Kuidas saada feministiks? 3. lugu. Grete Teigamägi
Kui olin asunud mõned aasta tagasi kunsti õppima, hakkasin aina rohkem kultuuriürituste vastu huvi tundma, nii kodulinnas Tallinnas kui ka välismaal. Vahel on olnud õnne kogeda kultuuri väljaspool meie riigipiiri, näiteks võtsin ette põgusa reisi Ameerika Ühendriikidesse. Sain veeta veidi üle nädala Manhattanil, New Yorgis. Linn, mis mind juba ammu filmide ja seriaalide kaudu on paelunud. Minu lühikesest käigust USAsse sain suuresti inspiratsiooni ja plaanin kindlasti tagasi minna. Täitsa juhuslikult mahtus reisi keskele naistepäev. Ja meie, just juhuslikult linna peale jalutama läinud, otsustasime uurida Wall Streeti.
Mulle teadmata oli eelmisel päeval, 7. märtsil, aastal 2017 kuulsa Wall Steeti pulli vastu seisma püstitatud elusuuruses väikese tüdruku pronkskuju. “Fearless girl”, (eesti k “Kartmatu tüdruk”) kel pikkust 130cm, seisab käed puusas ja vaatab kerge muigega pulliga tõtt. Jalge juures maas pronkstahvel, millel seisis „Know the power of women in leadership“ (eesti k “Teadke liidripositsioonil olevate naiste võimu”, et naisi innustada. Kasvanud üles naisena, puges kujuke ja see, mida ta sümboliseerib, mulle kohe hinge. Nagu turistile kombeks, pildistasime ja postitasime ja värskelt inspireerituna liikusime linnas edasi.
Õhtul internetis kuju kohta rohkem uurides sain üllatuse osaliseks, sest nägin, millist negatiivset tagasisidet skulptuur oli saanud. Lisaks pahameelele, mida avaldas Wall Streeti pulli autor, väites, et pronkstüdruk õõnestab tema loomingut, leidus internetist hunnikute viisi maitsetuid, šovinistlike ja kohati isegi selliseid pilte, mida saab iseloomustada ainult sõnaga “rõvedus”. Postitajateks olid inimesed, kes nagu meiegi tol samal päeval juhtusid mööda jalutama ja end koos kunstiteosega pildistama. Diskussiooni peeti selle kohta, kas tüdruku kuju tohib oma kohal edasi seista või peaks ta ära vedama. Nagu näha, oli kunst teinud oma töö, -šokeerinud, tekitanud lahkarvamusi ja alustanud arutelu.
Grete Teigamägi Instagrami pilt tol päeval.
Minu feminismihuvi oli alanud selleks hetkeks juba umbes aasta varem. Hoidsin end pisteliselt kursis USA presidendivalimistega ja tundsin, kuidas lootus hääbub. Ei hakka pikalt peatuma ja enda poliitilisi vaateid selgitama, pigem soovin toonitada, kuidas selle konkreetse kandidaadi võit on kaasa toonud praegused sotsiaalsed liikumised.
Pea igapäevane hämming, mis need uudised minus tekitasid, sai leevendust nähes, kuidas maailm otsuse langedes koondus. Kuidas valjuhäälsed naised ja mehed kokku tulid ja näitasid, mis jõud on massil. Päev pärast praeguse USA presidendi ametisse pühitsemist toimus naiste marss ehk meeleavaldus, mis tõi kokku hulga suurema rahvahulga kui presidendi ametissemääramine. Pingeline õhustik poliitikas on lükke andnud paljudele inimõigusliikumistele. Liikumistele, mis on ammu, kümneid aastaid tagasi endale juured saanud, kuid tugevat tõuget nõudnud juba ammu. Sütitades minus endas kõigepealt viha, siis kurbust ja siis tahtmist kõva häälega kellegi peale karjuda, annab see tunne märku, kui tähtis roll ja võim on kultuuril. Argielus ei pruugi tähele panna, kui palju ebaõiglust ja viha ümberringi pidevalt kogeme. Pean silmas just seda peenekoelist ebaõiglust, mis on maast madalast õpetatud ja nii sügavale juurdunud, et tundub olevat meie kultuuri osa. Näiteks toksiline maskuliinsus, mida poistele juba noorelt õpetama hakatakse ja neiudele selgeks tehakse, et nii lihtsalt on. Nende samade kunagiste noorte poiste hulka tunduvad kuuluvat ka need täisealised mehed, endal juba kergelt halli juustes, kes tundsid, et on sobilik väikest tüdrukut kujutava skulptuuri kõrval seksuaalse alatooniga poose võtta.
Alati ei ole kerge märgata, kui keegi selle ebaõigluse või viha ohvriks langeb. Eriti, kui ollakse arvamusel, et ei, mina ise küll ebaõiglust kogenud ei ole. USA presidendi valimised ja kõik, mis sellele järgnenud, on pinnale toonud nii mõnegi inetu tahu meie ühiskonnas. See on omakorda pannud tegutsema neid, kes tunnevad vajadust midagi muuta. Minu enda silmad on paari viimase aasta jooksul suuresti avanenud ja tean, et pikk tee on veel minna.
„Kartmatu tüdruk“ mängib suurt rolli ja näitab just seda, miks naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse eest on tarvis võidelda. Olgu see võitlus ilmne siis meeleavaldustel, kodust kasvatust andes või loometöös. Väike pronkstüdruk sümboliseerib minu jaoks senini nähtamatut tugevust, mis on koguaeg kohal olnud. Ja mis, vaatamata temale suunatud vihale, seisab siiamaani jultunult ja muigega vihase pulli vastas.
