Kuidas saada feministiks? 10. lugu. Maarika
Olin vist 13. Toetasin oma pea vastu köögikappi ja põrnitsesin nõudevirna kraanikausis. Isa kükitas oma toolil ja kinnitas oma pilgu mulle selga. Meie vahele kerkisid määratud, nähtamatud vaenupiigid. Isa oli mu nõusid pesema kamandanud, aga väga kurjal ning alandaval toonil, mis tekitas minus pahameelt. Isa tajus mu viha ja ei suutnud kuidagi leppida faktiga, et tema isik tekitas minus trotsi, mitte lugupidavat kuuletumist. Seda viimast oli ta nüüd pähe võtnud mulle õpetada. Nõudlikult ilmel osutas ta veelkord nõudevirnale, tähtsalt teada andes, et mina olen kohustatud kõik nõud ära pesema. Kiusasin teda meelega oma pubekaliku üleoleva hoiakuga. Mulle oli väga vastukarva idee, et pean talle igal juhul kuuletuma.
Aru saades, et mingit alandlikkust siit ei tule ja lugedes mu pilgust, et ma tema domineerimisest mitte põrmugi ei pea, sattus isa äkki raevu. Järgmisel hetkel virutas ta mulle käelabaga valusa lataka vastu pead. Tormasin esikusse peitu, pisarad purskasid silmist. Vaatasin peeglist oma punast ja tatist nägu, otsekui eesmärgiga kogu see situatsioon salvestada. Mulle järgnes isa kõrgendatud hääl: “See olgu nüüd õpetuseks! Sinu kohutava iseloomu juures on tõenäoline, et sa meest kindlasti kunagi ei leia! Peaksid naiseks saamisel arendama leebet kuulekust!” Kraaksusin midagi talle vastu ja siis kuulsin jälle seda: “Ja üldse, me ootasime emaga sinu asemel poega”. Süda läks pahaks, põgenesin tema hääle eest keldrisse. Suundusin sauna eesruumi, seal oli meil laeni puuhalgudest mägi. Jõllitasin tummal pilgul seda lasu, ning mõtlesin, et sellest kuhjast küll kunagi riita ei saa.
Kuidagi on nii, et kui ma mõtlen feminismile enda elus, siis alati meenub see hetk ning see puuhalgude lasu. Adumine, et naine on palju viletsam olla kui mees, toimus minul seal. Ühelt poolt vandusin endale: “Isa veel näeb, et ma pole kehvem kui mees!” Teisalt aga tundsin lootusetust. Need halud olid nii segipaisatud ja vägivallamärkidega. Nende riita ladumine ja korrastamine ei muudaks ju tegelikult enam midagi. Meenusid kurvad lood esiemadest. Kuidas sinna samasse sauna eesruumi reoveetünni oli kord kukkunud mu vanaema, kes alati väga kuulekana esines. Isa oli ise mitu korda rääkinud, kui õudne see talle oli, kui purjus vanaisa vanaema peksis. Kõige suurem legend vanaemast oli aga see, et halvematel päevadel oli ta sunnitud magama seakünas, sest vanaisa märatses.
Minu isa ei joonud, aga ta peas polnud vist ka kainena kõik korras. Mõningast andestust ja mõistmist isa käitumise suhtes andis see, kui ta kirjeldas mismoodi tema isa oli talle kord pikkade juuste kasvatamise eest tooliga vastu pead virutanud. Selle loo juurde ta alati lisas mulle, et sina võid elada täpselt nii, nagu ise tahad. Mõni teine hetk aga tundus, et vägivald oli temasse siiski liiga tugeva jälje jätnud. Ehe näide, kuidas kõik – ka mehed kannatavad patriarhaadi pärast ja et normaalsed inimesed peaksid igal juhul olema ka feministid.