Küünistada või mitte küünistada. Või hoopis muuta seadust?

Oktoobris võis Õhtulehest lugeda kogenud prokuröri soovitust, et võimalusel tuleks teo toimepanemise ajal vägistajat küünistada. Oktoobris täitus ühtlasi viis aastat ülemaailmse #MeToo laine algusest, mis tõi kaasa ulatusliku arutelu ahistamise ja seksuaalse vägivalla üle. Kahtlemata on #MeToo Eesti ühiskonda muutnud ja see on peegeldunud ka õigusloomes, kuid muutmata on jäänud põhiline – nõusoleku käsitlus. Sest miks tuleb 2022. aasta lõpus seksuaalvägivalla juhtumeid menetleval prokuröril pähe anda selliseid soovitusi? 

Alustada tahaks positiivselt, sest #MeToo tuules on Eestis mitu seadusemuudatust tehtud ja ohvritele suunatud teenuseid arendatud, aga kõigepealt väike põige viimastesse aastatesse. 2017. aastal tõi filmiprodutsent Harvey Weinsteinist ilmunud artikli tagajärjel puhkenud kogemuslugude laviin esile, kui laialt levinud on seksuaalne ahistamine, kuivõrd suure osa moodustab see naiste – eriti noorte naiste – elukogemusest, ja kui rängad võivad olla selle tagajärjed ohvri psüühikale (loe pikemalt artiklist “Ajad ei muutu niisama. #MeToost ja selle kriitikast”). 

#MeToo liikumine ärgitas inimesi üle ilma arutlema järgmistel teemadel: mis on üldse seksuaalvägivald, mis on seksuaalne nõusolek, kuidas ohvreid koheldakse ja toetatakse, kellel on õigus rääkida (mõned oma kogemustest rääkinud ja nimesid nimetanud naised on hiljem kohtus laimamises süüdi mõistetud) ning kuidas seksuaalvägivalda – ja nimede nimetamist – meedias kajastada. See ei tähenda, et arutelu varem puudus, vastupidi, see on aastate jooksul muudkui hoogustunud. Kuid #MeToo andis mõttevahetusele teistsuguse jõu.

Eestis kogus ja avaldas anonüümselt kogemuslugusid (nii #minaka kui #minaka14 siltide all) Feministeerium ja meile jäid silma teatud mustrid. Esiteks oli näha, et ahistamisega seotut tõlgendati väga laialt. Lood ulatusid ebameeldivatest kommentaaridest ja ähvardustest vägistamiseni välja. Teiseks olid kogemused sageli aset leidnud väga varases eas, lapsepõlves või eelpuberteedi-puberteedi ajal. Ebakindlus, mis meie kultuurilises keskkonnas noorusega kaasas käib, võõristus omaenda keha suhtes – kõik asjaolud lõid soodsa pinnase väärkohtlemiseks või andsid kellelegi justkui õiguse kommenteerida, katsuda, jõllitada. Kolmandaks oli paljudel lugudel tunnistajaid ja teadjaid. Mõned näited: ühistranspordis onaneerimine, hõõrumine, valjuhäälne 11-aastase lapse rindade kommenteerimine, teised reisijad samal ajal püüdlikult aknast välja vaatamas. Täiesti omaette tase on @seepoleokei kontol ilmekalt illustreeritud tüdrukute ja naiste küberahistamine, nii sisu kui ka mahu mõttes.

Laiemalt näitas #MeToo, kui ebaterve on mõni töö- ja õpikeskkond, mitte ainult ahistamise ja vägivalla, vaid ka laiemalt kiusu mõttes. Ja kui ebaturvalised võivad olla sellised kohad nagu trenn, ujula, trollibuss ja viiulitund, rääkimata baarist või ööklubist. 

Positiivsed muudatused Eestis

Eesti on tõesti viimase viie aasta jooksul palju edasi arenenud ja muudatused algasid juba varem. Näiteks on viimase kümne aasta jooksul naiste tugikeskuste rahastust tõstetud enam kui kolm korda. Toon veel mõned näited (loe juurde kogumikust “Teel tasakaalustatud ühiskonda III”). 

Kõige suuremad muudatused toimusid 2017. aastal, kui Eesti ratifitseeris Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, nn Istanbuli konventsiooni. Riigikogu hääletus näitas ülekaalukat toetust: 79 saadikut hääletas poolt, vastu oli vaid kuus. Samal aastal kriminaliseeriti sundabielud, naiste suguelundite sandistav moonutamine, inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmine ja ahistav jälitamine, väärteona sätestati ka füüsiline seksuaalne ahistamine. Loodi neli ööpäevaringselt avatud kriisiabikeskust seksuaalvägivalla ohvritele, ja kus peale meditsiiniabi andmise kogutakse ka tõendeid.

2019. aastal muutusid karistusmäärad vägistamise ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo eest ning raskendava asjaoluna lisandus seisund, mis on kannatanule narkootilise või psühhotroopse aine abil tekitatud. 2020. aastast saab prokurör vajadusel määrata ajutise lähenemiskeelu ka siis, kui kannatanu seda ei taha.

Selle aasta 1. novembrist tõsteti seksuaalse enesemääramise eapiir varasemalt 14. eluaastalt 16ndale. Muudatus sai tõuke jalgpallur Mia Belle Trisna juhtumist ja sellega kaasnenud tähelepanust. Samast päevast hakkas kehtima ka muudatus, mille kohaselt võivad abielluda ainult täisealised (varem oli võimalik teha erandeid alates 15. eluaastast). Ning äsja jõudis riigikokku uue ohvriabiseaduse eelnõu, millega soovitakse parandada abi kättesaadavust vägivallaohvritele ning kus on esimest korda sõnastatud seksuaalvägivalla kriisiabi.

Küünista – ja tee olukord veel hullemaks?

Ülaltoodud saavutusi vaadates tundub, et Eestis läheb kõik aina paremaks. Muudkui täiendatakse seaduseid ja arendatakse ohvrite abistamiseks mõeldud teenuseid. Midagi on aga valesti läinud, kui kogenud prokurör soovitab vägistamise ajal küünistada. Sest soovitus näitab ignorantsust ägedate stressireaktsioonide suhtes, kus just seksuaalrünnakute puhul on sage tardumise reaktsioon ja kus ohver ei suuda ennast liigutada isegi siis, kui ta tegelikult tahab. See on ka päris julge avaldus, arvestades, et vastuhakk võib vägivallaohtu eskaleerida. Olen mitu korda läbinud HEATi treeningu, mida tehakse kõrge ohuriskiga riikides või olukordades töötavatele inimestele. Treeningutel simuleeritakse realistlikke, ülikõrge stressiga ohuolukordi nagu inimrööv, pantvangi võtmine, seksuaalvägivald jne. Põhiline asi, mida selliste olukordade puhul õpetatakse, on täielik alistumine ja kuuletumine, sest igasugune vastuhakk suurendab ohvri riski veel rohkem viga saada. Tõtt-öelda tundub prokuröri soovitus minevat mingisuguse soovmõtlemise alla, et ohver teeks juurdluse sutsu kergemaks. Sest äkki saaks küünte alt mingit kohtuekspertiisi materjali kätte.

Üks ilmselge probleem on see, et vaatamata pidevale karistusseadustiku kohendamisele ei lähtu Eesti õigusruumis seksuaalvägivalla kontseptsioon siiamaani nõusolekust. Mainitakse tahtevastatust, aga selleks, et midagi üldse kvalifitseeruks vägistamiseks (või kraad pehmemaks “tahtevastase sugulise iseloomuga teoks”), tuleb täita paar tingimust – kasutada vägivalda või ära kasutada kannatanu abitusseisundit. Mis teeb omakorda võimalikuks selle, et Harju maakohus tegi hiljuti otsuse süüdistatava kasuks, kuna kohtu hinnangul ei olnud veenvalt ja sajaprotsendiliselt tõendatud kannatanu abitu seisund (et kannatanu oli joobes ja et “seksuaalvahekord” oli aset leidnud, tõendati ära).

Sarnasesse kategooriasse läheb argument, mida kasutas vandeadvokaat Anu Pärtel, kui tema klienti, 43-aastast meest, süüdistati laste seksuaalses väärkohtlemises ja vägistamises. Pärtel leidis, et lapsed soodustasid oma käitumisega mehe tegusid – nad ei karjunud appi, ei rabelenud ega otsinud kohe abi. Lapsed olid toimunu ajal 9- ja 10-aastased. Õnneks saatis riigikohus selle kaitseargumendi kuu peale, leides, et selle põhjendamatus ja asjakohatus on ilmne. Kuigi kohtuotsustest võib igasuguseid kaitsepoolseid argumente lugeda, siis see oli uus tase.

Eesti vajab nõusolekuseadust

Vaatamata #MeToole ja edusammudele seadustes tuleb Eesti ühiskonna teadlikkust seksuaalvägivalla teemal kõvasti parandada: kuidas vägivald mõjub, miks ohvrid ilmtingimata ei karju, rabele, küünista ega otsi abi. Peaksime küsima, miks keskendutakse seksuaalvägivalla üle õigust mõistes “ei” karjumisele, ja mitte sellele, kas oli öeldud “jah”. Nõusolek peab olema antud vabast tahtest, olema selgelt väljendatud ning inimene peab olema füüsiliselt ja vaimselt võimeline nõusolekut andma. Üks kord antud nõusolek – altari ees või kellegiga koos koju minnes – ei tähenda, et edaspidisega ollakse nõus. Passiivsus ei tähenda, et nõusolek on antud. 

Nõusolek ei ole kusjuures karistusseadustikus sugugi võõras mõiste. See esineb lausa 24 korda, kuigi lõviosas kasutatakse mõistet süüdlaste õiguste tagamiseks. Näiteks tohib vangistust asenda üldkasuliku tööga või elektroonilise valvega ainult süüdlase nõusolekul. Seega ei tule seaduseloojatel midagi uut leiutada. Kui nõusolek on üheselt arusaadav kontseptsioon jalavõru puhul, siis miks mitte seksuaalvägivalla puhul?

Ainult nõusolekuseaduse olemasolu ei tee mõistagi seksuaalvägivalda olematuks. Aga see annab muutunud väärtushinnangutele ka õigusliku toe. Praegu oleme olukorras, kus räägime lastele ja noortele nõusolekust ja kehalisest autonoomiast, kuid tegelikult seadus seda lähenemist ei toeta. Seksuaalkasvatuses õpetatakse, et kui üks pool ei taha ja teine seda ei austa, on tegemist väärkohtlemise või vägivallaga. Kui aga sarnase asjaga kohtusaali peaksid jõudma, selgub – nagu hiljuti Harju maakohtus –, et kedagi ei huvita sinu tahtmine ja selleks, et toimunu vägistamiseks kvalifitseeruks, oleksid pidanud nii joobes olema, et ei suuda sirgelt käia. 

Kui aga mõne inimese väärtushinnangud on kinni jäänud 90ndatesse, aitaks seadus neid järele. Meil on vaja lähenemist, mis toetaks terveid, rõõmsaid ja positiivseid seksuaalsuhteid ja meil on vaja, et seadus toetaks seda. Meil on vaja nõusolekuseadust.