Mammutid surid välja, kütid mitte

Emotsionaalne intelligentsus ja sotsiaalne teadlikkus pole just meeste tugevaim külg, vähemalt stereotüüpide järgi. Emotsionaalne lähedus ja meestele esitatavad sotsiaalsed ootused on teemad, millega paljud mehed võitlevad, kuid millest harva räägitakse. Timo Talvik võtab ette ja heidab pilgu meeste sisemaailma: emotsionaalsele üksindusele ja sellele, kuidas kultuurilised normid mõjutavad meeste võimet luua sügavaid ja tähenduslikke suhteid.

Aastaid tagasi jagas üks mu Ameerika naissoost kolleeg juppi Oprah’ saatest, kus naised arutasid emotsionaalselt meeste võimetust vihjamisi öeldud asju tõsiselt võtta. Vihjad küll, et tahaksid sünnipäevaks kullast kõrvarõngaid, saad aga pesumasina. Vihjad, et prill-laud tuleks alla panna, aga ei jää külge. Vihjad, et ei soovi enam mehega suhelda, kuid ta võtab uuesti ja uuesti ühendust. Ja nii edasi. Ilmselgelt on mehed õudsed isendid, kellele ei lähe korda kaaslaste heaolu.

Alati pole see aga nii mustvalge. Kindlasti leidub isendeid, kes ei hooli, kuid vahel pole asi mitte selles, et mees ei tahaks vihjetest aru saada, või et talle ei läheks kaaslase tunded korda, vaid selles, et tal puuduvad vihjetest aru saamise tööriistad.

Ta saaks väga hästi aru, kui kallim ütleks „tahan sünnipäevaks kullast kõrvarõngaid,“ kuid juveelipoest mööda minnes puistatud „kindlasti midagi siit poest sobiks mulle, eksju“ ei pruugi sama mõju omada. 

Paljud mehed on kasvanud sotsiaalselt isoleeritud mullis. Maailmas, kus ei tohi olla haavatav ja tuleb üksi hakkama saama. Abi küsimine läheb selle maailmaga vastuollu. Ka eksimine läheb sellega vastuollu.

Mees ei lähe enne arsti juurde, kui surm silme ees.

Mees ei küsi abi, kui on eksinud.

Mees ei näita emotsioone.

Need on üldistused, kuid kahjuks on neis veel oma tõde. Me saame muuta seda suhtumist tuleviku generatsioonide jaoks, aga me ei saa muuta seda, mis on juba tehtud. Maailm on täis mammutikütte, keda muuta on raske, kui mitte võimatu. Ilmselgelt pole need piirangud just päikesepaiste sotsiaalsete võimete taimele. 

Mu isa on veendunud, et ta on sotsiaalselt võimekas. Samas pole ta 60+ aasta jooksul suutnud selgeks saada isikliku ruumi olemasolu ning võib emotsionaalselt vesteldes peaaegu sulle ninaauku ronida. See on vaid üks näide meie piiridest, kuid väga selge.

Enamik meist ei tee seda paha pärast, me lihtsalt ei oska paremini.

Illustratsioon: Kissi Ussuki. CC Fine Acts

Mehed ja lähedus

„Tore, et sul on sõbrapoiss, minu viimane sõber suri kümme aastat tagasi.“ 

Ma mäletan seda lauset elu lõpuni. Võisin olla umbes neliteist. Seda ütles minu isa. Mees, kes suhtles igapäevaselt kümnete, kui mitte sadade inimestega. Mees, kellega koos poodi minek oli mitmetunnine ettevõtmine, sest alati sattusid ette tuttavad, kellega oli tarvis natuke juttu puhuda. Temaga seotud inimesi oli sama palju, kui mul on Facebooki-sõpru, ning suhted nendega olid sama turvalised. Ja ometigi tundus ta sellel hetkel kõikide oma kohustuste ja tegemiste keskel kuidagi üksik.

Emotsionaalselt siduvad suhted saavad tekkida vaid siis, kui me oleme valmis oma nõrkusi jagama, seega on üksindus meeste pidev kaaslane.

Mul on tunne, et mehed on tihti emotsionaalselt üksildased. Seepärast on ka nii lihtne jõuda tööst või tegemistest sõltuvusse või märterist maailmaparandaja rolli, sest kuidagi tuleb see tühjus täita. Kui sul on peas mingi suurem eesmärk, on ka kergem kannatada. Kannatama aga peab, sest mees ei näita nõrkust. Emotsionaalselt siduvad suhted saavad tekkida vaid siis, kui me oleme valmis oma nõrkusi jagama, seega on üksindus meeste pidev kaaslane.

Kujuta ette, et sa oled, nagu sotsiaalsed normid ette näevad, terve oma elu pühendanud sellele, et su perel oleks katus pea kohal ja söök laual, ainult selleks, et oma hilisemas elus kuulda, et sa polnud oma laste jaoks piisavalt kohal. Või veel hullem: su kaaslane läheb poole pealt ära, kuna „ei tunne sinuga sidet“. Viimane on muidugi täiesti õige, sest keegi ei tunne sinuga sidet – sa lihtsalt ei lase kedagi endale piisavalt lähedale.

Isolatsioon tapab. Eesti mehed surevad keskmiselt 9 aastat varem kui naised ning teevad ka 5 korda rohkem suitsiide kui naised.

Tänapäeval on meil võimalik valida, kas olla mehelik mees, kanda kogu maailma raskust oma õlgadel ja teha seda üksi, või siis hoopis omada lähedasi suhteid, kuid olla paljude silmis sellepärast nõrk ja mittemehelik.

Kuigi viimane on pikas plaanis ilmselgelt mõistlikum, vajab see palju katsetamist ja õppimist. Meie eeskujud on endiselt täis tugevaid, kuid emotsionaalselt piiratud ennastsalgavaid märtreid.

Igal pühadeajal tuleb televiisorist ikka ja jälle „Visa hing“, kus John McClane võitleb pahalastega ning on seda tehes nii tubli, et filmi lõpus on naine kohe naksti kaelas. Teeks ta emotsionaalset tööd sama põhjalikkusega, ei algaks film sellest, et nende suhe on katki.

Illustratsioon: Ilian Iliev. CC Fine Acts

Tappev hapnikunälg

Üksildus teeb mehe hapraks või nagu sõnastati seda kunagi Polygon Teatri lavastuses „Hapnik“: „Ja hapnikunälg tekib inimestel, kes on aastaid hinganud vähese hapnikusisaldusega õhku.“ Selles etenduses viis hapnikunälg meessoost peategelase nii kaugele, et ta lõi oma naise labidaga surnuks, et elada õnnelikult koos teise naisega, kes kandis endas rohkem hapnikku. Ta ei küsinud sel hetkel, kas teine naine tahab mõrvariga koos olla. Tal oli lihtsalt vaja hingata.

“Visa hing” kujutab John McClane’i kui kangelast pahalaste vastu, kuid kui ta oleks suhtes sama pühendunud, poleks filmi alustatud nende katkise suhtega.

Oleks tore, kui me saaks öelda, et see on kunstiline liialdus, kuid kahjuks on see reaalsusele lähedal. See haprus, tühimik hinges, mida on tarvis kuidagi täita, on ohtlik meile kõigile. Mehed on enamiku koduvägivalla juhtumite põhjustajad. Meestel on suurem risk sattuda surmaga lõppevasse liiklusõnnetusse. Ka koolitulistamisi sooritavad enamuses just mehed. Hapnikunälja kõige suurem oht on aga mehele endale.

Mõni aeg tagasi oli Ameerikas uudis noormehest, kes tegi enesetapu, kuna saatis Instagrammis talle kirjutanud naisele oma „meheuhkusest“ pildi. Tuli välja, et teispool ekraani polnudki ilus modellinäoga noorik, vaid hoopis kaks meest Ghanast, kes hakkasid usinasti raha välja pressima, kuni noormees lasi ennast lõpuks maha.

Julgen väita, et just samune hapnikunälg viis noormehe nii kaugele, et ta oli valmis saatma võhivõõrale inimesele oma intiimpildi lootuses, et sealt tuleb rohkem hapnikku. Tühimik vajab täitmist ning tihti tehakse selle nimel suuri rumalusi, sest puuduvad oskused ja eeskujud selleks, et asju paremini teha.

Leidub ka neid, kes täidavad selle sotsiaalse puudujäägi tühimiku teiste lahendustega. Üks võimalus on huumor. Kellele siis ei meeldiks naerda? Kõigile meeldivad ju hea huumoriga pullivennad. Sealt tulevad suhted on küll pealiskaudsed, kuid vähemalt suhted. See on kui sõrmeplaastritega surmavat kõhuhaava lappida, kuid vähemalt midagi.

Ainus tee läheduseni on olla kellegi ees täiesti alasti, näidata oma haavatavust ja nõrkusi (mis samas näitab ka väga palju julgust).

Teine ja ehk isegi levinum lahendus, mis märtri rollile üsnagi sarnaneb, on teenimine. Kui sa oled teiste jaoks vajalik, oskad midagi, mida teised tavaliselt ei oska ning oled alati valmis aitama, siis äkki on sind ka maailmale vaja. Kuid ka see äärmiselt tänuväärne töö ei too tegelikku lähedust.

Ainus tee läheduseni on olla kellegi ees täiesti alasti, näidata oma haavatavust ja nõrkusi (mis samas näitab ka väga palju julgust). Mitte kõik pole valmis seda vastu võtma ning haiget saamine müürib mehe veel rohkem sisse.

Kuidas saadakse sõpru?

Naised on nõudnud valjuhäälselt oma õiguseid ning muutnud sellega maailma. Mul on tunne, et mehed loivavad sellele muutunud maailmale järele vaikselt kui laisad ja territoriaalsed morsad, kel on vaja kogu aeg üksteisega mõõtu võtta. Muutustega kohanemine võtab aega, kuid pisitasa tehakse samme (või loivamisi?) paremuse suunas.

Mehed on hakanud muutuma ja meie kõigi ootused meestele (ja isadele) on hakanud muutuma. See on hea.

Kui veel viisteist aastat tagasi vaadati sinu poole viltu (eriti kui sa oled mees), kui sa tunnistasid, et käid teraapias või sul on psühholoogilisi probleeme, siis tänapäeval on see suhtumine muutunud. Kuigi see oleneb ringkonnast, on suures plaanis tajuda progressi. Me räägime avalikult meeste tervisest ja nende vaimsest tervisest. Ka see on suur asi.

Me oleme paljuski nagu iidsed mammutikütid, kes peavad nüüd kiiresti aru saama, milliseid seeni tohib süüa, milliseid mitte, samas kui meie kõrval on naised, kes on neid teadmisi juba aastasadu kogunud ja omavahel jaganud.

Selleks, et mehed saaksid sotsiaalselt sama osavaks kui naised, on tarvis kannatust, aitamist ja nende hapruse mõistmist. Mitte kõik mehed ei suuda mõista, mida ja miks nad tunnevad, rääkimata võimest seda sõnadesse panna. Ehk on see ka põhjus, miks on paljude meeste jaoks füüsiline lähedus tähtsamal kohal – nad pole kunagi suutnud teistsugust lähedust saavutada.

Paljud on kinni oma hamstrirattas, uskudes, et kui nad piisavalt kiirelt jooksevad, ei jõua muremõtted neile järgi. Mõni mees peatub ise, et asjade üle järele mõelda, teised aga uhavad libaõndsuses elu lõpuni.

Kui selline mees ühel hetkel peatub, tuleb kõik kui paisu tagant. Mees on habras ning kui ta on valmis end nii avama, on ta hapram kui kunagi varem. Kuid samas puuduvad tal vahendid ja sõnavara, et end edukalt väljendada ja saada toetust, mida ta ehk sel hetkel tegelikult vajab. See on keeruline olukord.

Me oleme paljuski nagu iidsed mammutikütid, kes peavad nüüd kiiresti aru saama, milliseid seeni tohib süüa, milliseid mitte, samas kui meie kõrval on naised, kes on neid teadmisi juba aastasadu kogunud ja omavahel jaganud. Nendega võrreldes jätame me kindlasti ohmu mulje, kuid me õpime!

See õppimine võib vahel tähendada, et me proovime leida sõpru, pakkudes tükki kooki nagu jänesepoiss Albert Lotte multikas. See võib tähendada ka seda, et kingime kallimale uue pesumasina, sest ta on kurtnud vana ilmselgete puuduste üle (kuid vihje kõrvarõngastele ei jõudnud kohale ja mõtteid me lugeda ei oska).

See õppimine võib vahel olla harjumatu ja kummastav. Mul on meessoost tuttav, kes tegi ühel hetkel alkoholiga lõpparve ning avastas selle tagant üksinduse. Seega, iga kord, kui tal tekkis soov jooma hakata, võttis ta lihtsalt oma telefoni ja helistas kellelegi. Vahel üsna huupi ja võttes teinekord ühendust inimestega, kellega ta polnud rääkinud aastaid. Kummaline, kuid töötas. 

Igal kasvul on oma kasvuvalu.

„Kuule, mu terapeut ütles, et mul on liiga vähe meessoost sõpru. Ma nüüd otsustasin, et sa oled minu sõber,“ ütles mulle pikaaegne (20+ aastat) meessoost tuttav mõned nädalad tagasi.

„Kõlab hästi!“ vastasin ja muigasin. Ka minul oli meessoost sõpru liiga vähe. Piisavalt, et muuta viisteist aastat tagasi oma sünnipäevaks sõpru kutsudes tollane tüdruksõber armukadedaks. Toona oli kütte, kes seenetarkust tunneks, väga vähe.

Nüüd on neid juba rohkem.