Meie lood #minaka. 21.–30.

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

30.

Esimest ja viimast juhtumit ei ole ma kunagi varem kellelegi rääkinud. On aeg #nomore

Olin noorem kui 18 ja käisin pealinnas sõbrannal külas. Üks esimestest kordadest, kui otsustasin tema juurde ööseks jääda, ilmusid välja mingid tuttavad, à la inimesed, keda teati sõbranna juures hüüdnime pidi. Kuna magamiskohtadega oli kitsas, siis tehti kõikidele horisontaalsetele pindadele asemed. Olin joonud ehk pool pudelit siidrit, magamise ajaks olin juba kaine. Ma pole kunagi häbelik olnud, seega ei olnud minu jaoks probleem, kui kõrval magamiskotis oli üks nendest meessoost tuttavatest. Olin magama jäänud, kui tundsin, et läbi magamiskottide käib üks tugev hõõrumine. Üritasin viisakalt eemale keerata. Seejärel tuli ka käsi minu magamiskotti. Kuna olin üleval ja tajusin olukorra tõsidust (ning ei soovinud oma esimest korda keset massi suvalise purjus inimesega), tegin vehkat ning veetsin ülejäänud öö ärkvel koridoris.

Kuna olen juhtumisi riigikaitsehuviline, nagu paljud naised Eestis, siis meenus ka selleteemaline šokk. Ühel esimestest sõjalisest õppusest tuli rivi ette meesterahvas, kes küsis jõudsa häälega kõikide naiste ees, et mis te siin teete? Kui vaenlane tuleb, siis teid vägistatakse kohe ära … ja relv teid ei aita. Olen mitte väga kaua aega tagasi sarnast juttu kuulnud ka mitmelt teiselt (loodetavasti mitte eelpoolkirjeldatud) saatusekaaslaselt. Mu isiklik küsimus selle peale on, et kas see näitab tolle mehe enda vaimsust (ja kui tema peaks ise rindel olema, kas langeb samale tasemele?) või ongi see riigi arvamus.

Olime kahekesi kodus, nagu paarid ikka. Jõime veini, vaatasime filmi. Hakkasime seksima. Mingi hetk surus kaaslane mu kõhuli maha ja surus oma peenise pärakust sisse. Minu valu käes kiljumine ei aidanud midagi. Maha ma teda lükata ei jõudnud. Armastavas suhtes olles ei osanud ma tollal (oluliselt nooremana) talle kohe pärast öelda ka, et mina seda ei tahtnud… Tundsin end väga pikalt räpaselt ja süüdi ?!?!? Kõige rohkem viis mind endast välja asjaolu, et temalt ei tulnudki kunagi mingitki reaktsiooni.

29.

Suhe, mis juba algas suurte hoiatusmärkidega, aga mida ma toona eirasin, või pigem arvasingi, et pole rohkemat väärt. Olin siis 21.

Olin just lõpetanud pikaajalise suhte, kuna olime lahku kasvanud. Oli halb ja valus, ei teadnud, mida tahta, tunda, oodata. Läksin sõbranna sünnipäevale, tutvusin umbes endavanuse noormehega, esmapilgul tundus väga sümpaatne. Pakkus tähelepanu, komplimente, ei olnud otseselt pealetükkiv. Hakkasime Facebookis suhtlema. Ta kutsus mind ühe enda tuttava peole, läksingi. Ärevusest jõin mõne kokteili üleliia. Lõpetasime ühes tühjas toas suudeldes, kui ühel hetkel tõmbas ta taskust kondoomi, pani peale, sisenes minusse. Ma ei olnud selleks ammugi valmis, aga tundsin, nagu oleks ise oma käitumisega “nõusoleku” andnud. Lõppedes oli räpane, vastik tunne; tahtsin koju ära minna, kuid noormees palus, et jääksin veel. Jäin. Ei osanud ennast kehtestada, ei tahtnud tema tundeid riivata.

Peale seda pidu hakkasime üksteisega regulaarselt kohtuma. Ta rääkis, kui eriline, oluline, vastupandamatu ma olen. Samas ei osanud või tahtnud mind, mu huvisid, tahtmisi ja soove üldse kuulata ega nendega arvestada: olin talle lihtsalt n-ö trofee, keda sõpradele näidata ja ise vaadata ning vajaduse korral kasutada. Tundsin, et kõik ei ole korras, kuid ei osanud midagi ette võtta. Noormehe enesehinnang oli üsna madal ning ma ei tahtnud talle haiget teha.

Üks seik, mille peale tagantjärele mõeldes tahaks karjudes minema joosta, oli jälle vahekorras olles: ütlesin, et ei soovi, mul on valus, ma ei jõua, kuid ta ikkagi surus end minusse (mitte vägivaldselt, aga niisama, “poolkogemata”), sai rahulduse ning pärast vabandas, ütles, et ta ei suutnud end peatada. Ma olevat nii vastupandamatu. Tol hetkel olin sellise kohtlemisega nii ära harjunud, et ei teinud midagi. Olin selles suhtes veel üle poole aasta.

Rääkisin sellest hiljem paarile sõbrannale, kellest üks naeruvääristas: “Mis sa arvad, et see oli nüüd mingi vägistamine või?”.

Sellisest mittearvestavast kohtlemisest saadud enesehinnanguprobleemidega tegelen siiamaani, aastaid hiljem. Vähemalt ei süüdista enam ennast.

28.

Sellest on möödunud 18 aastat. Olin siis just 16 saanud.

Tulin ühelt ekskursioonilaadselt ürituselt. Kell või olla umbes 1 öösel ja kuna ma kesklinnas elasin, siis otsustasin paar kilomeetrit koju jala kõndida. Ma olin siis ja enda meelest olen ka nüüd üsna enesekindel inimene. Ei kartnud.

Mingil hetkel tuli minuga rääkima mingi vene keelt kõnelev mees. Ma ei mäleta, mida ta rääkis, aga tean, et tahtsin temast lahti saada ning palusin tal korduvalt oma teed minna. Ta tundus mulle kuidagi mingi aine all …

Teele jäi 24 tundi avatud kauplus. Käisin sealt läbi, lootes, et mees mu rahule jätab. Aga ta jälitas mind ka seal.

Ta ei olnud vägivaldne, lihtsalt ei läinud ära. Ma ei mäleta enam, kui väga ma teda kartsin … Võibolla selle pärast ma ei teinudki midagi.

Ja mina olin noor. Lihtsalt.

Ühel hetkel jõudsin koduni. Tahtsin koju minna, kuid ta takistas mind. Palus, et ta on väsinud ning sooviks lihtsalt klaasi vett ja siis läheb oma teed.

Mingil põhjusel ma siiski otsustasin talle vett anda. Jätsin vist alt ukse lahti kui tuppa läksin….

Järgmisel hetkel oli ta mul toas.

Lendasin esikust tuppa voodile päris kiirelt. Riided tõmbas katki …

Mäletan patja ta käes: „Kui sa karjud, siis ma panen selle sulle näkku ja lämmatan ära!“

See kestis ja kestis ka kestis …

Lõpuks ta tüdines.

Vanas majas oli siis ühine WC koridoris. Ta läks WC-sse ja ma sain naabri juurde jooksu.

Politsei tuli talle järgi ja viis väga vaikselt ära. Järgnes minu ülekuulamine, günekoloog … seletuskirjad … „Kirjutatud minu sõnade järgi õigesti!“

Mulle määrati üks kena naisterahvas uurijaks.

Korduvalt sai räägitud ja kuulatud … Lõpuks ütles proua, et juhtum on lõpetatud.

„Katsu mõista. Mehel on pere … ta on varem juba kinni olnud … See oleks talle halb. Ja pealegi … Sul olid ainult katkised riided. Vägivalla tunused puudusid. Järgmine kord, kui sind vägistatakse, lase ennast läbi peksta. Praegu on ainult sinu sõna tema vastu. Ta arvas kogemata, et sa oled odav tüdruk … nagu prostituut. Saad oma riided ka tagasi. Tahad ehk pluusile nööbid tagasi õmmelda!“

Ooo, kuidas ma ikka veel ei väsi ennast süüdistamast … See „oleks võinud“ käib peas. Tagantjärgi tarkus.

Nii palju alandust ja ebaõiglust.

Täna, peaaegu 19 aastat hiljem, ma luban endale, et edaspidi kaitsen ennast ainult ise. Sest kui mina ennast ei kaitse, siis ei tee seda mitte keegi teine!

27.

Ühistransport. Ma olen mitmeid kordi näinud, kuidas naisi on ühistranspordis ahistatud. Kõik näevad seda ja keegi ei tee midagi. Vaadates tagasi ma kahetsen, et ei sekkunud kuna ma kartsin, et ka mind hakatakse ahistama.

Ma olin hommikul bussis teel kooli poole. Üks hetk ma märkan, et üks mees vahib mind veidralt.  Mul tekkis halb kõhutunne, selletõttu otsustasin minna teist teed pidi kooli. Proovisin väljuda bussist kiiresti, et ta ei jõuaks väljuda minuga samal ajal. Kuidagi ta ikkagi sai bussist välja koos minuga. Otsustasin oodata natuke aega bussipeatuses, et ehk läheb ära, äkki ma olin lihtsalt liiga paranoiline. Ta ei läinud. Vaatasin, et kool hakkab varsti ja hakkasin liikuma teise bussipeatuse poole. Ma ei julgenud vaadata enda taha, aga ma kuulsin jalasamme. Sain aru, et ta oli hakanud mind jälitama ning kedagi ei olnud ümbruses ka. Ma pöörasin ümber ja karjusin: LÕPETA MU JÄLITAMINE! Ta ühmas midagi vastu, aga ei lõpetanud jälitamist. Kiirete sammudega jõudsin teise bussipeatusesse ning õnneks nägin kahte tuttavat. Kui ta nägi mind teiste inimestega rääkimas, siis ta jättis mind lõpuks rahule. Õudne on mõelda, kui ta oleks mulle kooli juurde järgnenud. Kuni tänase päevani ma ei tunne ennast enam turvaliselt ühistranspordis.

Kui ma olin laps, siis ma käisin suviti suvilas. Naabriteks oli üks vanapaar. Kuna lapsi ümbruskonnas eriti ei olnud, siis ma käisin mõnikord nende aias mängimas. Üks päev olin samuti nende juures, aga oli ainult mina ja see vanem mees. Ta oli umbes 60–70-aastane. Ma olin umbes 5–6-aastane. Me rääkisime ja mingi hetk ma sain aru, et ta proovis mulle musi teha. Mul tekkis halb tunne ja ma jooksin ära. Midagi rohkem sel päeval ei juhtunud ja enam ma nende juurde ei läinud. Pärast seda ma selle seiga peale eriti ei mõelnud. Mõningad aastad hiljem, kui ma olin 17, siis mu ema oli palunud mul suvekodu eest hoolitseda, kuna ta oli välismaal sel hetkel. Ma läksin kohale ning kuna oli ilus suveilm, siis ma panin bikiinid selga. Tahtsin muru niitma hakata, aga  millegi pärast niiduk ei läinud hästi käima. See sama naaber märkas seda ning pakkus abi. Kui ta seda pakkus, siis ma nägin teda ainult heki tagant, mis oli meie aia ees. Sealt ma nägin ainult ta pead.  Naiivselt võtsin ma abi vastu. Kui ta tuli meie aeda, siis alles nägin, et ta oli peaaegu alasti, ainult lühikeste pükste väel. Ta aitas mul muruniiduki tööle ning peale seda võttis ta mu tagant ümbert kinni ning sosistas kõrva: sa oled nii kenaks nooreks neiuks kasvanud ning jalutas minema. Ma olin sellest täiesti tardunud ja šokis ning ei öelnud midagi. Natuke aega hiljem kuulsin emalt, kuidas ta oli ka talle püüdnud külge lüüa. Viimane kord, kui ma teda nägin, siis ta pakkus aia vahelt kommi meie krundi kõrval olevale naabripoisile. Poiss nägi välja umbes sama vana kui mina selle esimese intsidendi ajal.

26.

See oli juba aastaid tagasi. Olin hiljuti kolinud teise linna, peale keskkooli lõppu. Vanuseks umbes 19–20.

Seal linnas olid juba ees ootamas sõbrad, sest olin ka varem kõik suved viibinud sellessamas linnas.

Ühel päeval mainis üks sõber, et tal on sõjaväe lõpupidu ja et kõik pidid kaasa võtma endale kaaslased, justnimelt naissoost, et kas ma viitsiks minna. Kuna midagi muud polnud teha ja ilus suvepäeva oli, siis miks mitte.

Pealelõunal korjas sõbra sõber autoga peale minu, minu sõbra ja veel paar inimest ja sõit algas. Pidu toimus linna lähedal maal, mere ääres, ühes vanas spordikompleksis.

Kohale jõudes selgus, et teised osalejad ei olnud sugugi naissoost kaaslase kaasavõtmise reeglist kinni pidanud. Seega, seal ma olin. Üks tüdruk. Ja suur hulk äsja sõjaväest välja saanud poisse.

Tegelikult oli kõik tore. Alguses. Kindlasti joodi alkoholi. Mina kaasa arvatud. Istuti õues, grilliti. Mõned mängisid võrkpalli, mõned käisid meres ujumas. Selline tore chill.

Juba rohkem õhtupoole, kui pimedaks hakkas kiskuma, tundsin mingi hetk, et ma peaks minema pikali viskama, sest olin vist liiga palju joonud.

Magamine oli korraldatud nii, et olid erinevad toad, kus olid narivoodid. Mina olin ühes toas oma sõbraga ja sellesama sõbraga, kes autoga sinna sõidutas. Mõlemad väga toredad ja normaalsed inimesed.

Läksin siis tuppa ära ja hakkasin magama jääma. Uksed lukku ei käinud vist, sest tegemist oli mingi vana spordikompleksiga ja selle „ühikaga”.

Ärkasin üles selle peale, et mingi tüüp on mulle peale roninud ja nühib ennast vastu mind. Ma ei saanud esialgu aru, mis toimub, sest nagu ma ütlesin: alkohol. Ma sain aru, et see on inimene, kellega ma olin enne õues paar sõna vahetanud. Tundsin ta ära, sest tal oli sama müts peas, mida ma enne nägin. Ma ei olnud temaga eelnevalt tuttav, ei olnud  „flirtinud” eelnevalt.

Ma üritasin teda ära ajada, aga ta ei läinud. Ähmaselt mäletan, et ta rääkis midagi teemal, et mis ma nüüd pirtsutan ja nagunii ma tahan ja miks ma muidu üldse tulin sellisele üritusele. Et selleks ma ju olingi kaasa võetud.

Ma olin täielikus paanikas. Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei julgenud karjuma hakata, sest ma tundsin piinlikkust. Piinlik oli ja häbi oli ka. Nagu ma oleksin ise teinud midagi valesti.

Ma hakkasin nutma ja püüdsin välja rabeleda. Vastu hakata.

Lõpuks mul õnnestus kuidagi pääseda tema alt. Õnnelikult ses suhtes, et ta ei jõudnud peale vägivaldse suudlemise midagi muud mulle teha.

Ta oli ka üsna purjus, ma arvan. Jooksin toast välja ja nägin koridoris paari inimest, kes olid ka enne õues olnud. Ma nutsin ja ei suutnud selgelt ennast väljendada, aga sain siiski nii palju räägitud, et see tüüp üritas mind ära vägistada.

Sai selgeks, et ülejäänud seltskonnale sellised mehed ei sobi ja see tüüp sai sealsamas koha peal karistuse.

Ma võin ka mainida, et ma ei olnud provotseeriv ega „miniseelikus”, vaid tavaliste dressipükste ja dressipluusiga, tossud jalas. Üsna ebaatraktiivne, kindlasti ülekaaluline. Mingeid „signaale” ma ka oma arust välja ei saatnud, st ma ei suhelnudki selle tüübiga praktiliselt üldse, paar viisakusväljendit enne.

Minu sõber, kes mu kaasa võttis, tundis suurt kahetsust, ta vabandas ja ütles, et tal ei olnud aimugi, et keegi sealt võiks olla vägivaldne. Ülejäänud ööl olin turvaliselt toas koos oma sõbra ja selle teise sõbraga, kes oli autojuht.

See juhtum on kuidagi unustusehõlma vajunud, ma ei veeda oma päevi selle üle juureldes. Aga praegune avalikustamise laine tõi selle meelde tagasi.

25.

Olen pikalt eri riikides elanud, sealhulgas sellistes, kus nn catcalling ja tänavaahistamine on väga tavalised nähtused. Teismelise tüdrukuna olin harjunud, et mingi kamp mehi võis valjuhäälselt minu välimust kommenteerida. Jalgu, rindu, kas ma olen hot või miks ma ei naerata. Tavapärane oli ka kannul kõndimine, tülitamine. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks sellest teiste naistega rääkinud. Mul olid teatud oma strateegiad, kuidas sellega toime tulla ja olin umbes 14. aastane, kui neid kasutama hakkasin. Näiteks ei vaadanud ma kunagi meestele otsa, möödusin kiirel sammul ja püüdsin kehakeelega näidata, et mul on kiire ja keegi ootab mind. Panin tuima. Tegin tavaliselt näo, et ei kuule ega pane tähele. Kui keegi kannul kõndis, püüdsin võimalikult kiiresti teelt ära pöörata, näiteks poodi astuda. Kandsin sageli võtmeid peos või juukselakki kaasas (pidin koduste vahenditega hakkama saama).

Kõige ebameeldivamad tänavaahistamise kogemused, mis mind siiamaani kummitavad, juhtusid aga Eestis. Olin siis juba vanem, umbes 25 ja mul oli sündinud laps. Ükskord kõndisin koos kolleegidega mööda Tallinna vanalinna tänavat. Me olime asjalikud, rääkisime tööasjadest ja liikusime kiirel tempol. Kandsin põlvedeni ulatuvat seelikut. Ja korraga tunnen, kuidas keegi ajab möödudes käe seeliku alla ja pigistab mind jalgevahest, kõvasti. Sellele ei eelnenud mitte midagi. Ei järgnenud ka midagi, sest kui ma ümber keerasin, nägin ainult eemalduvaid selgu. Väga räpane tunne oli. Ma ei kanna enam eriti seelikuid.

Teine kord kiirustasin sügisõhtul koju, last toitma. Vanalinn oli tühi ja pime, inimesi liikus vähe. Kui ma Raekoja platsi ületasin, seisis seal üks auto, täis noori mehi. Auto sõitis minu juurde, mehed pistsid pead akendest välja ja karjusid, et vägistavad mu ära. Lihtsalt nii karjusidki. Kiirustasin edasi, auto sõitis mulle järgi ja karjumine käis edasi, kuni lipsasin Saiakangi kaudu Pikale tänavale ja hakkasin jooksma. Mõtlesin, et nüüd see juhtubki. Kartsin, et nad tulevad autost välja ja hakkavad järele jooksma, aga auto jäi maha. Kui koju jõudsin, ei osanud ma mehele seletada, miks ma nutan. Mäletan, et ei tahtnud talle juhtunust rääkida. Ma ei käinud pärast seda pikka aega üksi väljas. Linn oli minu jaoks muutnud.

24.

Aasta oli 1991. Olin keskkooliplika, sõitsin trammiga muusikakooli. Seisin trammi tagaotsas akna all ja vaatasin välja. Tramm oli tühi, seepärast ma ei saanudki aru, miks mingi meesterahvas mulle külje alla ronib ja lausa vastu mind naaldub. Liikusin eest ära ja lõpuks vaatasin talle vihaselt otsa. Tema küsis: “A vy takovo nje videli?” ja osutas sõrmega kuhugi allapoole. Vaatasin automaatselt osutatud suunas ja nägin seal muidugi tema pükstest välja võetud peenist. Kõrvus lõi kohisema hirmust ja vihast, püüdsin ta eest ära joosta, aga kuhu sa trammis jooksed, häbi oli ka ja tulemuseks oli suur spermaplekk minu jopel. Läksin selle plekiga muusikakooli, püüdsin seda enne tundi vetsus maha nühkida, aga spermast külma veega ja ilma seebita on üllatavalt raske vabaneda. Klaveritunnis ei pidanud närv vastu, hakkasin nutma, aga meesõpetajale muidugi ei öelnud, milles asi, vaid valetasin, et mul on vanaisa surnud. Kui emale asjast rääkisin (meil oli siis veel usaldussuhe), ütles ta mokaotsast: “Noh, eks see võis vastik olla jah!” ja tegi teist juttu.

Aastal 1996 võtsin uut aastat vastu sõpradega Viinis. Läksime keskööks peaväljakule. Seal oli hullumaja, paugutid plahvatasid inimeste jalge all, kõik trügisid ja rabelesid. Ma ei soovinud muud kui sealt eluga pääseda ja siis tundsin, et keegi pigistab mu tagumikku. Vahtisin hullunult ringi ja nägin enda taga hindu näojoontega meest, kes irvitades mulle otsa vahtis ja käe mu rindade järele sirutas (ei, mul oli ikka soe jope seljas ja pikad püksid jalas, uusaastaöö ju). Ma läksin endast nii välja, et hakkasin seda meest rusikaga näkku taguma, mõtlesin, et löön tal ninaluu puruks. Sõbranna tiris mind minema ja korrutas “rahune maha, rahune maha!”, aga mees ainult irvitas, nagu oleks ma tal põske patsutanud. See jõuetu viha tunne, et “ma ei pääse kuhugi, ma ei saa ära joosta ja sa käperdad mind!”, meenus ka praegu seda kirjutades.

23.

Ma ei ole oma lugusid rääkida tahtnud, aga nüüd tundsin, et pean.

Olin esimese aasta tudeng ning jalutasin ühel kevadpäeval koolist koju. Päike siras, tee lookles läbi ühe suure lageda krundi Tallinna kesklinnas, mida ääristasid puud ja põõsad ning mida kohalikud tihtipeale oma teekonna lühendamiseks kasutasid. Poole krundi peal kõndis mulle vastu keskealine mees. Minuga kohakuti jõudes haaras ta äkki mul ümbert kinni ja sisistas vigases eesti keeles, et vägistab mu nüüd ära. Ma olin segaduses – on see mingi nali? Keset päeva, põhimõtteliselt avalikus kohas, lihtsalt nii? Mees hakkas mind põõsaste poole tirima, kuid suutsin end lahti rabeleda. Esimese asjana pistsin jooksu – kiirelt ja kaugele siit! Kuid siis tekkis mul äkki kohutav viha kogu situatsiooni peale, jäin seisma ning jooksin tagasi. Seisin mehest mõne meetri kaugusel ja lihtsalt röökisin ta peale. Ta lihtsalt seisis ja vaatas mind hämminguga. Õnneks tuli mul läbi vihahoo meelde, et liiga julge ei tasuks siiski olla ning läksin lõpuks suure ringiga koju.

22.

Minu ahistamislugu, mida jagan, ei ole seotud tööalase hierarhiaga, vaid on juhuslik ahistamine suveüritusel. Mis ei tähenda, et see oleks vähem kaalukam. Vastupidi, olen kogenud ka karjääriredel ääres onuheinotamist (“Mis ajast – /asutuse nimi/ – tibid peatoimetajaks saavad”), kuid kuna siis suutsin enda eest seista, taandus see minu silmis lihtsalt meesterahva matslikuseks (see, et pärast ei suudetud vabandada ja jäädi korrutama, et ma ei saa naljast aru, on loomulikult veel omaette teema).

Trauma, mis on jäänud kummitama, pärineb aga ajast, kui olin 13-aastane. Ja tegelikult ei olnud see mu esimene seksuaalse alatooniga lähenemiskatse täiskasvanud mehe poolt – 2. klassi õpilasena nägin kord koduteel liputajat, kuid sellest on meelde jäänud vaid puu, mille taga ta seisis.

13-aastaselt oli mul värskelt lõigatud poisipea, selline, mis jätab kaela paljaks. Ma olin ka väga pikk ja sale, pigem aga omaettehoidev ja vaikne. Eelmisel päeval oli toimunud külapidu väikses kalurikülas, kuid rahvast oli tohutult palju kohale voorinud. Järgneval päeval läksid kohalikud peopaika koristama, sealhulgas ka mina ja ema, sest suvitasime tädi juures, kes on tolle külaseltsi aktiivne liige ja korraldaja. Mäletan, et oli jube tüütu ja igav. Aga intsident juhtus nii äkki ja kestis vaid hetke. Jääknähtudega külamees tõmbas oma kareda käeseljaga üle mu kaela ja ütles “Luige kael”. Ehmusin tohutult, kuid kõik oli juba läbi; kõik tundus nii juhuslik. Hiljem rääkisin sellest emale, kes ütles, et “ta ei mõelnud sellega ilmselt midagi halba”. Praegu mõtlen, et nii see, et ema tegu oma vastuses pisendada püüdis, kui ka minu võimetus reageerida, on põhjused, miks ma sellest veel mõtlen. Täiskasvanud naisena olen ju ikka näiteks baaris tundnud kellegi tagamõttega riivamisi, katsumisi jne, kuid võimalus neile selle eest kasvõi vaid varba peale astuda aitab asja veidigi tasakaalu viia.

21.

Olin pikaajalises suhtes, elasime koos. Tema tahtis tihemini seksida kui mina. Ühel õhtul mangus pikalt kuni ma enam vaielda ei viitsinud ja lasin tal endaga vaikselt lebades teha, mis tahtis. Kui ta oli lõpetanud, siis ütles mulle pahaselt, et tundis nagu oleks mind vägistanud. Tundsin end süüdi ja edaspidi teesklesin iha ka siis kui ise ei tahtnud. Jäi kummitama, ei osanud juhtunut kuidagi liigitada ja mõtlesin, et äkki nii käibki. Kord küsisin sõbrannalt, mis ta arvab, kas see on vägistamise piiriala, aga ta ütles, et ma ei tea vägistamisest midagi ja kujutan endale seda ette. Siiani ei tea, mis see oli ja miks iga kord #minaka lugusid lugedes kummitama hakkab.

Eelmised lood on avaldatud siin ja siin. 

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et ahistamislood ei jääks sahtlisse.