Kuidas saada feministiks? 7. lugu. Piret Eesmaa
Esimest korda puutusin feminismi teooriatega kokku ülikooli magistriõppes, sotsioloogia valikaines. Kursuse jooksul tuli esitada kolm esseed või siis ühe essee asemel tõlkida peatükk mõnest sotsioloogilisest teosest. Tõlkeõpilasena tundus loogiline midagi tõlkida. Feminismi käsitlev tund oli olnud minu jaoks väga huvitav, seega valisin tõlkimiseks jupikese feministlikust teosest. Ma ei mäleta enam, mis see oli ega mida ma tõlkisin, aga mäletan, et olin kõigega nõus. Ja seda, et vastupidi minu ümber levivale arvamusele leidsin, et feminism on lahe. Olen ikka end natuke feministiks pidanud, aga selle pigem enda teada hoidnud ning vahetanud mõtteid peamiselt nendega, kes samamoodi mõtlevad.
Aga ma lihtsalt ei saa mitte feminist olla, kui kuulen, kuidas keegi arvab, et feminism pole tema jaoks, kuna ta tahab kleite kanda ja naiselik olla. Aga kas miniseeliku ja avara dekoltee kandmine ilma vägistamishirmu või seksobjektiks pidamiseta on sinu jaoks? Kui jah, siis ma leian, et feminism eksisteerib ka Sinu jaoks. Samuti ei saa ma mitte olla feminist, kui keegi ütleb mulle, et ma ei tohi ropendada, sest ma olen naine. Või kui mehed tänaval rögastavad – kes andis NEILE selleks õiguse? Ükski naine ju ei tuleks selle pealegi! Aga kõige rohkem ei saa ma mitte olla feminist, kui mõtlen sellele, kuidas see, milline üks “naiselik” naine olema peab, on mind ennast mõjutanud.
Mina tahtsin ka kanda printsessikleite ja miniseelikuid ja kõrgeid kontsi ja olla enesekindel ja ilus, aga iga kord, kui ma panin kitsa kleidi selga ja vaatasin peeglisse, siis läks kõik valesti. Sest võrreldes ajakirjapildiga olin ma liiga pikk, liiga tugev, liiga suur. Samuti tundsin, et kui endale siiski kitsa kleidi selga paneksin, oleks see justkui sõnum, nagu ma tahaks koguaeg seksida. Aga ei taha ju. Enesekindel olin ma üldiselt ainult siis, kui ennast täis jõin, ja see ei olnud ju ometi naiselik. Nii võtsingi enda kanda “pohhuist”-naise rolli ja kompenseerisin enesekindluse puudujääke väikese bravuuriga. Ja nüüd on mul juba salaja hea meel, kui sätin rattaparklasse ratta, millele peale vaadates keegi ei ütleks, et see on naise oma. Lihtsalt, et natukenegi mässata selle süsteemi vastu, mis minus kunagi tekitas tunde, nagu ma ei oleks “õige naine”, kuna ma pole nõrk ja habras ja õbluke. Olen oma feministlikud vaated targu maha vaikinud peamiselt sellepärast, et ei pea ennast heaks feministiks. Hiljuti sain aga teada, et just sellist pealkirja – “Bad Feminist” – kannab üks tuntumaid feministlikke teoseid, kus kirjutatakse, et parem on olla “halb feminist” kui üldse mitte feminist ja sellega olen tuhat korda nõus.
Pireti jalgratas, millega ta süsteemi vastu mässab. Foto erakogust
Tegelikult olen mina nii-öelda õnnelaps. Selline, kelle välimus ega elustiil pole kuidagi keskmisest erinevad ja kuigi ma ei kanna ei meiki ega kõrgeid kontsi, siis ei tundu see mässamise, vaid pigem tagasihoidlikkusena, mis lõppkokkuvõttes on ju ühele “õige naisele” vägagi sookohane, eks? Mind ei ole kunagi kiusatud, kõik kompleksid mõtlesin ma endale ise ajakirjanduse abiga välja. Üht mulle väga lähedast inimest see-eest kiusati palju, sest ta nägi välja teistsugune. Ta sõbrad olid poisid, ta mängis jalgpalli, kandis lühikesi juukseid ja poiste riideid, kuigi ise oli tüdruk. See ei sobinud kiusajate maailmapildiga ja nii hüüti teda mõnikord mänguplatsil “ristsugutiseks” ega lubatud teistega mängima.
Kui feminist olemine tähendab seda, et ma usun kõigi tüdrukute õigusesse mängida jalgpalli ja suhelda poistega ning kanda lühikesi juukseid, kui see neile meeldib, ilma, et neid seetõttu mänguväljakult minema aetaks ja “ristsugutiseks” sõimataks, siis loomulikult olen ma feminist. Minu meelest ei ole siin mingit küsimust. See peaks olema iga inimese loogiline valik. Kui nii võtta, siis on feminist lihtsalt keegi, kelle common sense on olla hooliv, austav, toetav, avatud. Seega, kui keegi peab mind feministiks, olen selle üle hoopis salaja uhke.
Piret Eesmaa on filoloogi- ja tõlkijaharidusega teatri- ja kirjutamishuviline. Ühe tütre ema. Ühe mehe elukaaslane.
