Marianne Mikko raamat kui sahmakas leili privileegituimuse kerisele

Marianne Mikko on võtnud vaevaks koostada õpiku neile, kes tahavad teada, kus on naise koht teiste inimeste hulgas. Autor on poliitikust ajakirjanik ja raamat on nii ajakirjanduse kui ka poliitika nägu. Marianne Mikko on feminist nii praktikas kui ka teoorias – talle on “naise koht” maailmas arusaadav, teda huvitab, kuidas mõtestatakse naiste maailma, ja ajakirjanikust rahvavalgustajana soovib ta, et see teadmine leviks. Mikko isikliku kogemuse kontsentraat toetab laiemaid arutlusi ja viiteid süvitsi teemat uurinute tähelepanekutele.

Seda raamatut on olnud vaja. Mulle näibki, et valminud on järelaitamiskogumik laiale lugejaskonnale, feministlik algkursus keskkoolile ja kõikidele neile, kel keskkool juba läbi. Aga see tekst sobiks hästi kõige paremas mõttes ka nädalalalehe järjejutuks. Pooled lugejad saaksid nädala jooksul arutada, et tõepoolest, nii näib ju elu toimivat. Teine pool imestaks ja pahandaks, et kuidas on võimalik üldse asjadest nii kallutatult aru saada ja leiaks, et neid teemasid tuleks käsitleda kindlasti neutraalsemast vaatepunktist. Nädala jooksul saaks neid eriarusaami arutada – ja siis tuleks uus sahmakas leili privileegituimuse kerisele. 

Raamatu algupoolel on oluline tähelepanek. Õigused ja vabadused, mis on lõpuks jõudnud kõikide ühiskonnaliikmeteni, näivad olevat rahuliku loomuliku arengu tulemusena saabunud – ei ole ju vaja mingit võitlust. Võitlused olevat ammu ära peetud. Õigused ja vabadused, mida veel pole, tunduvad vähem olulised. Lisaks ei ole kuigi vajalik asuda nende pärast võitlusse, sest head naised ei mässa, nad võtavad ühiskonna antud annid heast südamest ja lahke naeratusega vastu. Nagu näiteks valimisõiguse ja õiguse omada oma raha. „Naiste ja meeste vahel ei ole selles küsimuses (kodutööd, palgalõhe) konflikti, sest naised ei protesteeri,” viitab Marianne Mikko ÜRO-le aastal 1995 esitatud Eesti soolise võrdõiguslikkuse raportis kokku võetud ühele kummastavale järeldusele.

Poliitika on see, kui mehed lepivad meestega kokku

Poliitikuna (Vikipeedia järgi on poliitika protsess, mille käigus erinevate sotsiaalsete subjektide sihikindla tegevuse tulemusena jõutakse otsusteni (poliitiliste otsusteni), mis määravad neist subjektidest koosnevas sotsiaalses grupis või gruppidevahelistes suhetes kehtivad reeglid) arutab autor nende reeglite üle, mis on kehtestatud seadustega ja mis näivad lisaks kõikjal kehtivat ka sõnastamata kokkulepetena. Mõnda asja “lihtsalt ei tehta”. Näiteks jalgu söögilauale ei panda. Mees, kes nii teeb, meeldib samas valijatele eriti julge isemõtlejana vaat et kõige rohkem. Kuidas elada mitutsorti demokraatlikes kokkulepetes ja valikulistes õigustes neid rikkuda?

Märkimisväärne on see, kui laia rahvusvahelise poliitika konteksti Marianne Mikko valitud teemas valdab. Viited teiste rahvaste kogemustele on asjakohased, need rõhutavad igasuguste reeglite iseenesestmõistetavat inimtekkelisust ja kontekstipõhisust. Värvikate näidete varal saab selgeks, kui “loomulikud ja looduslikud” on meie kohapealsed arusaamad, olgu praegused või ammused. Kui “loomulikud” ja “tegelikkusest” ning kasvõi “professionaalsusest” lähtuvad on meeste ja naiste tehtud valikud, mis on (olulistele inimestele, enamasti meestele) tähtis ja mis mitte. Näiteks on ERRi juht oma vastuses Marianne Mikko küsimusele täiesti kindel, et saatejuhtide valiku esimene kriteerium on rahvusringhäälingus alati professionaalsus, sugu ei ole valiku lähtekriteerium. 

Autori mõttearendused on toestatud laiemalt teemakohaste ja Eesti kontekstis kohapealsete uuringutega, viidetega meedias ilmunud aruteludele ja poliitikute tasakaaluotsingutele. 

Me peaksime oma vaba riigi esimesi julgeid naisi tundma

Raamatus on vaatluse all naise koht eelkõige tänapäeva Eestis. Nähtavale on tõstetud siinsed olulisimad esimesed naisõiguslased ning naisteemadega tegelejad, avalikkuses omas ajas arvamusliidriteks kujunenud naised (kes, nagu selgub, pole ületanud ajalooannaalidesse põlistamisel valikukriteeriume, sest temaatika pole osutunud otsustajatele piisavalt oluliseks). 

Me peaksime oma vaba riigi esimesi julgeid naisi tundma. 

Nõukogude aja “võrdsus” (täpsemalt öeldes üldine töökohustus) tähendas naistele palgatööd mehest madalama tasu eest ja tõsiasja, et otsustajate hulka kuuluma naised ei ulatunud. “Naised ei juhtinud tehaseid, neid polnud valitsuses ega kommunistliku partei poliitbüroos.” Nõukaaja sotsiaalsete suhete mõju on tunda siiani. Marianne Mikko tuletab meelde, et kõikjal maailmas kulutab naine kodutöödele rohkem aega kui mees ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) järgi teevad maailmas tasustamata hooldustööd kolmveerandi ulatuses naised. 

Märkama on hakatud nii ahistamist töökohal kui ka vägivalda koduseinte vahel. Juba on tehtud ka vastavaid uuringuid, millele kirjutaja juhib tähelepanu. Mis on näha, seda saab parandada. Kuid ikka veel räägitakse hirmutegudest umbisikuliselt, otsitakse süüdlast kannatanute seast ja põhjust väljastpoolt teo tegijat. 

Lapsed kasvavad eeskuju najal

Mikko juhib tähelepanu sellele, kui olulised on eeskujud, eriti meedias presenteerituna. “Igapäevane uudisvoog suudab kujundada nooremas põlvkonnas teadmise, et naisest võibki saada peaminister,” on ta kindel.

Autor rõhutab, et ühiskonnas väljakujunenud hoiakud annavad lapsele väiksest saati märku tema sookuuluvusest. Maailm jaguneb roosaks ja helesiniseks, tütarlastele kuuluvad tantsuringikleidikesed, poistele robootika ja kardiautod. Rääkimata koolikogemusest. Marianne Mikko osutab pedagoogikateadlase Tiiu Kuurme tõdemusele, et “koolihinne (on) sooline ilming, poisi ja tüdruku eneseesitlus ühiskondlikul näitelaval, ja just nii, nagu ühiskond ootab – poiste poolelt piiride testimisena ja tüdrukute poolelt alluvuse ning kohusetundlikkuse märgina. Varane koormusedrill valmistab tüdrukut ette võtma oma õlgadele ühiskonna igapäevaelu jätkusuutlikkust”. Feminiseerumine näib viivat iga valdkonna ühiskonna äärealale. Kui juba naised saavad hakkama, ei saa ju asi nii tähtis olla, et korralikult rahastatud saada? Autor on täheldanud mitme riigi andmete põhjal, et mida rohkem on parlamendi liikmete hulgas naisi, seda enam suureneb hariduse rahastamine. Märgatud on kahjuks ka vastupidist.

No ei ole väljapaistvaid naisi, mis teha

Teost läbivaks teemaks on see, et naised on ajaloost välja kirjutatud koos kõige igapäevase ja vähetähtsaga. Ajalugu on meeste, valitsejate ja sõdade maailm. Meestel on kõrge ja naistel on madal staatus. Uued täppismeetodid on samas teinud üllatuslikult kindlaks, et mehiseks viikingikuningaks arvatu on olnud hoopis kõrgest soost naine. Siin Eestiski avastasid arheoloogid rikkalike hauapanustega matuse ja jõukas emand nimetati “Kukruse memmeks”. Kui leitaks Lembitu pea, kas siis oleks tegu Eesti taadiga? Nimetamise võim on nimetajate käes. Kummalisel kombel on praegu hoopis huvitavam vaadata ammuseid igapäevaelu fikseerinud filmikroonikaid (või vanu koduvideoid) kui lavastatud-poseeritud paraade või propagandat. „Naistel pole ajalooõpikutesse asja, sest nad on need “teised” viitab autor Simone de Beauvoirile. 

Marianne Mikko. Erakogu.

Naise väljapaistmine on kuradist

“Uuringute järgi hinnatakse naiste ja meeste edasipüüdlikkust erineva mõõdupuu järgi. See, mis on meeste puhul plussmärgiga, osutub naiste puhul kui mitte vastuvõtmatuks, siis vähemalt miinusmärgiks,” tuleb autoril nõutult tõdeda, mõtestades Hillary Clintoni ebaõnnestunud kandideerimist presidendiks. Meie seni ainus naissoost president Kersti Kaljulaid on juhtinud tähelepanu naistele kõikjale jalgu seatavale topeltlõksule: “Sa ei saa olla kunagi õige, midagi peab olema viga. Kas liiga naiselik, liiga mehelik, liiga pehme, liiga karm, liiga pikk, liiga lühike. Oluline on see, et sa tunneksid end kergelt ebaadekvaatsena, see hoiab sind oma kohal ühiskonnas.” Ka viimatiste presidendivalimiste kontekstis saab nõustuda Marianne Mikko tähelepanekuga, et mingil hetkel tuleb kriitikat tegelikult võtta kui kiitust. “Kui hakkad kedagi ohustama, siis sinu tugevust hakatakse serveerima kui nõrkust, mis omakorda tähendab, et sinu voorus mängitakse sinu puuduseks.” 

Taustalt ajakirjanikuna näeb Marianne Mikko hästi meedia rolli olemasolevate sotsiaalsete suhete ülevahoidjana ja märgib, et meie meedia näo on suuresti dikteerinud mehed. Ajakirjanikuna osutab ta Eesti meedia maskuliinsusele ja kaitse- ja julgeolekuteemade rohkusele meedias, kuna juhtivajakirjanikud on peamiselt mehed. Seda eriti võrdluses Põhjamaade ajakirjandusega. Võrreldamatu kogemuse saab, kui avada mõni Norra laupäevaleht, pildil tsiviilühiskond: noored, vanad, naised, mehed. Need on ajakirjanduslikud valikud. Kas on oluline, kes need valikud teeb?

Ajakirjanik saab hästi aru, et meedial on tähtis roll stereotüüpide tekkimises ja taastootmises. Nii ongi võim ja seda toestav meedia raamatu olulisemateks fookusteks. Tuleb proovida mõista, millised jõud kujundavad meie tulevikumaailma. Marianne Mikko kirjutatud laiahaardeline teemakogumik on kindlasti abiks meie ühiskonna sotsiaalses arengus edasi aitamisel.

Kui ükskord avataks raamatupoes feministliku kirjanduse riiul – sellest Marianne Mikko unistab – siis võiks “Naise koht” seista seal esimeste raamatute hulgas. Et saaksime ükskord ometi üle aegade algusest kehtinud naiste vähendamise ja vaigistamise kultuurist.