Meie lood #minaka. 31.–40.

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

40.

Kaua aega pärast lahkuminekut juhtus, et käisin väljas ja jõudsin koju hilja (või siis vara hoopis). Mu endine elukaaslane oli öösel laste juures.

Hommikul ärkasin ja leidsin lahtise kondoomipaki põrandalt ja kõige hullem on see, et ma ei mäleta mitte midagi. Sest ma olin täitsa purjus, kui koju jõudsin (mis on ka rumal, aga läks nii) ja kui ma uurisin, siis tuli välja, et jah, seksisime. Aga ma ei suuda sellest aru saada. Sest ma vajusin juba diivanile ära, kui koju jõudsin, ta rääkis, et aitas mu voodisse ja riidest lahti ja siis ma olla ise öelnud, et tahan. Ja ma ei mäleta. Ma küsisin temalt, et kuidas ta siis ei saanud aru, et ma ei olnud mõistuse juures, kui ma juba ära olin korra kustunud. Ta ei olnud suutnud ei öelda, sest tal oli see emotsioon ja ma ju rääkisin ja … ja lõpuks ta ütles, et tunneb nagu oleks teda ära kasutatud. Tema tunneb nii. Tema tunneb. Ja mina ei mäleta mitte midagi ja see on ikka suht kole. Et ta saab aru, et tegi valesti, jah, mul on õigus, jah, ta oleks pidanud kohe ära minema, aga …

Mul on ikka veel halb.

Ma küsisin, et miks, kuidas ta niimoodi, et kas ta ei saanud siis aru. Ta ütles, et ma ju rääkisin temaga ja ei lasnud tal ära minna. Ma ütlesin, et ta on tugevam kui mina, selle peale ta vastas, et “mitte emotsionaalse poole pealt”. Et ta on aastaid oodanud, et ma teda tagasi tahaks ja ei suutnud ei öelda ja et teab küll, et tegi valesti, agagagagaga. Et ta armastab mind ikka veel ja oleks tahtnud mu kaisus magada.

See asi, et ta ütleb, et ta ei saanud küll aru, et ma olin “ära” juba omadega, sest ma rääkisin ja küsisin ja. Samas enne ütles, et tulin koju ja ei saanud kingigi jalast ja siis vajusin diivanile ja juba magasin ja ta oli muretsema hakanud.

Sain hiljem temalt kirja, et ei tohiks end nii täis juua. Ja et ma praktiliselt sundisin teda seksiks.

Ma ei lähe sellest kuhugi teatama, lihtsalt ma pean kuidagi sellest üle saama, aga ma ei teagi, kuidas.

39.

Me olime mehega sisuliselt lahus, mul oli uus kallim, aga mees elas veel minu ja meie väikse tütre juures. Kuna ma sattusin sinna suhtesse väga noorelt, olid jõuvahekorrad täiesti paigast. Ta dikteeris, mida ma kannan, kuidas raha kasutan jne. Lõpuks hakkasin sealt suhtest välja murdma.

Lõpuks hakkasin teda kartma. Näiliselt põhjust polnud, sest ta polnud mind löönud. Aga mees oli kogu aeg vihane. Üks asi, miks ta vihane oli, oli see, et ma ei tahtnud temaga seksida. Mida aeg edasi, seda õudsem oli see, et ta eeldas, et temaga magamine on minu kohustus. See oli pidev konfliktiallikas. Öösiti võtsin lapse kaissu magama, kuigi ma olin ta juba kaisust välja treeninud, sest kartsin, et ta tuleb muidu minu kõrvale ja tahab seksi. Ühel ööl ta tuligi mu kõrvale ja ütles, et tahab mulle suuseksi teha. Ma ütlesin, et ma ei taha seda. Tema käis peale. Lõpuks lihtsalt seadis mu fakti ette, et nüüd ta teeb seda. Ma lihtsalt lamasin seal, hoidsin oma magava lapse käest kinni ja halisesin vaikselt: “Palun ära tee. Palun ära tee. Palun ära tee.” Ma mõtlesin, et ma suren sinna ära. Lõpuks ta siiski lõpetas, ütles midagi salvavat ja läks ära. Pärast seda ma vältisin temaga koos koju üksinda jäämist, kuni ta välja kolis.

38.

Pidu popis Tartu baaris. Rahvast on murdu, inimesed külg-külje vastas. Baaris liikumine on nagu olelusvõitlus. Seisan baarijärjekorras oma kohal, vestlen paari sõbraga. Tunnen ühtäkki, et keegi tagant käperdab. Algus süüdistan rahvarohkust, kuid imelik käperdamine kordub. Autoriks veider, lühemat kasvu meesterahvas. Hetked hiljem asun ühe tuttava noormehega tantsima. Iga kõrvaltvaataja vast taipas, et noormees, kellega tantsima asusin, avaldas mulle suurt muljet. Ometigi naases kolmanda rattana veider mees mind käperdama – st samal ajal, kui noormehega tantsisin ja juttu puhusin! Keerasime teisipidi, nii, et noormees oli järsku seljaga veidra mehe ees. Sellest ei piisanud, mees oli hetk hiljem taas mu selja taga perset näperdamas. Olukord oli nii sürr, et lihtsalt ei suutnud ega taibanud midagi mehele öelda. Kahetsen, et toona teda sinnasamusesse ei saatnud.

Paar nädalavahetust hiljem nägin teda ühel teisel peol, vastasnurgast jõllitamas. Võeh.

Ei need kaks, ei ka kirjutamata jäänud lood, ole väljaskäimist piiranud. Erinevalt nooruses kogetust, ei ole ma ennast õnneks milleski süüdi tundnud. Tahaks vaid karjuda, et mida kuradit?! Ma ei tea ühtegi naist, kes poleks eal midagi sarnast kogenud. Olgu loo peategelaseks pargipervert, peonäperdaja või jorss, kes möödujat nilbustega õnnistab, see lihtsalt ei ole normaalne. Millal see lõpeb?

37.

Ma ei ole ennast kunagi feministina esitlenud, mu arvates on see loomulik osa igast inimesest, kes arvab, et kõigil võiks olla võrdsed võimalused. Olen alati olnud eelkõige keskkonnateemadest huvitatud ja seepärast tembeldan ennast pigem keskkonnaaktivistiks ja üsna tihti lihtsalt raamatuarmastajast introverdiks. Et mind aga veidi aega tagasi väga valjuhäälselt öisel Tartu tänaval vägagi negatiivse alatooniga feministiks tembeldati, siis hakkasin asja üle veidi pikemalt mõtlema ja tekkis ka tungiv vajadus oma mõtteid jagada.

Alustaks aga veidi kaugemalt.

Mu on üles üles kasvatanud peamiselt naiskollektiivis töötanud üksikema, kõik tema sõbrannad ja minu sõprade emad töötasid samuti. Kasvasin üles teadmisega, et võin teha, mida tahan, õppida, mis mind huvitab ja valida töökoha, mis väljakutseid pakub. Kuskilt ei antud signaale, et “õrnema” soo esindajana mingeid takistusi ootama peaks.

Õppima läksin mööblidisaini, kus osakonnas sooliselt tudengid enam-vähem pooleks jaotusid. Tüdrukutel soovitati höövelpingiga töötades juuksed kinni panna, sama kehtis aga ka pikajuukseliste noormeeste kohta. Masinaid kasutasime kõik samamoodi ja suurema eseme tõstmiseks võeti appi see, kel jõudu vastavalt. Soost olenemata.

Töös ei ole ma kokku puutunud palgalõhega, kuna olen alati olnud kas iseenda tööandja või ametikohal, kus minuga võrdsel astmel vaid naised. Tõsi, olen sattunud väga agressiivse vastuhaku ohvriks, mida tegid alluvad, ja seda juhtis üks kollektiivi ainukesest kahest mehest. Raske on aga tagantjärele öelda, kas tema jaoks oli probleem alluda kolmele naisele või just nimelt meile kui inimestele. Igal juhul lõppesid need põhjendamatud agressioonid tema vallandamisega ja meie jätkasime oma tööd.

Küll olen ma, nagu ilmselt kõik naised, kogenud ebameeldivaid kommentaare, kohatut vahtimist, lubamatut katsumist, alavääristavaid “nalju” jne. Noh, see surm miljonist noahaavast. Kui piisavalt kaua torkida, siis muutub valulävi nõnda kõrgeks, et ei märkagi enam seda kõike. Uuesti hakkasin seda aga rohkem tähele panema eelmise aasta suvel, kui käisin Belgias. Kuna olen julgenud lasta ennast tätoveerida ja ilmselgelt Brüsselis ei olnud see tänaval tavapärane vaatepilt, siis sain väga ootamatu tähelepanu osaliseks. Kohalik privilegeeritud valge mees arvas, et võib mind tänaval kinni peatada, et tätoveeringuid kommenteerida, seisma jääda ja täiesti varjamatult vahtida, auto akna alla keerata, et miskit hõigata jne. See kogemus, kus peale 30-kraadises soojas ringi jalutamist on vaja pesta ennast mitte higi ja linnamustuse pärast, vaid saamaks lahti sellest tundest, nagu oled lihatükk, kes kõnnib linnas vaid teiste lõbustamiseks.

Miskit täiesti uuel tasandil kogesin aga ühel õhtul oma kodubaaris. Kohas, kus mul on alati olnud vaid head kogemused, mille omanik on üks kallis sõber. See üks ainuke, kellega rääkida läbi kõik uusimad Marveli seriaalide sündmused ja Star Wars teooriad. Seal olen veetnud õhtuid juba enne ametlikku avamist ning andud ka oma pisikese panuse koha ilmesse. See on ausõna mõneti oluline teave selle kõige juures.

Sellel saatuslikul õhtul istusin leti ääres ja sõber tegi teisel pool letti tööd ning rääkisime siis, kui tal selleks aega oli. Mingi hetk aga astus jooke tellima piisavalt purjus meesterahvas. Sujuvalt pidas ta ka mõistlikuks enda käsi mini ümber panna. Et ma üldiselt rahumeelne inimene olen, siis lükkasin käe ära üsna viisaka palvega mind mitte puutuda. Baarmenist sõber, teades minu üleüldist suhtumist inimestesse ja nende liigsesse familiaarsusesse vihjas ka veel, et ehk ei ole see mõistlik tegu.

Privilegeeritud härrale see olukord aga nüüd küll ei sobinud. Järgnes lihtsalt sõim. Soovitatavalt peaks ma käituma kui korralik Eesti naine, mis iganes see ka siis tähendama ei peaks. Peamine argument oli aga, et mina ei kuulu sinna, temal on õigus olla seal (ja ilmselt siis teha, mida iganes ta ka tahab). Kõikide väikeste noahaavade järel oli see esimest korda, kui tundsin, et selle mehe arvates olen ma tõeliselt teisejärguline inimene, kõnts, kelle ülesanne on käituda tema ego haavamata. Naeratama ja vaikselt oma kohale (ilmselt siis köögis) tagasi hiilima.

Alati heatujuline ja armas sõber üritas ka olukorda siluda, kuid härra ei lasknud ennast millestki häirida. Ka meie ümber olnud inimesed ei lasknud ennast tema käitumisest häirida. Mul sai kõrini, astusin mõneks ajaks välja sõbrannaga juttu ajama, kuniks letiesine jälle turvalisem saab.

Naasin, kui joogid olid letilt koos joojaga lahkunud. Jätkasime õhtut, mis seal ikka muud teha. Kui lõpuks aga kojuminekuaeg saabus, võtsime sõbraga veel viimased hetked, et baari ukse ees jutustada ja rahulikult hüvasti jätta. Osutus vale hetk olema, misogüün valis sama hetke lahkumiseks ja uue võimaluse minu embamiseks. Hämmingule vaatamata sain ennast üsna kiiresti embusest minema keerutatud. Ilmselgelt taas täiesti vale käitumine. Kõige selle vahelt, mis siis ta suust välja purskas oli kõige meeldejäävam lause: „Sa oled küll Eesti suurim feminist. Hangi endale mees ja tapa ta siis ära.”

Ah?

Korraks võttis ikka tõsiselt segadusse. Kuniks jõudis kohale, et feminist oligi kõige suurem sõimusõna selle mehe sõnavaras, mis peaks minu kohta kõike väljendama. Kuna ei lase ennast võõrastel purjus meestel kallistada, siis ilmselgelt olen mehi vihkav psühhopaat, kes … ah, ma ei tea, kaugemale tegelikult ei taha tõlgendada selle joobes aju mõttekäike.

Võrdselt häiritud ja segaduses arutlesime olukorda veel sõbraga, kui õue tuli noormees, kes ei olnud situatsiooni näinud, kuid oli meie juttu kuulama jäänud. Õhtu kirsina arvas tema, et praegu on ju see sexual harrasment (mida ta küll tegelikult vale sõnaga nimetas, aga eks me mõistsime, mida ta mõtles) mingi suure kella külge pandud teema ja iga kord kui mingi naine midagi ütleb, siis kõik jooksevad sabas noogutavalt.

Ehk siis boonusena saime veel kogeda näidet mehest, kes võibolla ise ei ahista, aga seisab silmad kinni pigistatult kõrval.

See pidi olema tore õhtu. Üks nendest vähestest, kui ma väljas käin. Introvert muidu, noh. Aga läks nii.

Olen nüüd mõned nädalad mõelnud sellele olukorrale ja otsustasin ka midagi öelda, et siis teised saaks noogutades järgi joosta, eks ole. Ja samas ka öelda aitäh kõikidele nendele toredatele meessoost sõpradele, kes üheski vaimse selguse ega joobe astmes midagi sellist ei teeks ning tean, et ei vaataks ka lihtsalt pealt.

36.

Ma isegi ei tea kust alustada. Toon välja üksikud juhtumid, neid on väga palju rohkem.

Olin reisil. Sooja oli umbes 28 kraadi. Eestlase jaoks piisavalt palav. Läksin hosteli baari ja minust paar aastat vanemad mehed kommenteerisid, et mulle vist ikka väga meeldib tähelepanu, et sellist kleiti kannan. Mul oli seljas tavaline suvekleit.

Samal õhtul jutustasime teiste noortega baaris ja üks noormees tegi mulle õlle välja. Terve õhtu olime rääkinud ehk paar minutit. Kui ma hakkasin magama minema, tuli ta mulle järgi. Jõudsin oma toa ukseni, tänasin teda õlle eest, kui ta küsis, et noh, kas aftekas tema või minu juures. Ütlesin, et ei ole huvitatud ja hakkasin tuppa minema. Ta üritas kaasa tulla.

Läksime sõbrannaga klubisse. Iga kord tualetti või ükskõik kuhu minnes lükkas keegi oma käe mu seeliku alla ja katsus mind. Rahvast oli aga nii palju, et kordagi ei saanud aru, kes seda tegi. Mingi hetk olime tantsupõrandal, kui meiega üritas liituda üks noormees. Kuna me polnud temast huvitatud, liikusime natuke eemale. Ta tuli järgi ja nii mitu korda. Lõpuks tuli ta mind käperdama. Üritasin ignoreerida, jälle edasi liikudes, aga siis lükkas ta oma käe mulle seeliku alla. Siis viskas mul üle. Lükkasin ta eemale ja karjusin, et mingu minema. Vastuseks tuli, et ma olen psühhopaadist lits.

Sõitsin bussis. Istusin üksikul istmel akna all ja minu kõrvale tuli seisma keskealine mees. Mingi hetk sügas ta oma kubemet. Okei. Sügeles. Ja siis see kordus. Ja kordus veel kord. Ja veel kord. Olin talle juba käratamas, et mingu sügagu ennast kodus, aga õnneks läks ta bussi pealt maha.

Viimane päev ühel mu töökohal. Hüvasti jättes katsus töökaaslase mees mind tagumikust, siis üritas suudelda ning pigistas rinda. Jooksin sealt minema.

35.

On olnud väga mitmeid lugusid, aga valisin välja ühe, mis on kõige rohkem meelde jäänud ja millest olen ka valmis kirjutama. Seda kirjutades leidsin, et millegi pärast on päris raske julgus kokku võtta ja teile kirjutada.

Olin kuskil 15. Sõitsin bussiga koju ja istusin akna ääres. Buss oli enam-vähem pooltühi. Kaks peatust enne minu enda peatust istust mu kõrvale suur vanem mees, kes haises väga tugevalt. Mõtlesin, et kannatan kaks peatust ära. Need paar minutit möödusidki nii, et proovisin kuidagi seda haisu mitte sisse hingata ja oli lihtsalt väga vastik olla. Mõtlesin ka, et huvitav, miks ta just minu kõrvale pidi istuma ja et järgmine kord ma küll bussis nii taha ei istu. Kuulasin muide kõrvaklappidest muusikat ja panin vist muusika igaks juhuks veel kõvemaks, et kui ta minuga rääkida tahab, siis ma ei kuule lihtsalt. Kui minu peatus tuli, siis pöörasin konkreetselt mehe poole, et ta mind mööda laseks. Mööda ta mind vist väga lasta ei tahtnud ja pressisin ennast kuidagi temast siis mööda, mille käigus ta lasi sujuvalt oma käel üle minu tagumiku minna samal ajal endal irve näos. Läksin suurima kiirusega bussist välja, mis võimalik, ja ainuke tunne, mis ma tundsin oli suur häbi. Ja mitte ainult sellepärast, et ta mind katsus, vaid ka sellepärast, et mulle tundus, et teised bussis võisid seda näha ka. Ja mul oli ainult enda pärast häbi. Pisarad hakkasid voolama ja jooksin koju. Selleks ajaks oli mul ka tekkinud suur vastikustunne, kuna ma tundsin ikka veel ta puudutust mu tagumikul. Läksin otsejoones pesema ja pesin ennast tükk aega. Mäletan, et mõtlesin siis selle peale, kuidas vägistamise üle elanud ennast tunda võiksid, kui mul juba “nii väikse” asja pärast nii vastik oli. Ja mõtlesin, et järgmine kord ma kindlasti istun bussis ikka ettepoole.

See lugu tuli mul nüüd jälle väga elavalt meelde kaheksa aastat hiljem, kui ma istusin bussis samasse tagumisse ritta samale poole, kohale, kuhu ma polnud vist kunagi pärast seda juhtumit istunud.

34.

Asusin esialgu hoogsalt paari juhtumit kirja panema, aga istun siin nüüd tegelikult pikemat aega ja põrnitsen tühja pilguga ekraani. Üks juhtum tuletas meelde teise, teine kolmanda, kolmas neljanda … Mul on süda paha mõistmisest, kuivõrd igapäevaselt see teema meid tegelikult saadab. Kuidas see on muutunud vaikselt valitsevaks normaalsuseks, millega me justkui peame kuidagi toime tulema ning tegema seda soovitavalt omaette, sest vastasel korral meid häbistatakse ja pisendatakse veelgi rohkem? Miks ei tunne häbi juht, kes nimetab oma töötajat “nunnuks ja nussitavaks”? Miks peavad gümnaasiumitüdrukud häbist punastades tualettruumi põgenema, kuna poisid on otsustanud kooli kitsas trepikojas korraldada haarangu rinnahoidjate avamiseks? Miks meist enamik teab kedagi, keda on vägistatud? Miks tuleb vastikustundega otsida ühistranspordis kohta, kuhu põgeneda igasuguseid isikliku ruumi piire tahtlikult ületava vastassoost kaasreisija eest? Mis oli klassivendadel tegelikult plaanis, kui nad oma klassiõde mitmekesi klassiõhtult koju saatma läksid? Miks tuleb, hing kinni ja veri kõrvus kohisedes, joosta oma elu eest koduukse poole pimedal tänaval, kuna keegi arvab, et on täiesti okei selja tagant oma käsi sulle jalge vahele lükata ja kes teab, mida veel teha? Miks peab keegi toidupoes kedagi milfi-kommentaaridega üle valama? Ja millepärast on nii tohutu probleem see, kui naine ei naerata?

33.

Olin viieaastane ja lasteaias. Iga magamistunni ajal käperdasid mu suguelundeid kaks poissi, üks kõrvalvoodist ja teine nari teiselt korralt. Käisid peale, nõudsid, kuni ma nõusse jäin, et neist ainult rahu saada. Alati oli jutt, et see on nüüd viimane kord. Kunagi ei olnud. Kui püüdsin magamisest kõrvale hiilida või kõvemat häält teha, pani kasvataja mu korra rikkumise eest kempsu seisma.

Seda lugu pole ma kunagi kellelegi rääkinud. Miks? Sest isegi kogu loetud kirjandus tembeldab säärase kogemuse mingiks laste omavaheliseks mänguks vms katsetamiseks. Ainult et mulle see ei olnud mäng, sest ma ei olnud nõus (ja ühtegi tilli mulle ka vastutasuks ei näidatud, muuseas!). Ehkki ma ei karjunud ka üle terve rühma, sest nii palju see viieaastane plika jagas, et tegu on millegi nõmeda ja piinlikuga. Ja et need, kellele võiks rääkida, kas ei usuks või panevad su külma ja nõmedasse kempsu seisma.

32.

Kirjutan ka teile omal nahal kogetud ebameeldivatest juhtumitest.

Olin ühes baaris, istusin ja jõin tomatimahla. Mingi aeg liginesid kaks mitte eriti hea välimusega jorssi ja arvavad, et oleks vaja mind tüütama hakata. Nad olid ilmselgelt purjus ja ei saanud aru, miks ma pole küll huvitatud, et nad mulle välja teeksid ja siis nendega kaasa läheksin. Olukorra päästis mu sõbranna, kes samasse baari tuli. Ütlesin tüüpidele, et lähen sõbrannaga välja, suitsetama. Ise tegelikult lahkusin hoopis sellest kohast. Miks mehed, eriti purjus, arvavad, et naisel pole mingit õigust neid pikalt saata?

Tartus Kaarsilla peal tuli mingi tõmmu välismaalane tüütama. “Come with me to my car, lets have sex.” Kui ma ütlesin, et ei ole huvitatud, siis üritas käest krabada ja kaasa vedada. Inimesed kõndisid samal ajal rahulikult mööda, mitte kedagi ei huvitanud! Nii ükskõikne ongi ühiskond! Lahti sain inimesest sellega, et võtsin oma telefoni ja valetasin: “I gonna call my husband.” Siis jäeti rahule.

31.

Pakosta ütlus, et tänu vanemate kasvatusele on intervjueeritaval olnud õnn ja juhus olla nende naiste seas, keda ei ole seksuaalselt ahistatud, on nörritav ja masendavalt ebaõiglane.

Mida need vanemad talle siis õpetasid? Seda, kuidas ahistajale mõne kõva ja terava asjaga kubemesse sõita või? Ega enesekaitsevõimekus ei tee ahistamise akti ennast olematuks, ainult hoiab ära koledamad tagajärjed.

Ma olin lapse ja teismelisena täielik nohik, vabal ajal istusin kodus ja lugesin. Umbes 14-aastasena tulin pärastlõunal koolist koju, elasime kuuendal korrusel, kui ma lifti sisenesin, tuli minu järel üks noor, tunkedes ja õlise näoga mees. Et mees oli suhteliselt kena ja kindlasti mitte vana, aga ikkagi täiskasvanu, seda ma oma 14-aastase tärkavas huvis vastassugupoole vastu ju märkasin. Aga et mul polnud endal mingit soovi temaga tutvuda, siis ma … ei tutvunud. Vaatasin, nagu liftis ikka vaadatakse, üldiselt kaasreisijast mööda või mujale.

Enne kui ma jõudsin oma korruse nuppu vajutada, vajutas mees viimase korruse oma – ja siis polnud tarku lifte, mis oleks korruseid järjest võtnud, liftid läksidki joonelt esimese vajutuse peale kohale. Kui üles jõudsime, näitas tunkedes mees, et ma peaks tema ees väljuma. “Montöör” mõtlesin mina ja astusingi mehe ees liftist välja, et olgu, ma lähen siis jala oma korrusele. Montöörid ajavad oma montööriasju. Mis mina ka tean.

Aga mees krabas minust selja tagant äkki kinni, surus käe suu ja nina peale ja teisega haaras kusagilt ümber büsti, samas surus ühte jalga tagant minu jalgade vahele. Oli jube abitusetunne, minu käsivarred olid vastu keha litsutud, mitte midagi teha ei saanud. Rabelesin, ei saanud hingata ja minu kõige suurem hirm oligi, et lämbun ära.

Võimalik, et mehel tekkis seesama hirm, igatahes kergitas ta korraks kämmalt. Pistsin koleda häälega röökima, see kajas trepikojas võikalt vastu ja “montöör” lasi mu lahti ning tormas trepist alla.

Mitte keegi uste peale ei tulnud. Võibolla polnud sellel kellaajal kedagi kodudes.

Ootasin, kuni silme ees natuke selgemaks läks ja jalgade võdisemine järele andis ja komberdasin ka trepist alla, koju. Kodus oli noorem õde. Lükkasin ukse oma selja taga kinni ja seletasin talle nii ettevaatlikult, kui suutsin, et ta ei tohi mitte kunagi võõraste meestega kahekesi lifti minna. Pigem tulgu jala.

Oma vanematele ma muidugi ei rääkinud.

Teine juhus. Pikaajalise sõbranna mees, keda ma tundsin juba mitu aastat, sama kaua, kui ta mu sõbrannaga abielus oli, otsustas ühel hetkel äkki, et mind oleks sobilik ahistama hakata. Läheme sõbranna pere ja veel paari sõbrannaga randa – sõbranna mees tuleb ja katsub mul ootamatult tissi. Esimesel korral ma ei taibanudki, et oot, mis mõttes, see juhtus praegu päriselt või?

Järgmisel korral oli nende juures kodus suurem koosviibimine, sõbranna mees kõnnib mulle koridoris vastu, irvitab: “Noh, sa ei kannagi täna rinnahoidjat või?” ja näpistab tissi. Siis ma taipasin talle käratada, et lõpeta ära, see ei ole viisakas, ära tee nii! Mees jätkas irvitamist. Ja järgmistel kokkusaamistel (ma ikka käisin veel heas usus sõbrannal külas) jätkas ta minu ahistamist erinevate huvitavate võtetega. Näiteks istus diivanile, ihualasti, vänt õieli ja küsis lahkelt, kas ma ei tahaks tema ja ta naisega kolmekat teha.

Kuna ma ei olnud huvitatud, hakkas targutama naiste kadeduse teemadel. Et naised on kadedad, kui ei taha oma meest oma sõbrannadele laenata.

Küsisin sõbrannalt, kuidas ta oma mehe sellist käitumist talub, aga otsest vastust ma ei saanud. Igatahes praegu ma selle sõbrannaga enam ei suhtle, kuna ilma oma meheta polnud ta nõus mitte kusagil väljas käima ja nende poole külla minna ma loomulikult ka enam ei saanud.

Kolmas juhus. Olin umbes 20-aastane. Lähen ühte keldripoodi toitu ostma, täiesti võõraste meeste kamp tuleb vastu, trepist üles. Üks haarab mul rinnust ja möriseb: “Kuule, sulle oleks vaja ühte kõva keppi. Ühte jämedat korralikku türa oleks sulle vaja!” Rapsasin ennast lahti, poodi sisse, mehed läksid edasi. Huvitav, mida see mees arvaks, kui temast oluliselt raskemas kaalukategoorias naistekamp temaga samamoodi käituks?

Tühisemaid ja mitte nii käperdavaid episoode on ka kuhjaga olnud, neid ei viitsi kirja pannagi.

Eelmised lood on avaldatud siin ja siin. 

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et ahistamislood ei jääks sahtlisse.