Kõne Daamidele
See kõne on daamidele, just teile, armsad roosa-mannavahu suhkruvati tüdrukud, meeste küljeluudest valmistatud kodu-loojad. Või siiski? On tõesti naise roll olla tänases ühiskonnas suhkruvatt? Siin ma seisan, pikajuukseline heteroseksuaalne inimene ja feminist. Olla feminist tänasel päeval, mil loodetavasti keegi enam ei kuuluta vanarahvatarkust “kana ei ole lind, naine inime”, on tihtipeale negatiivse varjundiga.
Olen korduvalt kuulnud, et naisõiguslaste aeg on möödas ja tänased probleemid pigem ülepuhanud aju mõttetöö vili. Kas siis, kui üksikisikul pole naisõiguslasi vaja, pole neid ka ühiskonnale tarvis? Muidugi ei seisa me silmitsi Seltsi asutajate probleemidega 104 aastat tagasi – siin me oleme, kõik ülikooliharidusega või seda omandamas, meil on hääleõigus ja vabadus töökohta valida. Me isegi suudame naerda nalja üle meriseast ning naisteadlasest. Et mis neis ühist on? Merisiga pole kuidagi seotud mere ega seaga ning naisteadlasel pole ühist naise ega teadusega. Naljakas, eks ole, aga siin me oleme, ajal, mil feminist on muutumas sõimusõnaks nii naiste kui meeste hulgas. Kõnelengi teile täna naiste rollist soostereotüüpide loomisel ning murdmisel.
Üheks feminismi negatiivse varjundi põhjuseks on vanade soostereotüüpide laialdane taastootmine. Üha enam antakse välja raamatuid ning peetakse loenguid naise jumaliku olemuse teemadel. Selle järgi on naine väega olend, kes saab oma täiuse just sajandeid püsinud loomu-omadusi rakendades. Lühidalt öeldes – naine, kes püsib kodus ja köögis, on õnnelik naine.
Mis on naise arhetüübid näiteks ühe sellel aastal enim müüdud Katrin Saali Sauli kirjutatud raamatu “Naiseks olemise kunst” järgi? Olla tütarlaps, armastaja, ema ja kuninganna. Ja kuidas need kõik avalduvad? Ikka suhtes meestega, sest individuaalne rahulolu oma sisemise ja välimise minaga on tühiasi võrreldes sellega, kuidas paistame silma meestele. Ja kui teie suhe purunes, siis on süüdlane ainult üks – naine, kes ei suutnud mehele vastavalt oma arhetüüpe organiseerida. Huvitav on, et sama suunitlusega meestele pühendatud raamatus ei avaldu mehe omadused suhtes naisega, vaid ikka töökohal ning laval. Soorolle luuakse lihtsate vahenditega iga päev, olen siiani veidi pettunud oma-aegses parimate õppurite autasustamistes, sest tarkadele tüdrukutele kingiti maakonna poolt raamat “Väiksest printsist”, samal ajal kui poisid said õpiku “Kuidas saada miljonäriks”.
Kardan, et ka iga daam siin on kinnistanud igapäevaselt levinud stereotüüpe, mis tugevdavad naise kui õrna lillekese olemust. Kes siis poleks mõnikord edasi lükanud prügi välja viimist, mõeldes, ma ei pea seda tegema, ma olen naine. Või pursanud naerma kui on vaja arvuti ühendada projektoriga: “Ma ei pea seda oskama, ma olen naine.” Täpselt nii nagu ei pea seda oskama ka üksi härra, aga iga uudishimulik inimene võiks uurida, kuidas miski asi töötab ning kui ta seda teha ei viitsi, siis öeldagi nii, mitte süüdistada oma sugu. Tehnika on lihtne kui hetkeks süveneda, kusjuures huvitav on asjaolu, et vähe on seadmeid, millega töötamisel on vaja kasutada suguelundeid. Milleks siis neid sugudele vastavalt jaotada?
Pilt: clotho98. November 1840 Godey’s Lady’s Book. Flickr CC
Nii nagu me ei tohiks enda vigu klammerdada kogu 3,5-miljardilisele naissoole, võiksime proovida eelarvamusteta suhtuda teistesse enda ümber. Naissoost müüja ehitustarvete poes ei ole ilmtingimata poe kõige lollim osa. Isegi kui tal on geelküüned. Isegi kui ta on blond. See, kui mulle ei paku pinget arvuti emaplaadi uurimine, ei tähenda, et see mõnele teisele naisele ei võiks meeldida. Ei ole vast üllatus kui ütlen, et Eestis on naisi tipp-tasemel poliitikas vähe. Kui pooled Eesti elanikkonnast ehk umbes kõik naised valiksid ning usaldaksidki järjekindlalt naiskandidaate, ei oleks meil põhjust sel teemal enam vestelda.
Armsad daamid, teate ju, et ka teie kaaslastele on feminismi vaja, sest meile kõigile surutakse ühiskonnas peale ebareaalseid stereotüüpe. Kusagil alateadvuses on ikka teadmine, et ERINEVALT mehest on naine emotsionaalne, naine on koduvägivallas alati ohver, naistele ei meeldi kodukaitse, naine armastab lapsi ning ootab, et saaks neid karjäärist ettepoole tõsta. Tuletan meelde, et emotsionaalsed erinevused ei sõltu soost vaid indiviidist.
Töötasin tükk aega kohvikus, kus üks meeldejäävaim hetk oli, mil supi söömise lõpetanud naine tuli minu juurde, et toiduelamuse eest kiitusi jagada: “See supp oli imeline, teie kokk on küll väärt mees, andke talle kindlasti edasi minu tänusõnad.” Mina naeratasin viisakalt: “Jah, kokk on meil tõesti hea, küll mitte mees, aga siiski.” Klient kohkus ning enne kiiret lahkumist lausus: “Ei, ärge kiitke, naisi ei tohi kiita.”
Minu kõne oli teile, daamid, teemast, mis paneb südame valutama. Palun, pange tähele, mil viisil konstrueeritakse teie ümber sugu, väärtustage endid kui inimesi, usaldage oma teadmisi ning nautige tänast õhtut.
Kõne kanti ette Eesti Naisüliõpilaste Seltsi 104. aastapäeva piduõhtul 14. novembril.
