlament siin asjasse ei puutu. Sama lubadus ja segadus käivad ka Istanbuli konventsiooni rakendamise kohta.
Täpsemad Istanbuli konventsiooniga seotud lubadused (tagada ohvritele kriisiabi ja igakülgne toetus, muuta kriminaal- ja kohtumenetlused ohvrisõbralikumaks ja pöörata tähelepanu eakatele naistele) on kõik väga head, paraku aga sobilikumad riigikogu valimisteks. Lubatakse toetada ka Euroopa Liidu naistevastase vägivalla direktiivi vastuvõtmist, mis kiideti heaks juba aprillis (tehtud!).
Palgalõhe vähendamiseks lubatakse olenemata töötamise vormist teha avalikuks kõik avaliku sektori töötajate palgad ja soovitatakse samast põhimõttest lähtuda ka erasektoril. See on vajalik samm, kuid Eesti riigi, mitte europarlamendi lahendada.
Sotsidel on häid lubadusi ka LGBT+ inimeste õiguste valdkonnas, samuti puuetega ja eakate inimeste teemadel. Näiteks lubatakse poliitiliste tegevuskavade planeerimisel ja õigusaktide vastuvõtmisel arvestada LGBT+ inimeste huvidega ja parandada ühiskonna teadlikkust LGBT+ teemadest, et kõrvaldada sotsiaalsed barjäärid, mis takistavad LGBT+ inimestel vabalt ja väärikalt elamast. Kokkuvõttes on võrdsuse valdkonnas tegemist sisuka ja ambitsioonika programmiga, kuid mõne lubaduse puhul oleks võinud kontrollida valimiskalendrit.
Nagu võrdsusteemadel, on ka sotside kliima- ja keskkonnaprogramm kõige põhjalikum ja sisukam. Nad peavad rohelise ülemineku elluviimist nii Eestis kui kogu Euroopas üheks kõige olulisemaks europarlamendi ees seisvaks ülesandeks, kuid teema ise on nende programmis ära mainitud alles teise kolmandiku lõpus. Ilmselt peegeldab lõpupoolne asetus üldist poliitilist olukorda, kus keskkonnateemad on muutunud toksiliseks.
Välja on toodud kõik olulised valdkonnad: põllumajanduses toetatakse “Talust taldrikule” strateegia rakendamist, mis aitaks põllumajandust päriselt keskkonnasäästlikumaks teha; energeetikas tahetakse lõpetada taastuvenergia sildi all puidu tööstusliku põletamise rahaline toetamine; kliimapoliitika puhul rõhutatakse, et tuleb hoiduda teiste keskkondlike probleemide süvendamisest, ning tuuakse välja vajadus õiglaseks üleminekuks kõigis rohepöörde aspektides. Euroopa konkurentsivõime ning globaalse kliimapoliitika rakendamise toetuseks on sotside sõnul oluline viia ellu ka süsiniku piirimeede.
Esindatusega on sotsidel hästi, nimekirjas kandideerivad neli naist ja viis meest. Nimekirja juhib Marina Kaljurand, seal on ka Katri Raik, Riina Sikkut ja Natalie Mets. Sotsid on ainsad, kes päris kindlasti saadavad europarlamenti naise ja saavad selle eest väikese plusspunkti.
Keskerakond: kalandusspetsialisti essee
Keskerakonna programmis leidub hulk lubadusi, mis puudutavad võrdsust, nii inimõiguste kaitse kui ka majandusliku ebavõrdsuse vähendamise seisukohalt ning eraldi tähelepanu on pööratud ka naistele.
Näiteks lubab keskerakond toetada Euroopa Liidu miinimumsissetuleku raamistiku väljatöötamist, edendada võrdseid võimalusi ning toetada algatusi naiste rahalise sõltumatuse tagamiseks ja nende töötuse vähendamiseks.
Keskerakond mainib ka lähisuhte- ja perevägivalda, nõudes vastava direktiivi kiiret ülevõtmist ja Istanbuli konventsiooni täiemahulist rakendamist. Kuna mõlemad teemad on siseriiklikud, siis europarlament nendega ei tegele, aga hea, et oluliseks peetakse.
Lisaks lubab Keskerakond võidelda rahvuse, soo, vanuse ja muude tunnuste alusel diskrimineerimise vastu tööturul. Erakond toetab ka Euroopa uue erivajadustega inimeste strateegia väljatöötamist ja seisab selle eest, et avalik ruum, info ja teenused oleksid ligipääsetavad kõigile inimestele, sõltumata nende elukohast, vanusest või tervislikust seisundist. LGBT+ inimesi programmis ei mainita.
Kliima- ja keskkonnaküsimustes keskendub Keskerakonna programm rohepöörde kallidusele, aga nagu mõnel teiselgi erakonnal, ignoreerib see süveneva kliimakriisiga kaasnevaid kulusid. Pariisi lepingu eesmärkide poole pürgimist tuuakse küll välja, kuid selle sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi peab selgelt arvesse võtma nüüd ja praegu, mitte ebamäärases tulevikus.
Tundub, et Keskerakonna programmi koostamisel on pastaka päris pikalt enda kätte saanud keegi kalanduse spetsialist, sest seda teemat käsitletakse erinevate nurkade alt mitmes kohas. Samas puudub programmist aga “elurikkus” nii sõna kui teemana. Loodustki on mainitud vaid möödaminnes: seda ohustavad samaaegselt II maailmasõja aegsed keemiarelvad ja taastuvenergia ning seda on vaja ka kaitsta. Täpsemad teemad nagu metsandus, looduskaitse jmt on sisuliselt nulliring.
Esindatusega on keskerakonnal kehvasti, nimekirjas on kolm naist ja kuus meest. Kandideerivad on Anneli Ott, Monika Haukanõmm ja Jana Toom.
Parempoolsed näevad unes vasaktonti
Parempoolsete programm on kantud mõttest, et Euroopa Liidu ja Eesti poliitika on viimasel kümnendil vabaduse teelt tugevalt vasakule keeranud. Ettevõtlusvabadus ja vabaturg pole justkui enam olulised, nende asemel on tähtsaks saanud riiklik reguleerimine ja inimeste elama õpetamine. Kui sa sellise reaalsuskirjeldusega nõus ei ole (meie ei ole), siis võid edasi hüpata järgmise erakonnani, sest midagi muud siit paraku tulemas ei ole.
Võrdsusteemadel oskavad parempoolsed vaid immigrantide suunas näpuga vibutada: nimelt olla Eestile kombeks naiste ja meeste võrdsus, iga indiviidi vaba õigus oma elu üle ise otsustada ning religiooni kuulumine ainult eraellu. Inimesed, kes soovivad niimoodi elada, on Eestisse teretulnud.
Üldse on programmis palju migratsiooniteemat. Parempoolsed suhtuvad positiivselt Eestile vajalikku töörändesse, kuid seda saadavad pärlid nagu “Euroopasse jõuab liiga palju majanduspõgenikke, kes kasutavad ära endiste koloniaalriikide kaastundepoliitikat ja otsivad võimalusi sotsiaaltoetustest elamiseks”. Parempoolsed leiavad ka, et “tuleb lõpetada EL-i vahenditest erinevate ideoloogiliste sotsiaalkampaaniate rahastamine”.
Kokkuvõttes: kuigi Parempoolsed positsioneerivad end vabaduse kaitsjatena, hakkavad häirekellad tilisema.
Kliima ja keskkonna teemadel serveerivad Parempoolsed ennast mõistuse häälena, kuid see osa programmist, mis puudutab rohepööret, kubiseb õlgmehikestest nagu sotsialism ja teaduspõhisuse puudumine, ent ühtki täpsemat näidet nende kohta ei tooda. Palju on juttu tehnoloogiast kui ainukesest lahendusest, võtmata arvesse, et mitmeti on just tehnoloogiline areng toonud meid praegusesse kliima- ja keskkonnakriisi.
Looduskaitse tugisambana tuuakse välja maa- ja metsaomanikke, kuid unustatakse, et just Eesti erametsades on levinud üleraie ning uusi puid piisavalt juurde ei istutata. Kliimat ja keskkonda säästvale majandusele ülemineku juures mainitakse korduvalt vastutustundlikkust ja realistlikkust, kuid seda ainult “nüüd ja praegu” vaates. Kliimamuutusega kohanemise teema fookusesse toomine on küll väga õige, kuid kahjuks ei tooda välja ülikiirete muudatustega kohanemise võimatust ning sellegi erakonna programm suudab üliolulist looduse taastamise tegevust naeruvääristada.
Esindatusega on Parempoolsetel halvasti, nimekirjas kandideerib kuue mehe kõrval ainult kolm naist. Nimekirja juhib Lavly Perling, seal on ka Annela Anger-Kraavi ja Kadri Kullman.
Rohelised: märksõnu on, sisu eriti mitte
Roheliste programm võtab eesmärgiks luua rohkem võrdseid võimalusi inimestele üle Eesti ja lubatakse toetada noorte, eakate ja erivajadustega inimeste õiguste kaitset. Neil on ka üks konkreetne valimislubadus, mis puudutab inimõiguseid. Nimelt lubavad rohelised täielikult ratifitseerida Euroopa sotsiaalharta, mis peaks tagama inimeste sotsiaalsed õigused ja vabadused, ning jõustada see Eestis. (Eesti ratifitseeris sotsiaalharta 2000. aastal, kuid mitte täielikult.)
Valimislubadus poleks üldse paha, kui tegemist oleks Riigikogu valimistega. Sest mis on sotsiaalharta seos Euroopa Parlamendi liikmelisusega? Tegemist ei ole Euroopa Liidu õigusaktiga ja isegi kui oleks, siis rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine ja jõustamine on Eestis riigi ülesanne. Rohelised saavad siiski lohutuspunkte heade kavatsuste eest.
Roheliste üldine lähenemine ehk julgeoleku, keskkonna ja sotsiaalteemade üheks tervikuks põimimine on väga õige, aga kahjuks jääb programm väga Eesti-keskseks ja pigem napiks, olles korraga nii liiga loosunglik kui ka ülispetsiifiline (nt vabakutseliste töötajate õiguste kaitse Euroopa tööturul).
Kliimamuutusega peab Roheliste programmi kohaselt ainult arvestama ja kohanema, mitte seda võimalikult kiiresti leevendama. Energeetikast rääkides on kõik olulised märksõnad küll olemas, kuid välja ei tooda mitte ühtegi ettepanekut nende saavutamist takistavate kitsaskohtade lahendamiseks.
Esindatusega on rohelistel väga hästi, nimekirjast leiab kõige rohkem naisi: kandideerivad kuus naist ja kolm meest. Nimekirja juhib Evelyn Sepp, seal on ka Alina Lerner-Vilu, Riin Ehin, Kaia Konsap, Liina Freivald ja Tuula Raidna.
Kokkuvõte
Informeeritud valiku langetamiseks soovitame lugeda ka teiste vabaühenduste ülevaateid, näiteks inimõiguste keskuse “Kes seisab Euroopa Parlamendis inimõiguste eest?” ja Loomuse koostatud põhjalikku “Loomad ei saa valimas käia, meie saame”. Arvestades seda, et igast erakonnast saab europarlamenti null kuni maksimaalselt kaks inimest, on ehk programmidest endist olulisemgi, mida arvavad konkreetsed kandidaadid erinevates küsimustes. Küsi neilt! Nende arvamused ei pruugi teps mitte kokku langeda programmides lubatuga.
Mõtle ka sellele, et kas üldse ja mida sa senistest eurosaadikutest ja nende varasematest saavutustest tead. Arvesse läheb kõik – nii töö parlamendis kui parlamendiväline seltsielu, näiteks see, et Isamaa saadik kutsub mustanahalist uksehoidjat ahviks, või olukord, mil EKRE kandidaadi kohta esitatakse politseile seksuaalset ahistamist puudutavaid avaldusi.
Eelvalimised algavad juba esmaspäeval, 3. juunil 2024. Tarka valikut!
- 2019. aasta valimistel oli Euroopa Parlamendi valimisosalus EL-is keskmiselt 50,7 protsenti ja Eestis 37,6 protsenti.
- Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.