Kuidas saada feministiks? 4. lugu. Anna-Maria Penu

Esimene loeng María Molineri* nimelises sotsiaalpoliitilises kodanikekoolis. Akna taga hõljub märtsikuu teisipäeva õhtune pimedus ja klassiruumis istuvad ainult naised. Meid on 16, ma olen kõige noorem (ja ma pole enam sugugi nii noor, 26-aastane) ja ainuke välismaalane. Mu sõbranna María Ángeles, kes mu siia kutsus, tunneb kõiki saalisolijaid ja muljetab nendega Valencia kesklinnas äsjatoimunud 8. märtsi meeleavaldusel toimunut. Sealt ta on: feminist, vasakpoolne, kunagine punkar ja väsimatu sanitaartöötaja, kes lõpetas öövahetuste kõrvalt äsja juuraõpingud. Ta särab, ta on enesekindel, tugev ja tohutult tark. Milline analüüsivõime, peidetud tähenduste leidmine ja omavaheline sidumine, oma hääle kasutamine!

Mina see-eest ei tea, kes on María Moliner, sest ma ei tea naiste ajaloolisest panusest üldse suurt midagi. Ma ei tea ka sugugi rohkem naistevastasest vägivallast, naiste objektistamisest, naiste hääle autoriteedi puudumise taustast ja tagajärgedest, sotsioloogilisest soost, tööturu soolisest segreeritusest ega kõige selle ühiskonnakorralduse loomulikuks nimetatud toimimisdünaamikast, mille üle nad omavahel mu juuresolekul nii kirglikult ja huvitavalt arutlevad. Ma ei tea, sest sellest ei räägita koolides, tavaajakirjanduses ega soovitatud või kohustuslikus kirjanduses. Ma ei tea, sest mulle pole kunagi näidatud, öeldud, viidatud, et feminism on inimkonna mõtteajaloo üks olulisim osa. Tegemist on pealegi kollektiivse ja samas sügavalt intiimse edulooga, sest sooliselt võrdõiguslikumad ühiskonnad on õnnelikumad, tsiviliseeritumad, paremad kohad elamiseks. Kõigile. Sees ja väljaspool koduseinu.

Nii et tolle 2005. aasta kevade alguses olen ma veel täiesti pime. Magamas õndsat sotsiopoliitilist und, mille valusad tagajärjed on näha ja tunda mu kehal, mõttetöös, mu otsustes, arvamustes, rahakotis ja hinges, kuid ma usun veendunult, et ma olen täiesti ärkvel, rakendamas oma võimeid ja oskusi täisväärtuslikult ja võrdsetel alustel kõigi teistega. Ah, kui söakas on võhiklikkus! Ma ei tea isegi seda, et lisaks isiklikele kogemustele, läbielamistele ehitab meie siseelu meid ümbritsev ja läbistav soostereotüüpidest kobrutav kultuuriline kontekst. Ma ei tea, et minu suhteline ükskõiksus „tähelepanuväärse ühiskondliku panuse“ ja „karjääri tegemise“ vastu on tugevalt mõjutatud alateadlikust uskumusest, et olulisem on armastus, suhe mehega, lapsed ja kodu. See on sfäär, kus naisena peaks/võiks mul edu olla.

Ma olen täiesti pime ja kurt, ja ma isegi ei tea seda. Aga kõige tähtsamad asjad meie elus juhtuvadki ühel tavalisel teisipäevasel õhtul. Nii et kui meie õppejõud alustab oma loengut sõnadega: „Kuna meie teadust ja akadeemilisust kummardavas ühiskonnas peetakse üksmeelselt „objektiivsuseks“ midagi, mis on ilmselgelt siiski ainult meeste subjektiivsus, siis on äärmiselt huvitav jälgida, kuidas reageerib „normaalsus“ naiste ja teiste häälte ja diskursuse positsioneerimise katsetele meie ühises ruumis. Oodake takistusi, ala- ja naeruvääristamist, diskrimineerimist, ignoreerimist ja muid raskusi, sest mitte ükski priviligeeritu ei taha kaotada oma võimu teiste üle. Kuid teadke, et iga tegu, iga sõna ja mõte, mis loob maailma uueks, ja mitte ei korda seda, on samm vabama, õiglasema ja võrdsema maailma poole“, ehmatan ma ennast täiesti, tervenisti ärkvele.

Tollel ööl ma ei maga, ja pärast seda pole enam mitte miski sama.

Vasakul ülal ja all: hetki meeleavaldustest, kust koolikaaslastega osa võeti. Paremal: Anna-Maria Penu. Fotod: Anna-Maria Penu erakogu

Liberaalne individualism on pannud meid uskuma, et igaüks vastutab isiklikult oma edukuse või läbikukkumise eest, mis tähendab samal ajal ka seda, et oleme kaotanud võime näha kogu sotsiopoliitilis-majanduslikku ja kultuurilist panoraami, mis meid vormib ja suunab. Seepärast on feminism oluline: et ei kaoks meie võime näha kaugemale, suuremalt, terasemalt ja sügavamalt. Et meie hääl kõlaks, et meie panust austataks ja hinnataks. Et me ei unustaks, kui väärtuslikud ja võimekad me oleme.

* María Molineri nimeline kodanikekool on soolisest perspektiivist sotsiopoliitilisi-majanduslikke ja kultuurilisi teadmisi pakkuv kool Florida ülikooli tiiva all Valencias (Hispaania). Erakordne María Moliner kirjutas üksinda, kodus kõige täiuslikuma, praktilisema, hoolikama ja lõbusama hispaaniakeelse sõnaraamatu “Diccionario de uso del español”, mida tuntakse pigem María Molineri sõnaraamatu nime all. Tal läks selle ainulaadse sõnaraamatu ligi 3000 lehekülje kirjutamiseks aega 15 aastat, kuid Moliner saavutas selle, mida soovis: leida ideele täpselt sobiv väljendusviis. Kui sa tead, mida sa tahad öelda, kuid ei leia täpset sõna, siis see sõnaraamat aitab sind. 1972. aastal kandideeris Moliner Hispaania kuninglikku akadeemiasse RAE (Real Academia Española), et hõivata seal esimese naisena üks koht. Seda ei antud talle.

Anna-Maria Penu on feminist, politoloog, vabakutseline ajakirjanik ja kirjanik