Kuidas kasutada demokraatiat?

ajaloo eri poliitika valimised

Eestis pidavat saama varsti otsedemokraatiat harrastada – valitsusläbirääkimiste ajal reklaamis üks partei seda, kui võimalust tühistada kooseluseadus. Kui oletada, et valitsus kestab sügiseni ja lubajaid ei heiduta teave, et seadust toetab viimase uuringu põhjal napp enamus, võiks esimest referendumit kujutleda kevadel 2020.

Artikkel on teejuhiks seadusandjale ja referendumi algatajale, et nad mõistaks oma tegevust. Pakume ka nipi demokraatia korraldamiseks, mis on nii valimistest kui ka referendumist kaasavam, võrdsem ja kaalutletum.

Valitseda ennast või teisi

Ainus tagatult eetiline valitsus on enesevalitsus – teiste üle valitsemise õiglus on küsitav. Paraku on inimkond valinud eluviisi, mis nõuab valitsemist – kui sõltume tsentraalsetest teenustest, tuleb kuidagi korraldada nende pakkumine. Küsimusel, kas valitsemine nõuab ka valitsejaid, pole aga tänaseni selget vastust.

Enda üle valitsemise praktiline väljund on turumajandus – turul teevad kõik end puudutavaid otsuseid. Tehingut, mis oma tegijaid ei puuduta, ei tohiks eksisteerida – ent turul tehtud otsus mõjutab ka mitte osalenuid.

Nominaalne võrdsus ja keeruline tegelikkus

Paraku pole maailmas ühtegi vaba (ega õiglast) turgu. Alati on kellegi turujõud suurem, kellegi vajadus pakilisem, kellegi käes rohkem infot – turg kaldub muutuma mittevabaks, jõukus koonduma, sest kõigil pole teineteise abi võrdselt vaja.

Groteskse näitena – kui kellelgi on erakindlustus ning ta haigestub rängalt, aga lepingu tõlgendamisel on erimeelsus, siis kindlustusandjal pole põdeva eraisikuga kiiret, küll on aga inimesel kiire ravile. Mõeldav on see, et üks osapool võib teha ennekuulmatuid järeleandmisi. Seega leidub teenuseid, mis juba põhimõtteliselt turule ei sobi.

Et ebavõrdne turujõud ei annaks ebainimlikku tulemust, püütakse lepingu täitmist tagada jõulise riigiga. Riik omakorda kaldub võimu juurde koguma ja haruharva loovutab seda. Reeglite lisandumine muudab enamiku riike pikapeale bürokraatlikuks teerulliks. Aitab reset – revolutsioon – aga revolutsioon on väga ohtlik ja kallis meede.

Riik omakorda pretendeerib võimu kohalikule monopolile, määrates, mis ühiskondlikud suhted on lubatud ja kuidas neid reguleeritakse. Kuna riik mõjutab kõiki, peetakse riigiasjade otsustamisel õigeks, et kõigil on võrdne hääl. Paraku pole hääl kunagi võrdne.

Praeguseaegse esindusdemokraatia sünnil USAs tekkis hääleõigus esmalt umbes 6% elanike kätte (nad pidid olema jõukad, valged, meessoost ja koha peal sündinud). Ajajoon, mis toob sellest punktist tänapäeva, on käänuline. Kuna hääleõigus erineb osariigiti, pole võitlused isegi nominaalse võrdsuse eest läbi.

Hääle tegelikku võrdsust pole maailmas kuskil: kauge kolka vaese elaniku ja metropolis elava jõuka inimese võimalus teisi veenda erineb mäekõrguselt. Küsimuse “kas poliitika suunamisel on ebaproportsionaalselt hästi esindatud jõukamate klasside huvid?” vastus on lihtne: jah.

Riigielu korraldamisel peetakse demokraatiat lahenduseks, mis piirab võimu võõrandumist – aga täiuslikku demokraatiat pole. Demokraatia ise ei taga, et võrdselt jaotuks mõju, viitsimus, oskused või teave. Demokraatia ei anna võrdset stardipositsiooni. Nominaalselt võrdsed inimesed ei saa tegelikkuses samu võimalusi kasutada – ning see ei tulene ka nende tehtud valikutest.

Foto: Mehdi Sepehri

Demokraatia lõpu stsenaariumid

Demokraatia (tihti just seetõttu, et selle pakutav võrdsus on nominaalne, osavõtt on heitlik ja kaalutletus pole tagatud) suudab end hävitada ja mõnikord hävitabki. Demokraatia lõpu stsenaariumeid on mitu.

Juhtub näiteks seda, et võim saab liiga võimsaks – reegleid on liiast ja ühiskond langeb stagnatsiooni. Siis võivad tülpinud inimesed nõuda muutust iga hinnaga. Juhtub ka vastupidist, et reegleid on vähe, muutused on järsud, inimesed ehmuvad ja nõuavad “karmi korda”.

Saab ka kolmandat moodi: panuseid tõstes ja gruppe teineteise vastu mängides. Kui inimesed ei tunne mänguteooriat ja lasevad oma esindajatel luua konflikti – tõsta panuseid mängus teise grupi õiguste vastu (ükskõik, kas tegu on teise rahvuse rõhumise, rikastelt vara või vaestelt ravikindlustuse võtmisega) võib mäng, mille õige lahendus oleks kompromiss, minna lõhki ja puhkeda konflikt.

Säärane tulemus pole enamuse huvides, sest koostööd võimaldav usaldus hävib, küll aga lubab konflikt võimukandjale ustavaid järgijaid ja kindlamat võimu. Võimukandjate kihi olemasolu suurendab ühiskonnas riski, sest eksisteerib klass inimesi, kel oleks konfliktist midagi võita.

Tulevikukindel riik, mis võimu juurde ei kogu, ühiskond, kus klassivahed ei süveneks, kuid kus säilib motivatsioon olla tubli – ühiskond, mis end võimuvõitluses lõhki ei rebi –, on tõenäoliselt leiutamata. See ei tähenda, et peaksime minna laskma – demokraatia tervist ja eluiga saab hoida ja pikendada.

Demokraatlik trilemma

Politoloogid ja sotsioloogid on püüdnud tuvastada, mis on demokraatia ideaalid. Üks levinud arusaam määratleb nendena osaluse, kaalutletuse ja võrdsuse. Tähele on pandud, et kõiki kolme on raske koos saavutada.

Esindusdemokraatia koridorides võib küll otsuseid kaua kaaluda, kuid puudu jääb osalusest ja võrdsusest. Konkureerivad organisatsioonid püüavad maksimeerida oma häält, luues keskkonna, kus riigi otsustavat tuumikut ümbritseb paks lobikiht. Erakonna siseringi hääl on tugev, heade sidemetega jõukas isik suudab riiki mõjutada, marginaalse grupi tundmatu liige mitte. Otsustajad pole esinduslik valim elanikest, vaid kuuluvad professionaalsete poliitikute hulka.

Liiga kaudseks läinud demokraatia ahvatleb uustulnukat hüüdma “meie esindame rahvast!” ja tõstma populismi rusika. Paraku, kui säärane rüütel valgel hobusel ei asu reformima otsustamise struktuuri, on ta peagi varasemate poliitiliste jõududega sama nägu ja kaupleb võimuga. Võib üldistada, et kaudse demokraatia nõrkus on regulaarsed võõrandumised, pettumuse ja populismi lained, milleks on suutelised ka näilisi uuenduskuure läbivad vanad jõud.

Esindusdemokraatia on maailmas valdav, kuid tihti lõpetab ta katkisena kraavis. Lähtudes põhimõttest, et konfliktis rakenduv jõud suureneb tehnika arenguga ja kõrgelt kukkuda on valusam, sõltub meie heaolu rahu säilitamisest üha enam. Inimkond saab üha vähem lubada endale katki minevaid ühiskondi.

Elukeskkonna hoidmisel ületarbimist või saastamist vältides puudub mõte, kui inimesed korraldavad igal sajandil sõja, milles raiskavad teineteise hävitamiseks kõik kättesaadavad vahendid. Kui soovime, et ühiskonnad oleks jätkusuutlikud, peab jätkusuutlik olema ka viis, kuidas otsuseid tehakse.

Otsedemokraatias on osalus paremini tagatud, kuid tihtipeale on see väheste asjahuviliste osalus. Kõiki osalema tuua on üüratu vaev. Otsedemokraatia soosib aktivisti, kes suudab oma sõnumit kommunikeerida massidele – karismaatilist, hästi rahastatud, tugeva organisatsiooni toetatud aktivisti.

Foto: Markus Spiske

Samuti vaevab otsedemokraatiat kaalutletuse defitsiit. Kui ministril on nõunik, siis lihtinimesel pole kedagi, kes talle pilte seletaks, ja nii võib teha lühinägelikke otsuseid. Samuti ähvardab napi enamuse türannia. Ükskõik, kas kehtestatakse proletariaadi diktatuur või piirdutakse Brexitiga, napi enamusega strateegilist kurssi muuta on ohtlik. Kaalutlematus ja enamuse türannia olid nähtused, mida USA konstitutsiooni arhitektid kartsid niivõrd, et tegid suuri järeleandmisi võrdsuses ja lõid süsteemi, mis soosib eliidi teket.

On avalik saladus, et otsedemokraatia teel on igavaid küsimusi otsustada raske – mitte keegi ei mõtle kaasa. Et otsedemokraatias püsiks osalus suurena, peab seda toetama või isegi nõudma riik. Et ei kõlaks vaid kampaaniategija hääl, peab riik ettepanekuid valijale tutvustama. Lootus, et riik teeb seda järjekindla erapooletusega, ei tarvitse olla põhjendatud.

Maailmas ei ole puhtal otsedemokraatial rajanevat maad, kuid on kaks sobivat mudelriiki (Šveits ja Taiwan), kus otsedemokraatiat ulatuslikult proovitakse.

Juhudemokraatias (loterii, žürii ja rahvakogu stiilis demokraatia, ingl sortition) on osalus väike, sest kampaaniat tehes valituks ei saa. Säärast demokraatiat harrastati muistses Ateenas, kus 7000-st ametikohast enamik täideti loosiga.

Juhudemokraatia tugev külg on, et loositud isikute valim esindab läbilõiget kogu ühiskonnast. Erihuvid säärast demokraatiat kergelt ei mõjuta. Otsustajate arvu saab hoida väiksena, mis võimaldab kaalutletuse taset tõsta.

Ometi võib märgata, et juhudemokraatiat ei harrasta maailmas ükski riik, kuigi Ida-Belgias on käimas selle katsetus. Pikalt mõtlemata võib öelda, et sedasi saadud otsustajatest on oluline arv kogenematud või oskamatud. Ainult alaliste ametnike tugi ja tiimidena koos töötamine aitab vältida rumalaid otsuseid.

Demokraatia stabilisaator on sõltumata selle vormist reeglina põhiseadus ja seadusandlikust ning täitevvõimust sõltumatu isepäine kohtuvõim.

Põhiseadus on reeglina pidur, kõige tugevamalt muutmise vastu kaitstud õigusnorm – selle muutmine nõuab kas superenamust või mitmekordset heakskiitmist. Põhiseaduse antud vetoõigused, mõtlemisaja nõuded või kvalifitseeritud enamuse nõuded aitavad pidurdada demokraatiaga näppu lõikamist.

Tihti on põhiseadusega sätestatud ka mitmekojalised esinduskogud. Põhiseadus võib nõuda mitte vaid elanike, vaid kantonite / osariikide enamust. Eri võimukandjate vastastikused vetoõigused aitavad soodustada kokkuleppeid teerullisõidu asemel.

Foto: Rob Curran

Hoiatus paki kaanel – referendum loob majoritaarsust

Niisiis, demokraatia pole tagatult õiglane ega stabiilne. Selle kaanel peaks olema hoiatus.

Keskmise demokraatia lõhkumiseks piisab, kui valija annab absoluutse enamuse autoritaarseid reforme tegevale jõule. Riikides, kus majoritaarne valimissüsteem kujundab kaheparteisüsteemi ja absoluutseid enamusi tekib tihti (näiteks USA), on ohu maandamiseks vahevalimised ja vetoõigused – olukorda, kus esindajatekoda, senat ja presidendi tool on sama partei käes, näeb harva. Kuidas veto töötab, näeme regulaarselt valitsusseisaku (ingl government shutdown) ajal.

Referendum on ohtlikum instrument kui tavademokraatia. See toob poliitikasse majoritaarse süsteemi jooned: referendum on lõplik, mitte kaubeldav. Mitte juhuslikult ei lõppenud eelmises Eesti Vabariigis demokraatia referendumiga põhiseaduse üle, millele järgnes riigipööre.

Oskamatu ühiskond saab omale referendumiga viga teha. Vaid ülemäära enesekindel arvab, et suudab keerulises süsteemis kõike ette näha. Vihavaenlasele sobib soovida, et tema maa muudaks poliitika põhisuunda korduvalt edasi-tagasi 50,1% häälte toel.

Kaitsevahendid enne käima tõmbamist

Niisiis, kui demokraatia on Recep Tayyip Erdoğani sõnul nagu tramm (“sõidad lõpp-peatusesse ja astud välja”), siis referendum on pigem saekaatri moodi. Käe kaotamise või puru silma saagimise vastu on mõistlik pruukida kaitsevahendeid. All on loetletud sagedasemad:

Eesti põhiseadus praegusel kujul näeb ette referendumi võimaluse, kuid ei nõua nende ohutusvõtete kasutamist. Piltlikult oleme nagu stereotüüpne eesti ehitaja Soomes, kes nõustub kiivrita peaga püüdma tellingutelt kukkuvaid esemeid. Ehk just seetõttu on Eestis referendumi korraldamise õigus luku taga – seda ei saa rahvaalgatusega käivitada. Kui Eestis soovitakse see tööriist kapist välja võtta, tuleb muuta põhiseadust (“§ 65 /…/ Riigikogu /…/ otsustab rahvahääletuse korraldamise”).

Kui oleme targad, kaasneb sellega kaitsevahendite sätestamine, mis Eestis edaspidi aitavad referendumeid sedasi teha, et tulemust häbenema ei pea.

Põhiseaduses on mõned piirangud juba praegu – osa neist ka kummalised. Referendumile ei või panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Samuti saab ainult riigikogu otsusega muuta rahvahääletuse seadust.

Kui vaatame põhiseaduse paragrahvi 104, selgub, et kaitseriive on sell püssil umbes tosin: ainult riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta kodakondsuse, riigikogu valimise, Vabariigi Presidendi valimise, KOV valimise, rahvahääletuse, riigikogu kodukorra, Vabariigi Valitsuse, vähemusrahvuste kultuuriautonoomia, riigieelarve, Eesti Panga, riigikontrolli, kohtukorralduse ja kohtumenetluste, välis- ja siselaenude, erakorralise seisukorra ja riigikaitse seadusi.

Jah, põhiseaduse autorid kahtlesid rahva kompetentsuses. Neil oli selleks põhjust. Rahvas kiitis tulemuse heaks. Kui rahvas on end omariikluse vältel harinud ja veendunud, et on saanud Eesti Vabariiki loovast ENSV rahvast tublisti targemaks, võib ta esindajatel lasta piirangud maha võtta, kuid selleks peab muutma põhiseadust.

Kuidas siis teha: kas eemaldada osa valdkonnapiiranguid või koguni rahvahääletuse seaduse rahvahääletusega muutmise keeld? Maitse üle kindlasti ei vaielda, vaid kakeldakse, aga põhiseaduse muutmisel pole sellest abi: kui superenamust ei teki, jääb kõik endiseks.

Tark tegu võiks olla hoopis lisada põhiseadusse uusi piiranguid, et rahvahääletus ei toimuks kunagi uisapäisa, et tagatud oleks elanike tõhus informeerimine ettepaneku mõjudest, et rahvahääletusel oleks nõutav piisav enamus ja osaluse kvoorum – ning et toimuma määratud rahvahääletusele saaks esitada alternatiivseid ettepanekuid.

Osaluse hoidmiseks on vaja midagi välja mõelda. Kui ENSV-s jagati ringkonna ainsale kandidaadile rahvalt kinnituse saamiseks (v.a 1989. aasta valimistel, mis olid vabad) jaoskonnas näiteks apelsine, siis tänapäeval võiks rahvahääletusel osalemise eest saada sümboolset palka – otsustamine on töö ja uisapäisa otsustajaid pole vaja. Sõnum võiks olla: võtke aeg maha, arutlege, siis tulge otsustama.

Siinkohal on huvitav märkida, et Šveitsis pannakse julgelt referendumile riigikaitse küsimusi – muuseas on seal tagasi lükatud ettepanek kaotada sõjavägi. Maksud on samuti jõukohane teema, ja põhiseadus, mis keelab rahval kehtestada endale astmelist tulumaksu, ei kohtle kõrgeima võimu kandjat just täiskasvanud isikuna. Kaitsta eelarvet sekkumise vastu tundub aga mõistlik – valitsus, mis ei saa eelarvet teha, pole valitsuse nime väärt.

Tahame parimat, välja vaevalt tuleb

Põhiseaduse muutmine rahvahääletusel on võimalik lihtsa enamusega, aga põhiseaduse muutuse panemine rahvahääletusele nõuab riigikogus kolme viiendikulist häälteenamust. Piduri mahavõtimiseks tuleb uus põhiseadus teha ülekaalukalt arusaadav ja populaarne – muul juhul pole lootust midagi saavutada.

Kui aga lepime praeguse põhiseaduse paljude piirangutega, ning et rahvahääletuste korraldamise otsustab riigikogu, siis piisab, kui riigikogu muudab rahvahääletuse seadust.

Töövõtted kogenud meistritelt

Riike, mis on kaua demokraatlikud olnud, leidub vähe. Üksnes stabiilsust otsides tasuks vaadata Rootsi poole – meie naaber pole kordagi pärast demokraatia saavutamist muusse olekusse naasnud.

Kaugemale kiigates on UK ajaloos huvitavat – demokraatiaga katsetamist alustati aastal 1013, kui kuningas Æthelred II ehk Nõutu pidi võimule naasmiseks vigu tunnistama ja lubama valitseda õiglasemalt. Ometi on Rootsi kaudse demokraatia maa, ning UK põhiseaduseta kaudse demokraatiaga maa.

Otsedemokraatiat harrastavaid riike napib. Kellelt võiksime seda õppida? Euroopa keskel on koht, mis kaardil kõrgete mägede ja omapärase lipuga silma paistab. Lisaks paikneb Vaikses Ookeanis suurepoolne saar, mis kutsub end Hiina Vabariigiks.

Foto: Eberhard Grossga

Ebatäiuslik mudelriik Šveits

Isegi Šveits ei saa stabiilsusega hoobelda. Aastal 1847, mil Euroopat räsis vägivallalaine, puhkes seal kodusõda, kui osa kantoneid erikokkuleppe tegid. Šveitsil vedas – sõjas langes umbes 100 inimest, kuna erikokkuleppe teinud kantonid otsustasid rahvahääletustel alla anda.

Õnnekombel ebaõnnestunud sõjast sai katalüsaator mitte ainult Punase Risti, vaid ka uue põhiseaduse loomiseks, mis muuhulgas nõudis, et põhiseaduse muutused tuleb kinnitada rahvahääletusel. Toonased rahvahääletused olid muidugi vilets nali. Paljudel puudus kirjaoskus. Naistel puudus hääleõigus ja iroonia on suur: tänaseks eeskujulik maa jõudis selle kehtestamiseni föderaaltasandil aastaks 1971. Olukord, kus hääleõiguslikud otsustavad kellegi teise õiguste üle, on referendumitel üldse nõrgem koht. Kui näiteks hääleõigus on kodanikel ja otsustatakse mittekodanike õiguste üle, võib referendumi korraldamine olla sama tark, kui bensiinipaagi sisu vaatamine tikuga.

Šveitsi demokraatia on muide keeruline – protsess pole täiuslikult otsene, kuna selles osalevad ka parlament ja valitsus. Föderaalse referendumi mehhanismiga saab 50 000 elanikku 100 päevaga allkirjad kokku kogudes vaidlustada parlamendi vastuvõetud seaduse. Säärasel referendumil otsustab lihthäälteenamus, kas seadus jääb või lükatakse tagasi. Referendumi kehtivaks saamise kvoorumit Šveitsis pole, ei osalejate arvus ega enamuse suuruses. Lisaks elanikele võivad föderaalse referendumi esile kutsuda kaheksa kantonit üheskoos.

Konstitutsioonilise algatuse mehhanismiga saavad 100 000 elanikku 18 kuuga allkirjad kogudes panna hääletusele põhiseaduse paranduse. Föderaalnõukogu ja föderaalkogu võivad algatust täiendada vastuettepanekuga, misjärel valijad peavad näitama, kas aktsepteerivad ühe või mõlemaid ettepanekuid (ning kumba ennekõike). Seega kasutab Šveits kriitilistes küsimustes mitme eelistusega häält.

Samuti hääletatab rahvas läbi põhiseaduse parandused, mille on algatanud parlament. Kõik põhiseaduse parandused peavad saama kahte tüüpi enamuse: neid peab toetama rahva enamus ja kantonite enamus.

Valimine Šveitsis pole morsipidu

Šveitsis käiakse hääletamas neli korda aastas. Seeläbi lahendatakse munitsipaal-, kantoni- ja föderaalpoliitika küsimusi. Aastate 1995 ja 2005 vahel käisid Šveitsi kodanikud hääletamas 31 korda, vastates 103-le föderaaltasandi küsimusele.

Enne referendumeid analüüsivad valitsus ja parlament hääletusele pandavaid küsimusi ja teevad teatavaks oma soovituse. Infovoldik, mida posti teel hääletamiseks levitatakse, on korraliku ajakirja paksune. Posti teel hääletamisel saabub pakk, mis sisaldab järgmist:

Foto: Wikipedia, Sandstein, CC

Osariikide nõukokku saadavad kantonid esindajad oma reeglite alusel. Enamus kasutab majoritaarset valimist. Anarhistide lemmik-kanton Jura, mis lõi lahku Bernist pärast 1949–1979 kestnud separatistlik-vandalistlikku kampaaniat, pruugib aga proportsionaalset põhimõtet.

Väiksemates linnades ja valdades (seega üheksakümnel protsendil Šveitsi pinnast) käib hääletamine kohaliku elu põhimõtteliste küsimuste asjus üldkoosolekul käe tõstmisega. Üldkoosolekul võivad hääletada kõik elanikud ja teha ettepanekuid hääletamiseks järgmisel koosolekul. Üldkoosolekud toimuvad harilikult kaks korda aastas.

Niisiis, valijana Šveitsis elamine pole morsipidu. Protsess nõuab tähelepanu ja võib väsitada. Osalus on seetõttu pigem madal, ületades napilt 40%. Vaid vastuolulised küsimused nagu liitumine EL-iga või armee likvideerimine (mõlemad lükati tagasi) on toonud osalema üle 60% elanikest. Madala osalusprotsendi ennetamiseks oli aastani 1971 hääletamine kohustuslik ja mitte hääletamise eest sai mitmes kantonis trahvi. Ühes kantonis on see kohustuslik tänaseni.

Teine Hiina

Hiina Vabariigis (st Taiwani saarel) on samuti otsedemokraatia kasutusel, aga võtnud erineva kuju, kuna reeglid on erinevad ja Taiwanil on valdav kaheparteisüsteem.

Küsimus loetakse heaks kiidetuks siis, kui seda pooldab üle 50% ja hääletamas käib üle 50% valijatest, mis on viinud mitme referendumi nurjumiseni boikoti teel. Viimane referendum toimus aastal 2017 ja saavutas osaluse 55%. Kümnest küsimusest osa puudutas tuumaenergiat, toidu importi Fukushimast, soojuselektrijaamade käitamist, aga ka samast soost inimese vahelist abielu.

Viimase teema puhul väärib märkimist, et tehti konservatiividele meelepärane lahend, kus abielu samasoolistele kättesaadamatuks hüveks jäi, küll aga võeti vastu otsus kaitsta samasooliste paaride õigusi abieluks mitte nimetatava partnerluse vormis (sisuliselt: esimene Aasia riik võttis vastu kooseluseaduse). Seega võib üldistada, et piisava teadlikkuse ja hariduse korral võib enamus teatud mööndustega väärtustada ka vähemuse õigusi.

Vahejuhtum meenutab ka Rumeeniat, kus rahvahääletus abielu mõiste ümber sätestamiseks pälvis vaid 20% valijate tähelepanu, mis ilmestab teist otsedemokraatlikku efekti: seda, kui enamust ei huvita toimuv absoluutselt.

Foto: Andrew Leu

Iganenud mudelriik Ateena

Antiikses Ateena linnriigis moodustati ametnike komisjone loosimise teel. Oli ka ameteid (näiteks kindralid), kuhu isikuid valiti hääletades, aga valdav enamus loositi.

Mõnikord tegid nad vigu, näiteks tõstsid maksud liiga kõrgeks või toppisid ühist raha isiklikku taskusse. Siiski kirjutab James Wycliffe (1891) oma teoses “Election by Lot at Athens”, et “süstemaatiline rõhumine ja organiseeritud pettus olid võimatud”. Tema entusiasmi jahutamiseks tasub meenutada, et Ateenas polnud kodanikuõigusi kõigil elanikel – nende süstemaatiline rõhumine, kellel kodanikuõigusi polnud, oli igapäevane.

Siiski lõhkus loterii kildkonnad ning lahustas võimu hallatavateks osadeks. Ilma selleta antiikdemokraatia jalul ei püsinuks. Ateenlased usaldasid oma meetodit ja leidsid, et see on lihtsaim viis endale valitsejad hankida. Muuhulgas kommenteeris Artistoteles oma kaasmaalaste vaateid teoses “Poliitika” järgmiselt:

“Peetakse demokraatlikuks, et avalikud ametid antakse liisku heites ning oligarhiliseks, kui neid täidetakse valimiste abil.”

Verre uputatud katse Pariisi Kommuuniga

Pariisi Kommuun ei kestnud kaua, kuid jõudis enne sõjalise jõu ees hävimist sõnastada nägemuse Prantsusmaast kui kommuunide võrgustikust, kus delegaatide föderatsioon on kohustatud valijate tahet täitma. Mõte, et võimukandja pole vaba tegemaks omatahtsi, vaid täidab oma lähetaja tahet, pärineb suuresti anarhistide Bakunini ja Proudhoni ideedest. 19. ja 20. sajandi anarhistlikus ühiskonnateoorias ongi tagasivõetav ja imperatiivne mandaat (erinevalt näiteks riigikogu liikme võõrandamatust ja vabast mandaadist) see side, mis peab saadiku hoidma saadikuna, takistades teda saamast valitsejaks.

Ühildada neid soove tänapäevaste oludega on mõeldav, kuid väga keeruline. Tagasivõetav mandaat tähendaks salajase hääletamise lõppu, imperatiivne mandaat aga nõuaks sagedaid valimisi, et saadikute saatjad suudaks päevapoliitikas osaleda.

Demokraatia ongi raske

Iga demokraatia nõuab aega, kuid eriti otsedemokraatia. Kui demokraatias peate veenduma, et volitate mõistlikke inimesi, kes kõrge palga ja nõunike toel hakkavad küsimusi kaaluma, siis otsedemokraatias peate küsimused ise lahti murdma. Siiski võib see olla parem, kui võõrandumine ja tulevikus ootav kriis.

Otsedemokraatia nõuab mehhanismi, mis suudab valiku tegemiseks vajaliku teabe toimetada iga hääleõigusliku inimeseni. Töökindlat mehhanismi, mis tagaks enamuse osavõtlikkuse ja kaalutletud otsused näiteks vähemuste õiguste asjus, on otsedemokraatia raames raske välja pakkuda.

Olukorda nii võrdsuse kui ka kaalutletuse suunal leevendaks juhuvalikuga esinduskogu, aga ükski riik maailmas ei praktiseeri seda (kuigi Ida-Belgia katsetab). Siiski harrastasid seda pärast Ateenat mitu keskaegset linnriiki, millest mõni oli üsnagi edukas.

Teeme perestroikat?

Minu tagasihoidlik ettepanek on mitte üritada otsedemokraatiaga rinda pista, kuna see on Eesti elanikele liiga vägev väljakutse. Mulle küll meeldiks neli korda aastas referendumitel käia, aga tean mitut inimest, kes asja kergemeelselt suhtuks.

Jõukohasem on luua riigikogu kõrvale parlamendi teine koda, kuhu kõigi elanike seast valitakse juhuslikult 101. Isikukoodide järgi liisu heitmine võimaldab tagada uues esinduskogus automaatselt soolise ja ealise tasakaalu. Kui väljavalitu keeldub või tagasi astub, võetaks avalikust nimekirjast järgmine.

Rahvakogu saaks seadusi anda vaid riigikogu kinnitusel, ja riigikogu ainult rahvakogu kinnitusel. Mõlemapoolne veto tagaks, et esindajate klass ei tee asju, mis elanikele arusaamatuks jäävad, ning lihtrahvas ei korralda jama, mis professionaalsele poliitikule rumalusena paistab.

Või parandame siiski vana rege?

Eestis on võimalusi asju paremini teha ka uusi asutusi ellu kutsumata. Riigikogu valimisel võiks kujutleda kolme mehhanismi, mis üheskoos tagaks, et vähem valijaid jääb “hääletuks”.

Mitme eelistusega hääletamine

Just nagu Eesti200 valijad teile jutustada võivad, ei ole 4,8% inimesi esindamist väärt. Kokku on praeguses riigikogus esindamata ligi 10% elanike välja öeldud arvamus. Et nad ei tunneks end hääletuna, võiks valijal olla võimalus kanda valimiskaardile kolm kandidaati. Kui valitud kandidaat sisse ei saa, rakenduks valija järgmine eelistus.

Vastuhääle andmise võimalus

Teravusi loopiva ja tüli üles kiskuva poliitiku koht ei ole parlamendis. Et poliitika ei muutuks trollikoopaks, võiks valijal olla võimalus visata oma hääl ära poliitiku vastu. Mitme eelistusega hääletamisel tähendaks see ilmselt seda, et kui maha hääletatud poliitik ikka sisse saab, rakendub valija järgmine eelistus.

Kandidaatide ümber reastamine kogutud häälte järgi

Riigikogu valimiste eripära on, et parteide tagatoal on jõud – erakondlike teenetega võib saada kompensatsioonimandaadi abil riigikokku napi kümnendikuga sellest, mida lihtsurelik üksi vajaks. Kuna see on olemuselt sohk, tuleks erakonna pingerida kaotada ja mandaadid välja anda kogutud häälte järjekorras.

Lahendamatu küsimus

Praegu tuleb lahendamatuks ilmselt pidada küsimust, kuidas siirata demokraatiale see turumajanduse kasulik omadus, et otsuseid langetavad asjast puudutatud. Kõigile kohustusliku riigivõimu all on raske juurutada “asjast puudutatuse printsiipi”. Kui see tulevikus kunagi tekkima peaks, on tekke eelduseks ilmselt riikide olemuse muutus – ühiskonnas peaks olema võimalik esitada tõendust puudutatusest (ingl proof of stake), millega praegu eksperimenteerib vaid mõni krüptovaluuta. Lähiajal säärast riiki ilmselt ei teki.