Kuidas kaose agent käis Petersoni kuulamas. Osa 2. Kunagi me vaatame tagasi ja imestame

Elise Rohtmets kirjutab, kuidas Jordan Petersoni populaarsuse taga on eelkõige hästi timmitud ärimudel, mis valideerib muutuvas maailmas ühiskondlikku positsiooni ja mõjuvõimu kaotanud meeste emotsioone. Tegemist on Petersoni-fenomeni uuriva kolmeosalise sarja teise osaga.

On mu Petersoni-artikli eelmise osa ilmumispäev. Vaatan, et Peterson (edaspidi JP) sai Twitterist bänni. Klikin lahti tema pöördumise ja vahin, suu ammuli, kuidas ta räägib tigedalt kaamerasse, et transsoolistele inimestele nende elukvaliteeti märkimisväärselt parandavaid meditsiinilisi protseduure tegevad arstid on samasugused kriminaalid kui natside koonduslaagrites vangide peal surmavaid ja nõdrastavaid eksperimente teinud “kolleegid”… Korra veel: seesama mees, kes on “loogika ja faktide teenistuses suurmõtleja keset poliitkorrektsusest hulluvat lumehelbekestemaailma”, võrdles trans-inimeste enda soovitud ja tõendatult kasulikke meditsiinilisi sekkumisi holokaustiõudustega.

Nüüdseks on JP Twitteris tagasi ja säutsub, et rohepööre on Suure Ümberlülituse vandenõu ja kliimakriisi ei ole. Kuulen siit-sealt õigustatud kriitikat, et kaua me jaurame ühe vihase ja reaalsusest irdunud vanamehe üle. Koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Just, lähebki, aga miks? Nii kaua, kui me ei saa aru, miks too karavan üldse teele ilmus ja mis seda käigus hoiab, jäämegi teeveerele haukuma, sest kui üks käru kukub kraavi, tuleb tema kannul järgmine. Miks läks nii, et JP-d legitimiseerisid “valged väljaanded” aastaid enne, kui aru saadi, mis mehega tegelikult tegu, ning veelgi enam, miks teistel on siiani nii raske lahti lasta? 

Kui koomikutel on olnud probleem, et Trumpi ei saa naeruvääristada, sest ta on juba ise naeruväärsuse kõrgeim pilotaaž, siis JP fenomen seisneb selles, et ükskõik kui mitu korda või põhjalikult sa näitad, et ta valetab, hägustab või küsimuste eest põikleb, vupsab alatasa kuskilt välja järjekordne “kahtleja”, kellele jaoks su intellektuaalsed pingutused on nagu hane selga vesi. Asi on selles, et JP ankurdab oma kuulajat emotsionaalse tõe kaudu, mida ükski faktikontroll ei heiduta. Emotsionaalseks tõeks pean siinses kontekstis hoiakut, mida inimene siiralt mingi sündmuse või väidete kohta tunneb. Näiteks ütleme, et ma kõndisin tänaval sõbra kõrval, komistasin ja kukkusin. Minu emotsionaalne tõde võib juhtunu kohta olla see, et mu sõber lasi mul kukkuda ning mul kujuneb selle tõe suhtes kinnituskalduvus: hakkan altkulmu vaatama inimesi, kes mu tõde kahtluse alla seavad ning sümpatiseerima rohkem inimestega, kes minuga samamoodi arvavad. Kui algoritm viskas sulle raskel hetkel JP eneseabi videod ette, mille tulemusel sa lõpuks pool aastat vanad krõpsupakid voodi alt ära koristasid ja teraapiasse läksid, siis ajab närvi küll, kui keegi Feministeeriumis targutab, et tegemist on šarlataniga. 

JP puhul pole küsimus lihtsalt mistahes kuulaja emotsionaalse tõe peegeldamise oskuses. Miks ei ole näiteks sellised eneseabi pakkuvad mõtlejad nagu School of Life’i asutanud filosoof Alain de Botton või traumale ja sõltuvustele keskendunud ning JPga sarnaselt müstitsismile kalduv Gabor Mate meeste seas sama mõjukad eeskujud kui JP? Sellepärast, et nende apoliitiline retoorika ei ole agressiivne ega vastanduv, nad ei kiida heaks ega peegelda tagasi JPd kuulavate meeste emotsionaalset tõde, et neil on raske, isegi võimatu siin ühiskonnas navigeerida, sest nad on mehed. Kui liberaalid hakkavad sääraste tunnete peale ette lugema igavat traktaati privileegipimedusest ja eneseharimisest, pakub JP meestele omas mahlas black pill’i, mille sisu on kokkuvõttes järgmine: hierarhiad on loomulikud, paratamatud ja head – ja nii on ka sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus loomulik ja paratamatu, sest ebavõrdsus tuleneb suurel määral inimeste paratamatutest IQ erinevustest. Et end hierarhias kõrgemale võidelda, pead sa olema ohtlik, domineeriv ja stoiliselt iseseisev, mitte lahke, koostööaldis ja naisi võrdselt kohtlev, nagu nõuavad “woke’id marksistid”. 

Jordan Peterson tuba

JP müüb ühe käega eneseabi, mis ütleb, et võta end kokku ja ära süüdista teisi oma probleemides, aga teise käega osutab täpselt, kes on tema kuulajate probleemides süüdi. Miks on palgad stagneerunud? Sest naised läksid tööle. Miks on poistel koolis halb? Sest koolikeskkond on feminiinne. Miks ei või enam teadust usaldada? Sest seal töötavad marksistlikud ideoloogid. Miks on Venemaa-Ukraina sõda? Sest kristlik Venemaa hakkab vastu allakäinud Läänele. Ühiskondlik ja poliitiline võrdsus, feminism, mitmekesisus, sotsialism, eetikakomisjonid, kliimaaktivistid- ja teadlased, “kultuurimarksistide üle võetud ülikoolid” ja riigid ning transsoolised inimesed – need “nemad”, kes õõnestavad paratamatuid ja kasulikke hierarhiaid, vihkavad mehi ja eitavad inimloomust.

Sellised sõnumid ei levita rahu ja enesekindlust, need õhutavad tema kuulajates apokalüptilist võitlusvaimu. “Tammy nägi prohvetlikku unenägu, et me oleme viie minuti kaugusel keskööst,” kuulis Petersoni endine kolleeg teda ütlevat. Tammy on tema abikaasa, kelle unenäod ennustavad JP meelest tulevikku ning need on tema sõnul hakanud kuulutama maailma lõppu. “Kui me ei leia religiooni, on see maailm varsti kadunud,” ütles ta Saku Suurhallis oma naise kõrval. Kuigi paistab, et apokalüptiline joon on JP maailmavaadet juba pikalt iseloomustanud, siis mulle tundub, et see võis hoogu juurde saada tema üha suuremast isiklikust puutepunktist USA konservatismi showbisness’iga. Petersoni isikliku Overtoni akna nihkumisele viitab ka tema hiljutine tööleasumine kohati vägagi ekstreemseid vaateid kajastavasse USA konservatiivsesse uudisteportaali The Daily Wire.

Märgiline on ka see, et oma Ukraina-teemalisest sõnavõtus kordab ta Kremli propaganda põhipunkte nagu teisedki paremäärmuslikud väljaanded ja organisatsioonid. Tema sõnul kaitseb Venemaa end NATO eest ning “Lääne degenerantlus on Venemaale väga tõenäoliselt ähvardav”. Üks-ühele Putini propagandaga kuulutab ka Peterson, et Venemaa on ajahambale vastupidanud väärtustel põhinev tsivilisatsioon, kes võidab niikuinii ja keda Lääs alahindab. Ka Saku Suurhallis mainis ta möödaminnes, et Vene-Ukraina sõda on kultuurisõja (traditsionalistid vs. degenerandid) manifestatsioon, kuid ei peatunud sellel pikemalt. Ehk sai ta isegi aru, et Baltimaades ei võeta sellist juttu hästi vastu. Hüva, mees ongi äkki paremäärmuslikuks pööranud, aga see ju ei vähenda tema eneseabi legitiimsust? Vähendab, sest tema antav eneseabi on lahutamatu tema paratamatute hierarhiate ideedest, mis esitlevad inimeste muutlikke omadusi olemuslikult muutumatutena, näidates püüdeid ühiskonda mingil muul moel toimima panna mõttetute ja kahjulikena. Tema eneseabi on eksplitsiitselt poliitiline ja see suunab inimest tarbima alternatiivseid teenuseid, nagu tema perefirma alustatud värske online-ülikool.

Ei ole juhuslik, et tänapäeva reaktsiooniline propaganda levibki just eneseabi vormis: JP, Andrew Tate, Jocko Willink. Eneseabi ärimudelid on hästi sisse töötatud ning neil on pealtnäha apoliitiline sisu, mis võimaldab sellel kergemini levida. Samuti loovad selle niši täitjad teineteisega sidemeid. Näiteks eneseabišarlatan Tate, tuntud äärmiselt agressiivse misogüünse sisuloome poolest, vahistati hiljuti koomilistel asjaoludel Rumeenias, kahtlustatuna inimkaubanduses. JP tütar Mikhaela, kes on pereäri sotsiaalmeediaguru, on Tate’iga mitmel korral “töö asjus” kohtunud, kusjuures Tate’i on kahtlustatud inimkaubanduses juba aastaid. JP jutt ja kontaktid on aastatega läinud üha äärmuslikumaks – näiteks kliimateaduse kritiseermine naftafirmade rahastatud pseudoteaduse abil ei ole üksikjuhutum, vaid muster. JP sisu leviku puhul näeb näiteks ka seda, et äärmuslikum kraam kõigini ei jõuagi või jõuab see hästi tasapisi. Kui mulle viskas algoritm kohe ette tema IQ-vestluse natsi Stefan Molyneux’ga, siis mõne “valge väljaande” keskealise kultuuritoimetaja fiidis piirdub asi pelgalt postmodernismi kritiseerimisega.

JP edu on seotud vähem tema mõtete sisu ja rohkem tema elukutsest tuleneva autoriteedi ja kultuurikontekstiga, milles ta sümboliseerib progressile vastuhakku. Kui ta avaldas 1999. aastal teadlaskonnale suunatud esikteose “Tähenduste teejuhid”, vajus raamat kiirelt unustusse. Pea 20 aastat hiljem sai tema teine raamat “12 elu mängureeglit” üle maailma kuulsaks. JP saabus laiema avalikkuse ette Gamergate’i-järgsel kultuurisõdade peavoolustumise hetkel ja tõmbas tikku täpselt õigel momendil ehk siis, kui tuba oli täis hirmu ja võõristuse kütuseaure, mis sinna olid aastate jooksul akumuleerunud. Iga kord immitses neid natuke juurde, kui marginaliseeritud kogukondade hääl üha valjemaks muutus ja üha enam “normaalseid” inimesi end sellest ohustatuna tundsid. JP, mees, kelle üks põhilisi õpetussõnu on “Ära valeta!”, alustas oma “avaliku intellektuaali” karjääri ei millegi muu kui valetamisega. Ta hurjutas, et kohe võetakse vastu seadus (Bill C16), mille alusel pannakse inimesi vangi, kui nad keelduvad soovähemustele nende soovitud viisil osutamast. Ta nimetas uut status quo’d orwellilikuks ja teatas, et keeldub trans-inimesi nende endi soovitud nimega nimetamast. Mitte midagi sellist ei juhtunud, seadusetäiendus on kehtinud juba aastaid ja ühtegi inimest pole ebaviisakuse eest trahvitud ega vangi pandud.

JP klopsis kokku sõnapaari “authoritarian tolerance”, et ta saaks säutsuda modelli kohta ajakirjakaanel, et ta on kole

JP ja temaga sarnaste eneseabipakkujate edu analüüsi ei saa lahutada 2010. aastate kultuurisõdade kontekstist, mis külvas sotsiaalse progressi ees ärevuse seemneid ka muude gruppide seas kui noored mehed. JP eneseabi kõnetas miljonite inimeste emotsionaalset tõde, et vähemusgruppide ühiskonnakriitika ei ole põhjendatud, ning pakkus esialgu mõõdukana paistvat alternatiivset maailmapilti. “Valged väljaanded” toitusid vaidlustest, mida tema sõnavõtud tekitasid, ning ei olnud eriliselt motiveeritud tegelema elevandiga ruumis, milleks on tõdemus, et JP on teinud rahaks ühe inimkonna kõige koledama aspekti, milleks on grupi tugevdamine ühise vaenlase defineerimise kaudu – ja aasta-aastalt on ta selle väljendamises läinud üha julgemaks. Kes temalt abi on saanud ja kelle tundeid ta ainsana valideerinud on, on veel vähem motiveeritud tema eneseabi tumedat poolt nägema. 

Kunagi me vaatame tagasi ja imestame, kuidas me ühe tüübi grift’i nii kaua läbi ei närinud. Suuresti on avalikkuses analüüsimata ka Venemaa infooperatsioonide ulatus nii Gamergate’i kui ka 2010. kultuurisõdade kontekstis laiemalt. Mil määral on meeste sotsiaalne võõrandumine, mille pealt JP rikkaks sai, fabritseeritud ning mil määral põhjendatud? Oletatava maskuliinsuskriisi teemadel kirjutan selle artiklisarja kolmandas ja viimases osas.

Vaata lisaks

Some More Newsi kolmetunnine, kuid hoogne süvitsiminek JP jungiaanlikku pseudoteadusse, mis lisaks faktikontrollile analüüsib muuhulgas ka tema  argumentatsiooni struktuuri, kuhu kuulub strateegiliste lünkade jätmine, mis võimaldab tal vastavalt kuulajaskonnale sõnumitega laveerida.

Majandusteadlase Dan Brioli faktikontroll JP palgalõhe väidete kohta.