Kuidas saada feministiks? 12. lugu. Getter-Agnes Aareleid
Võiks öelda, et ma ilmselt olin feminist juba varasest lapsepõlvest peale. Minu jaoks oli iseenesestmõistetav, et eri soost inimesed on võrdsed ja võivad teha, mida nad soovivad, aga aegamisi hakkasin taipama, et ühiskond üldse nii ei arva. Ma ei osanud ennast veel kellekski ega millekski pidada, kui onu teismelise minu kohta ütles, et minuga saavat mehed õnnetud olema, sest ma olen feminist…
Teisalt, kuna noorest saati pole ma oma soo stereotüüpidele vastanud, siis konflikt ühiskonnaga on olnud paratamatu. Pikka aega, nagu paljud, ei nimetanud ma ise end vaadetest hoolimata feministiks. Teatud mõttes arvan siiani, et “feminist” kui termin on pisut eksitav, sest me räägime ju kõigi, mitte ainult naiste õigustest, kuid traditsiooniliselt nimetatakse võrdõiguslasi just feministideks.
Lõplikult otsustasin n-ö huntidega joosta, kui üks tuttav paar aastat tagasi ütles, et mu üksindus tulla sellest, et ma olen “liiga feministlik”. Siis sain aru, et mulle aitab. Kui minu jaoks normaalsed võrdõiguslikkusestandardid tähendavad paraku veel tänapäeva maailmas mingit erilist maailmavaadet, siis mis mul saab selle nimetuse kandmise vastu olla? Lõppude lõpuks tahan vaid, et seni, kuni kellelegi ei tehta kurja, saaksid kõik elada ja ennast oma isiku, mitte suguelundite baasil teostada.
