fbpx

Kui meie töö ei ole tähtis, siis tegutsege ilma meieta! Naistepäeval naiste tööst

Teosed Fideelia-Signe Rootsi näituselt “Sõit tööle” (2021)

Dagmar Kase vaatas Fideelia-Signe Rootsi viimast, Tallinna Ülikoolis üleval olevat näitust “Sõit tööle” ja küsis valdavalt loomevaldkonnas tegutsevatelt naistelt, kuidas nemad tööst mõtlevad. Välja joonistus muster enesearengu olulisusest ja vastuolulisusest, pingetest tööelus ellu jäämisel ja soovist, et igasugust naiste tehtud tööd – nii tasustatud kui ka tasustamata – rohkem hinnataks.

Paljud eesti vanasõnad kutsuvad üles tööd tegema või tuletavad meelde, et tööd on lõputult. “Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma”, “Kui ei taha tööd teha, ei pea sööma”, “Lõpeb üks töö, algab teine töö”, “Naisterahva töö ei lõpe ealeski otsa” ja “Tee tööd, näe vaeva, siis saad taeva!”. Eriti tähendusrikas on ütlus “Kuidas töö, nõnda palk”. Naistepäev, mis on ajalooliselt loodud just töötava naise pühana, ja Fideelia-Signe Rootsi hiljutine, Tallinna ülikoolis vaadata olnud näitus “Sõit tööle” annab võimaluse mõtiskleda tööst, töö tegemisest ja naise töö väärtustamisest.

Töö algne idee oli ellujäämine. Karl Marx arvas 19. sajandi keskpaigas, et tööga käib kaasas “enesevõõrandumine“, mis tähendab seda, et inimene ei jaata oma tööga enda olemust ja iseennast, vaid eitab, mistõttu tunneb töötaja end inimesena ja iseendana alles pärast tööd. Mida tähendab töö nüüd ja praegu?

Mis on töö mõte aastal 2022?

Pöördusin selle küsimusega end naisena identifitseerivate tuttavate, sõprade ja pereliikmete poole. Minuga diskussiooni asunute seas olid mitmesuguses vanuses, eelkõige loomevaldkondadega seotud inimesed, sh mitu end feministiks nimetavat naist.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Fideelia-Signe Rootsi näitus “Sõit tööle”

Asukoht: Talinna Ülikool

24.11.2021–20.03.2022

Fideelia-Signe Roots on näitusel “Sõit tööle” kombineerinud enda ja tuntud nõukogudeaegse naismehhanisaatori Elmina Otsmani (1924–2012) mõtisklused tööst ja tööl käimisest. Elmina lugu on jutustatud tema päevikuväljavõtete kaudu, Fideelia-Signe loo aluseks on selfid, mis on tehtud teel tööle, ja 2018. aasta kalendermärkmik. Tol ajal töötas Fideelia laos komplekteerijana. Näitus on osa TLÜ soolise palgalõhe vähendamise projekti teaduskommunikatsioonist kunsti vahenditega.

Teen otsa lahti ise: minu jaoks annab tööga teenitav raha muu hulgas võimaluse teha eetilisemaid ja tervislikumaid valikuid, mida ma muidu teha ei saaks. Samuti saan tarbimisvalikute kaudu toetada väikeettevõtjaid ja rahaga abistada loomade varjupaiku. Kindel ametlik töökoht annab ravikindlustuse, mis võib tunduda iseenesestmõistetav, aga näiteks loomevaldkonnas seda kindlasti ei ole. Teadmine, et mul on ravikindlustus, aitab vaimselt ellu jääda.

Minu vanaema tegi ühte ja sedasama tööd terve elu. Ta armastas oma tööd. Vanaema leidis, et töö on kõige olulisem asi üldse, sest töö toob leiva lauale. Vanavanaema oli samal arvamusel. Saksa okupatsiooni ajal töötamist NSV Liit ei tunnistanud, pere oli vaene ja töölkäimine oli ülioluline. Nende olude ja veendumuste pärast ei võimaldanud minu vanaema oma lapsel, minu emal, ülikooliharidust saada. Mu ema on läbi elu pidanud eelkõige tegema töid, mis talle pole meeldinud. Ilmselt seetõttu otsustas ta juba varakult, et oma lapse haridustee on ülitähtis.

Mulle on sümpaatne prantsuse filosoofi, müstiku ja vastupanuvõitleja Simone Weili (1909–1943) lähenemine, mille aluseks on füüsilise töö kombineerimine vaimse tööga, et toimida ning paremini mõista töölisklassi ja suuremas plaanis inimeste elu mitmekihilisust. Ka minu jaoks on ainult vaimne või füüsiline töö kurnav, ainuvõimalik variant on nende sümbioos.

Mida ma teada sain, kui teistele naistele töö kohta küsimusi esitasin?

Teosed Fideelia-Signe Rootsi näituselt “Sõit tööle” (2021): autori igahommikune selfi ja päevikukanne. Foto: Fideelia-Signe Roots

Töö võrdub palk võrdub töö?

Minuga rääkinud naised defineerisid tööd eelkõige ametliku palga saamise kaudu. Töö on töötajale korraga piirav, aga ka vajalik – osalise töövõimega inimesele on kindlustunne ja tervisekindlustus eluliselt tähtis. Paljud ütlesid, et nad eelistavad tähtajatut töölepingut, kindlat palka ja kindlaid tööülesandeid, sest teistsugune olukord tekitaks stressi.

Vestlustest mainiti mitu korda aga ka vabatahtliku ehk tasustamata töö tähtsust, sest see panustab ühiskonna arengusse positiivselt. See omakorda tekitas küsimuse, kas tööd on mõttekas ainult tasustamise kaudu määratleda. 

Mitu minuga rääkinud inimest viitas, et nad on teinud vabatahtlikku tööd, lootes, et see viib tasustatud tööni ja kuna seda ei juhtunud, siis läbipõlemist polnud võimalik vältida. 

Leiti ka, et tööks nimetatavaid tegevusi, näiteks lõppematud majapidamistööd, mida pidi juba lapsena tegema, on rohkem kui tasustatud tegevusi.

Teosed Fideelia-Signe Rootsi näituselt “Sõit tööle” (2021), autori igahommikune selfi ja päevikukanne. Foto: Fideelia-Signe Roots

Töö tähendab pidevat vajadust uusi oskusi ja teadmisi hankida

Mulle räägiti, et pärast õpinguid oli väga raske saada õpingutega kooskõlas olevat tööd, mistõttu on tööga käinud alati kaasas pidev spetsialiseerumine ja uute oskuste omandamine. 

Eraldi juhiti tähelepanu, et kui kunagi oli töö tegemine märk professionaalsusest ja asjatundlikkusest oma erialal, siis praegu mõjutavad töö leidmist ja tegemist sellised tegurid nagu vanus, sooline määratlus, seksuaalne orientatsioon ja isegi vanemate taust. Mainiti ka seda, et Eestis ei olevat haridus oluline – pole vahet mitu ülikooli on lõpetatud, sest naise ja/või LGBTQAI+ kogukonda kuuluva inimesena ollakse tööturu jaoks kas ebakompetentne või ülekvalifitseeritud.

Mulle öeldi ka, et töö turgutab vaimset tervist – arengut kui õpivõimet on hea kogeda ja tunne, et su oskused on vajalikud, mõjub positiivselt. Füüsiline töö on kasulik kehale koormuse andmiseks ja pingete maandamiseks. Oli neid, kes juhtisid tähelepanu asjaolule, et ilma tööta oleks elu igav. 

Isiklike kogemuste pinnalt saan öelda, et uute teadmiste ja oskuste omandamine on töö saamiseks oluline ning vaimselt huvitav ja inspireeriv, aga samal ajal võib see huntkriimsilmalikuks multitalendiks saamise ja olemise nõue soodustada tööandja silmis ka ebakompetentsuse-ülekvalifitseerituse mulje tekkimist ning töötaja elujõu ja töövõime vähenemist. 

Teosed Fideelia-Signe Rootsi näituselt “Sõit tööle” (2021): autori igahommikune selfi ja päevikukanne. Foto: Fideelia-Signe Roots

Oskused ja isikuomadused, mis aitavad naisel tööelus ellu jääda

Suur osa inimestest, kellega ma rääkisin, nentis, et eduka tööelu aluseks on ettevõtlikkus, enesekindlus, õppimis- ja arenemistahe, sihikindlus, lai silmaring, sõbralikkus, usaldusväärsus ja ausus. Mainiti ka teistest lugupidamist, emotsioonide juhtimist, head suhtlemisoskust, meeletut eneseületamisvõimet, oskust asju mitte hinge võtta ja nagu kala vees ujumist. 

Eraldi rõhutamist väärivaks peeti külma närvi vajalikkust tööelus.

Võin ju öelda, et oleks hea, kui oleksid koostööaldis, forward thinking ja team player, aga tegelikult mõjutavad tööelu hoopis teistsugused tegurid. Lõppude lõpuks loeb ikkagi see, mida arvab sinust kuskil osakonna eesotsas istuv keskealine mees. Võib-olla peaks seda lihtsalt aktsepteerima, et suur osa inimestest on kas bully’d või psühhopaadid. Meie majanduslik mudel on juba niimoodi üles ehitatud, et liidripositsioonidel on pigem ebapädevad mehed, kellel on juhtimisest ja liidriks olemisest iganenud arusaam. /…/ Sooviksin, et naistel ja queer’idel oleks külm närv sellise süsteemi suhtes. Ja kindlasti peaks enda suhtes olema väga kõrge enesehinnang ja suur respekt. Sest muidu sa lihtsalt ei jää ellu.

Tööd tehakse nii enda kui ka teiste heaolu nimel

Nagu enne mainisin, siis tehakse tööd eelkõige tasu nimel. Samas, nii mõnigi mu vestluskaaslastest tahtis leida tööd, mis oleks sisuliselt motiveerivam ja lisaks elule rohkem mõtet. Mainiti ka, et töökohti on peetud oma pereliikmete toetamiseks ja õppelaenu tagasimaksmise pärast, kuna ei õnnestunud leida tööd riigiametis, mis oleks õppelaenu nullinud. Mitu vastanut võrdles oma praegusi olusid minevikuga ja arvas, et neil on nüüd võimalik palgatööd ja projektipõhiseid töid rohkem valida, mistõttu pole täiesti talumatut tööd enam peaaegu üldse teha vaja.

Üks üksi elav vestluspartner leidis, et kuna ta saab loota ainult iseendale, on palgatöö talle väga oluline: vähemalt keskmine töötasu ja tööandja pakutavad hüved, nt preemia. 

Üks vastaja kritiseeris tarbimist õhutavat ja survestavat ühiskonda, mis õigustab töö vajadust vääralt.

90ndate kapitalismi pealelend tekitas ühiskonna poolt surve palju teenida ja teenitut ohtralt tarbida. Isegi 25 aastat hiljem, nüüd, kui maailm seisabki päriselt silmitsi juba alanud kliimakriisiga, rõhutab enamik Eesti meelelahutusajakirjadest tarbimise olulisust. Edukas inimene on suure villa, mõisa ja vinge autopargiga tarbija. Alkoholi ja suitsu kommertsialiseerimise puhuks on meil kindlad reklaamireeglid. Tarbimisele õhutavad väljaanded aga ei kanna kuskil mingit kohustuslikku sõnumit, mis oleks pisikeses kirjas ajakirja kaanele trükitud. A la “Ettevaatust, see väljaanne õhutab teid mõttetult tarbima”. Väga paljud noored naised kulutavad suure osa oma palgast tarbimisele, et toetada moodsat orjapidamist tekstiili-, kosmeetika- või elektroonikatooteid ostes. Ma olen selle nõude poolt, et nagu alkol ja suitsul, oleks ka tarbekaupadel kirjas, mis on nende tootmise ökoloogiline jalajälg ja kui palju on kasutatud orjatööjõudu. Kahjuks pole see nõue veel ELis läbi läinud.

Töövõime, läbipõlemine ja puhkus

Fideelia-Signe Roots kirjutab näitusetekstis laotöö kohta, mida ta 2018. aastal pidas, et “Tööl ega palgal viga ei olnud, ent ületunnid, ajapuudus, stress, unevõlg ja ebaterve õhkkond ei olnud pikaajalist pingutust väärt.” 

Mõned minuga rääkinud inimesed mainisidki, et töö tõttu kannatab vaimne ja füüsiline tervis, näiteks võib töö rutiinne iseloom mõjuda vaimselt halvasti. Paljud tunnistasid, et nad ei naudi rööprähklemist ja ületöötamist, mida siinne kultuuriruum endiselt soodustab ja kus töökust selgitatakse kui ainuvõimalikku viisi elus edasi jõuda ja midagi saavutada.

Läbipõlemist aitab ennetada ja maandada mh tööheaolu. 

Mina teen tööd õnneks sellepärast, et tahan. Loomulikult on vaja mõnikord ennast tagant sundida, aga see pole probleem. Aga seda tunnen ma küll, et kunstniku-käsitöölisena ei teeni ma piisavalt, et ka puhata saaks täiel rinnal.

Tööheaolu tähendab minu jaoks häid töökaaslasi. Selliseid, kellega saab ikka koos luurele minna. Eestlasest tööandja ei teadvusta endale alati, et tema töötaja ei ole mitte üks ülemuse tujudele alluv ori, vaid inimene, kelle oskusi ja aega tööandjal tõepoolest väga vaja on. Et töövõtja ei käi tema asutuses ületunde tegemas lihtsalt seetõttu, et tal muidu mitte kuskile minna ei oleks.

Tööheaolu tähendaks seda, et töökohal ei esineks kiusamist, soolist, rassilist, usulist, seksuaalset diskrimineerimist. Samuti, et oleks kaetud see, et töötajad saaksid oma töö eest väärilist palka ning töötajate palgad oleksid võrdsed. Sooviksin, et ettevõtetes võtaks ka personaliosakond ning kaastöötajad seda tõsiselt, et kõik töötajad tunneksid end töökohal turvaliselt.

Minuga rääkinud inimesed pidasid ülitähtsaks võimalust vabal ajal lõõgastuda: lugeda, magada, teha käsitööd. Vestlustest joonistus välja, et kui ei oleks vaja tööd teha, siis paljud puhkaksid ja tegeleksid hobidega nagu tantsimine, muusika tegemine, looduse nautimine ja reisimine. Mitu naist tunnistas, et nad saaksid siis rohkem panustada aktivismi ja tegeleda vabatahtliku tööga.

Teosed Fideelia-Signe Rootsi näituselt “Sõit tööle” (2021). Elmina Otsmani päevikukatke ärakiri. Foto: Eve Kiiler

Et silma paista, tuleb töötada meestest paremini

Fideelia-Signe Roots sõnab oma näituse tutvustuses, et “Naistel on nende ajaloolise rolli tõttu “tubli tüdruku“ taak: selleks, et silma paista, tuleb töötada meestest paremini ja rohkem, kuid sageli madalama palga eest ja viletsamates tingimustes. Tugev ja ennastkehtestav naisekuvand nõuab esiletõstmist.”

Isiklikud palgalõhe- ja otsesed diskrimineerimiskogemused peegeldusid ka minuga peetud vestlustest. Pean silmas näiteks juhtumeid, kus meestele pakutakse tasustatud tööd, aga naistele sama töö eest tasu ei pakuta. Samuti neid juhtumeid, kus ülikooli lõpetamine on keeruline, sest teatud ametitesse eelistatakse per se mehi.

Minu kursaõde, kes minuga koos operaatoriks õppis, ka temal oli raskusi kooli lõpetamisega ning pidi seetõttu oma lõpufilmi ise kirjutama, lavastama ning sisuliselt värbas ennast filmioperaatoriks.

Toodi välja ka strateegilisi võtted, mida kasutati võimusuhete paikapanemiseks sooliselt kategoriseeritud töö puhul.

Adusin seal oldud aja jooksul, et naistel on oluliselt keerulisem end meeste seas kehtestada ja olla respekteeritud. Veel enam, õppida ja saada kogenuks sõjalisel erialal oma üksuses. Peale tohutult alandavate ja objektistavate naljade talumist oli ka olukordi, kui viisin õppusel jaoülemana läbi harjutust, kus üheksast mehest koosnev üksus minu korraldusi lihtsalt ignoreeris ja seetõttu minu harjutused ebaõnnestusid täielikult.

Mainiti, et osal elualadel on sooline palgalõhe ja diskrimineerimine suurem ning varjatud vaesust, sh palgavaesust on Eestis väga palju. 

Mitu inimest sõnas, et neil on “vedanud”: töökohal diskrimineerimist on kogetud teistel tasanditel, nt isiksusetüübi, vanuse, iseloomu või lastetuse, mitte soo tõttu.

Fideelia-Signe Rootsi näituse “Sõit tööle” vaade (2021). Foto: Eve Kiiler

Suur osa vastajatest leidis, et sooline palgalõhe on naiste mõnitamine ja et selle teemaga peaks rohkem ja jõulisemalt tegelema riiklikul tasandil ja nii, et tööandjatel oleks motivatsiooni palgalõhet vähendada. Rõhutati, et töökuulutuse juures peaks olema kirjas tõene palga suurus ja et palgad peaksid igal pool avalikud olema. Vähemalt avaliku sektori jaoks peaks kehtima seadus, mida ka reaalselt järgitaks, mis tagaks, et samaväärse töö eest makstaks võrdset palka. 

Sooline palgalõhe on aastakümnetega vähenenud, aga teosammul. Kuigi statistika näitab, et kunagi varem ei ole meeste ja naiste palgaerinevus Eestis nii väike olnud, siis radikaalse vähendamiseni on veel pikk tee minna. Eriti olukorras, kus tihti kardetakse, et soolise palgalõhe vähendamine tähendab meestele väiksemat palka või usutakse, et naistele on aastal 2022 kõik teed valla. Minu vestluskaaslaste hulgas oli üks inimene, kes eitas soolise palgalõhe olemasolu.

Ma ei ole nõus soolise palgalõhega, sest on naisi, kes teevad tööd suurema pühendumisega ja on ka meestest edukamad /…/.

Fideelia-Signe Rootsi näituse “Sõit tööle” vaade (2021). Foto: Eve Kiiler

Täna on rahvusvaheline naistepäev, mis on ajalooliselt loodud just töötavate naiste panust silmas pidades. Paljud Ladina-Ameerika, Hispaania jt riikide naisorganisatsioonid ja feministlikud liikumised on alates 2017. aastast kasutanud oma hüüdlausetena sloganeid “Kui meie töö ei ole tähtis, siis tegutsege ilma meieta” ja “Kui me peatume, peatub ka maailm.” Feministlikud tööteemalised aktsioonid tõstavad kriitiliselt fookusesse tööde produktiivseks ja mitteproduktiivseks jaotamise teema ning naiste- ja meestetöödeks kategoriseerimise absurdsuse. Naiste tehtud töö on sageli tasustamata ja pidada töö nimetuse vääriliseks ainult rahaliselt tasustatud tegevusi on ekslik nagu ka eesmärk muuta töötajad järjest töökamaks ja produktiivsemaks. On aeg valjult öelda, et naistele ei ole vaja ainult kinkida lilli ning anda eneseväljenduseks ruumi ja võimalusi, vaid naiste tööd peab tunnistama ja tunnustama. 

Lõpetuseks: naiste tööst rääkides ei tohi me peatuda üksnes lääne naiste juures. Sweatshop on termin, millega nimetatakse lubamatute tingimustega töökohti. Sageli kasutatakse sweatshop’ides ebaseaduslikku lapstööjõudu. Need praktikad on endiselt levinud näiteks Bangladeshis, kust on pärit paljud H&M ja Monki toodetud T-särgid, millel ilutsevad feministlikud sõnumid. Töötava naise päeva puhul kutsungi üles vaatama tööteemat holistlikumalt, analüüsima ja süvenema, et feminismist ei saaks faux feminism.

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mai. Nõuame paremat riiki

Ukraina naised töötavad üle Eesti politsei- ja piirivalveametis Ukraina põgenike abilistena. Ukraina naised töötavad suurte poekettide köökides ja kaubapaigutajatena. Ukraina…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.