Meie lood #minaka. 50.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

50.

Tüütuid nilbikuid olen varateismelisest saadik eemale pidanud peletama ja hilistes kahekümnendates õppisin lõpuks, et on täiesti okei kui keegi mind mõrraks peab, sest ei lase ennast käperdada. Selleni läks aga aastaid aega, hulga people meeldida sooviva iseloomu mahasurumist ja meeletus koguses süütundest ülesaamist.

Minu esimene kord oli selline, mis vist ka seaduse järgi päris ok pole, kuna mina olin 13 ja poiss umbes 16. Aga ma tegelt kordagi “ei” ju ei öelnud. Asi algas nii, et olime ühisel reisil suure hulga eestlastega ja mulle meeldis üks poiss, kes meeldis ka sõbrannale ja tollele poisile meeldis sõbranna. Hängisime väikese grupiga ühel õhtul koos, kuni teine tüdruk otsustas, et tema läheb oma tuppa magama. Pärast seda pööras too poiss lõpuks oma tähelepanu minule ja kutsus koos pinksi mängima. Ma arvasin, et kui täiega veab, siis saab natuke ka suudeldud (selline tavaline hormonaalse tiineka unistus). Poiss aga tahtis rohkemat ja tema toas vahepeatust tehes tegi ka edasised sammud. Ma kartsin, et kui talle “ei” ütlen, siis ma enam talle ei meeldi. Seega kannatasin ära. Esimene kord pidavatki naissoole ebameeldiv olema. Oma tuppa ma tagasi minna ei julgenud, seega läksin sellesse tuppa, kus enne olime ja võtsin seal ühe vaba voodi. Mõnda aega hiljem tuli keegi minu kõrvale magama. Olin näoga seina poole kui ta oma käe mulle püksi toppis. Üritasin ta kätt ära lükata, aga ta ei lõpetanud. Lõpuks sain lihtsalt ta käte vahelt pääsema ja läksin teise voodisse. Ma siiani täpselt ei tea, kes see oli, aga ta oli üks reisil olnud vanematest poistest, kes oli koos sõprade, mitte vanematega reisil. Ehk siis täisealine. Oma tuppa ei julgenud ma enne hommikut minna, sest mul oli lihtsalt nii häbi, et ma nii rumal olin. 20 aastat hiljem on mul ikka raske uskuda, et 13-aastane ei pidanudki aru saama, mida temast tahetakse. Tean vaimsel tasandil, et mina ei ole süüdi, aga sisetunne ütleb ikka, et loll olin. Aga selgesti väljendatud nõusolek on minu jaoks nüüd tänapäeval seetõttu ülioluline teema.

See ei ole kahjuks mu ainus kogemus, aga teiste mõistmise ja neist ülesaamisega ma alles tegelen, seega jagan ainult toda esimest suurt ja vastikut, mis on kogu mu ülejäänud elu mõjutanud. Hiljuti avastasin küll, et see mind enam nii väga ei mõjuta kui kunagi, sest paar kuud tagasi sattus mu Taxify juhiks too esimene poiss. Minu imestuseks ei olnud mul tema pihta mitte ühtegi emotsiooni. One down, a million to go.

49.

Esialgu tulid meelde hiljutised kogemused, mis on seotud töökohaga. Igasuguseid bussis, avalikes kohtades näperdamisi ja catcall´e on palju ette tulnud, aga jõua sa siis neid kõiki üles kirjutada. Viimastel aastatel lihtsalt väldin kohti, kus on suurem võimalus selliste olukordade tekkeks.

Töö kaudu puutusin kord kokku ühe keskealise mehega, pidin talle midagi üle andma. Ta viskas millegi üle nalja ja mina vastasin lõbusalt omapoolse naljaga. Üksteist me ei tundnud, aga telefoninumbrid asjade ajamiseks olid olemas. See mees helistas mulle samal õhtul pärast töö aega ja muudkui jauras, kuidas saame kokku, ta tuleb mulle töö juurde järgi ja lähme joome alksi. Lõpetasin kõne lihtsalt poole lause pealt ära, sest ta ei mõistnud, et ma soovin temaga vaid tööalaselt suhelda. Järgmine õhtu kordus samasugune kõne, lõpetasin jälle kõne poole pealt ära, no mis sa muud teed kui inimene aru ei saa. Rohkem ta ei helistanud. Hirm jäi siiski, et see mees kuskil varitseb või midagi plaanib.

Oli töökoha jõulupidu. Istusin pika söögilaua ääres. Tüüp, keda ma ei tundnud, pani oma käe selja tagant mu suu peale, tõmbas mind kergelt tahapoole, tegi põsemusi ja jalutas minema. See oli üsna suur ehmatus. Igal pool olid ümberringi inimesed ja mul oli häbi… Kuigi ma ei tea, et oleksin midagi valesti teinud. Kõrvalseisjate meelest oli tegu väikese toreda naljaga. Mind ajab siiani öökima.

Töö tõttu puutusin mingil perioodil kokku paljude töövõtjatega. Ühe firma nime alt kirjutas mulle Facebooki messenger’i keegi mitu korda väites, et ta tahaks mind julmalt keppida ja veel sarnast, mille olen õnneks unustanud. Rääkisin sellest nii tööandjale kui inimesele, kes töövõtjatega tegeles. Nende vastus aga oli, et naised ei peaks nii emotsionaalsed olema ja ikka tuleks komplimendid vastu võtta ja elust rõõmu tundma. Võtsin küll selle ettevõttega ühendust ja andsin teada, et niisugune intsident toimus. Vastati, et kuna see inimene pole kirjutanud oma nime alt, siis see ei olnud võibolla nende ettevõtte töötaja (mis muidugi võis olla tõsi) ja nemad ei saa midagi teha. Sinnapaika see teema siis jäigi.

48.

Ega ma pole sellest kunagi kellelegi rääkinud. Olin teismeealine, oma esimeses suhtes. Olime juba pea kaks kuud koos olnud ja selleks ajaks juba seksinud ka. Ja ega Eestis suurt dialoogi tervislikust seksist ei käi, et minagi polnud kunagi kuulnud mõtet, et seks peaks olema kõigile osapooltele meelepärane ja meeldiv. Kuidagi selline tunne, et paljudel on mingi iidne arvamus, et seks on ikka peamiselt meestele lõbuks. Mulle igas tahes väga ei meeldinud, tihti oli valus ka ja ma ei osanud ise midagi teha, et parem oleks olla. Siis oli küll selline tunne, et see on minu süü, et mul hästi ei läinud. Nüüd selle peale mõeldes, ega tema kunagi ei näinud vaeva, et minu heaks midagi teha.

Igas tahes, halb seks ise pole kõige hullem asi maalimas, aga nüüd kui olime mõnda aega koos olnud hakkasin ma vähem olema nõus iga hetk seksima. Ja siis mingi hetk juhtuski, et teda enam ei huvitanud, kas ma olen nõus või mitte. Mäletan, üks kord olime päevasel ajal voodis ja rääkisime juttu. Siis kui ta arvas, et võiks midagi enamat teha, ma ütlesin, et mul pole tuju. Proovisin toast lahkuda, et ta maha saaks jahtuda, aga ta ei lasknud minna, hoidis kinni. Mina polnud piisavalt tugev, et lahti rabeleda ka, kuigi ma tõesti proovisin ja sain juba kurjaks ka, et mis nüüd. Tõstsin ta vastu häält, aga kuna majas oli teisi inimesi ka, jäin lõpuks vait, kuna ei tahtnud stseeni korraldada. Lõpuks ta hoidis mind seal toas, kuni ma ütlesin, et olgu peale, lase minna, tee mis tahad.

Sarnaseid juhtumeid oli veel. Alati hoidis mind kohal kinni, kuna ma nõustusin. Ehk oli tal siis selline tunne, et kõik on okei, ma ise ju ütlesin jah. Aga ega mul palju valikut polnud, vahest suutsin päris pikalt vastu vaielda ja rabeleda, kuni lõpuks alla andsin. Uskumatult abitu tunne on, kui sa füüsiliselt lihtsalt ei käi inimesest üle.

Muidu oli meil väga tore koos olla, mingit muud jama selle poisiga kunagi polnud. Siis ikka tekkis selline tunne, et ma ei saa sellest kellelegi rääkida, sest ma ei oleks tahtnud, et temal ebameeldiv oleks kogu selle teema pärast. Mina ise ka tol ajal ei teadnud, et see mis juhtus on tegelikult vägistamine. Aga lõpuks ikka oli mingi väike viha hinges ja peale lahkuminekut pole rääkinud kunagi ei temaga ega tema sõpradega (kes ka minu sõpradeks kujunesid). Nüüd mul on ainult kahju, et noorena haritum nendel teemadel polnud, sest ilmselgelt tema ka polnud ja ma arvan, et kui oleks osanud konkreetselt rääkida ja arutada neid teemasid, ei oleks sellist koledat kogemust mul olnud.

47.

See juhtus vähem kui pool aastat tagasi. Läksin ühel külmal sügispäeval ühe toreda sõbranna sünnipäevapeole ja tõesti lootsin, et mul on seal põnev.

Peale tema oli sinna peole kutsutud ka teisi värvikaid inimesi, keda ma ei tundnud, kuid kes pealtnäha näisid väga sõbralikud. Muidugi oli peol alkoholi, aga mina jõin ainult ühe siidri, samal ajal kui teised jõid nii palju, et silme eest läks mustaks. Kell sai neli öösel ja palusin võõrustajalt magamiskohta. Ta ütles, et võin magada tema enda toas. Läksin siis sinna, aga uni kuidagi ei kippunud peale (võib-olla teadsin juba ette, et midagi kahtlast hakkab varsti toimuma?) ja umbes poole tunni pärast koputas uksele ilmselgelt purjus noormees, kes küsis minu käest, et kas ta võib minuga samas toas magada, kuna endal polnud kohta. Mul hakkas hale ja mühisesin vastu, et võib aga ainult ühel kindlal tingimusel: sa EI TOHI mind puutuda. Ta lubas. Natuke aega hiljem ta pani käe tugevasti ümber minu, ja ma tardusin. Ma ei julgenud midagi teha, sest endine julgus oli hoobipealt kadunud. Käe ümber mu kõhu hoidmine progresseerus rinnakatsumiseks ja tundsin, kuidas ta peenis oli mu tagumiku vastu. Proovisin kuidagi vingeradada ta käe mujale, ent ta kindla meelega asetas selle mu peale tagasi. Mul hakkas sel hetkel süda läikima ja praegugi on tunne rõve. Tihtipeale mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla, et lubasin sellisel asjal juhtuda. Rääkisin ka sõbrannadele kuid nad ei teinud sellest erilist numbrit ja mul on sellest kahju. Mul on endast kahju.

46.

Üks pidu klubis Hollywood. Oli nagu iga teine pidu, inimesed olid jookis, tantsisid või veetsid oma aega suitsuruumides, kus juhtusin olema ka mina tollel saatuslikul hetkel. Nimelt oli seal üks homoseksuaalne neiu koos oma meesoost sõbraga, ma alustasin nendega vestlust, tundusid toredad inimesed, viimaselt küsisin ma ka suitsu, sest mul endal ei olnud. Koos suitsu tehes ja vesteldes tuli ka jutuks minu seksuaalsus, miks see oluline oli, ma ei tea. Too meesoost isik ütles, et ma olen kohe kindlasti lesbi ja ta ei usu seda, et ma olen hetero. Peale natukest vaidlemist nägi see mees vajadust ikka kindlalt teada saada, et kas ma olen siis lesbi või hetero. Nimelt ta liikus järsku minu poole ja hakkas mind vastu mu enda tahtmist suudlema, see tuli nii ootamatult et ma ei jõudnudki reageerida. See oli nii kirjeldamatult ebamugav, vedas et ma purjus olin, muidu oleks olnud see kogemus kindlasti mitu-mitu korda ebamugavam. Õnneks ta vabandas ja sai oma veast aru, aga mõneinimese jaoks piire justkui ei eksisteeri.

45.

Minu lugu ei juhtunud eriti kaua aega tagasi, kuna käin ikka veel koolis, selle sama noormehega, kes mind ahistas.

Olin 2. klassis. Ootasin oma klassi poistega kunstitundi, kõik tüdrukud olid koolisööklas. Järsku tuli üks poistest minu juurde ning üritas mulle musi teha. Põskedele, suule jne. Samal ajal hoidis mu ümbert tugevasti kinni, et ma põgeneda ei saaks. Olin kuulnud, et kõige parem viis kiusajaid kiusamast lõpetada on lihtsalt neid ignoreerida, niiet seda ma teha üritasin. Kuid see muidugi ei aidanud ja noormees üritas veel ning lausus teistele poistele: “Näete, ta ei tee ju midagi.” Teised poisid said samalajal kõhutäie naerda. Ma mõistsin, et sellises olukorras ei saa lihtsalt ignoreerida ning ma hakkasin rabelema ja teda endast eemale lükkama, kuni ta lõpuks lõpetas. Talle pakkus kogu juhtum ilgelt nalja.

Õhtul ma rääkisin sellest juhtumist emale, kuid tema vaid hakkas naerma ning ütles “Mis ta siis nii hullu tegi, vaatas su seeliku alla vä?”.

Ma unustasin selle juhtumi päris ruttu, kuid hiljuti olen lugenud #minaka lugusid ning olen hakanud mõtlema selle juhtumi peale. Hiljuti siis küsisin paarilt sõbrannalt, mis nemad arvavad ning nemad arvasid, et mu juhtum oli seksuaalne ahistamine.

44.

Kohtusin oma poisiga, kui olime mõlemad 14. Aasta hiljem hakkasime seksima. Alguses oli kõik tore, aga millalgi sai minul isu otsa ja tema seksiisu aina kasvas. Kui ütlesin talle, et mul täna isu ei ole, hakkas ta mind veenma, et küll isu tuleb, kui ta mind panema hakkab. Oli kordi, kus ta jõuga tiris mult püksid jalast. Teda ei huvitanud, et ma karjusin või üritasin teda eemale tõugata, ta oli liiga tugev. Mõni kord oli mul ka valus, aga ta üritas mind lohutada, et küll läheb üle. Hoidsin oma pisaraid tagasi samal ajal kui ta pani mind.

Kannatasin sellist suhet neli aastat. Ma ei tea, miks ma endale nii tegin, miks ma ei hooli endast. Üks lause, mis mul siiani peas, mida see poiss ütles on:,,Aga mina ju tahan seksida. Anna siis vähemalt mulle!”. Mitte keegi minu lähedastest ei tea sellest, pole julgenud kellelegi rääkida.

43.

Kõik need juhtumid toimusid ühe nädala jooksul.

Käisin sõbra sünnipäeval. Rohutunud aiast viis vihmamärg tee majani. Sees oli korralik kräu ja Youtube’i disko. Üks tüüp ilmekalt huvitus minust. Mina temast mitte. Ülejäänud peo üritas tüütus ennast minu külje alla nihverdada. Olin kuskil, siis ta peatselt ilmus minu kõrvale seisma või istuma. Vaikselt. Mina omakorda andsin endast parima, et teda vältida. Kui tuli kõrvale seisma, läksin mõnda teise tuppa. Kui istus minu tooli käepidemele ja üritas mulle kätt ümber panna, istusin mujale jne. Mul oli ebamugav ning vahvate sõpradega suhtlemise kõrval pidin osa oma tähelepanust pidevalt rakendama kaheksajala vältimisele. See oli väsitav, häiriv ja vihale ajav. Nii enamuse õhtust, kuni tüüp oli lõpuks täiesti täis ja jäi toolile magama. Paar päeva hiljem tänaval trehvates mees ei teinud mind tundma. Hea seegi. Hiljem rääkisin paari naistuttavaga peomuljeid. Käperdis oli sünnipäeval neid ka jälitanud.

Erialaspetsialistide pidu pärast töist seminari. Pärast pidulikku õhtusööki järgneb seltskondlik osa jookide, vestluse ja tantsuga. Jutustan kaaslastega. Üks omajagu vintis minust kümmekond aastat vanem mees tuleb minu juurde, haarab mult käest ja teatab, et ma tulen nüüd temaga tantsima. Tantsin mõned lood ära, esimesel võimalusel tänan viisakalt ja naasen oma seltskonna juurde. Mees järgneb mulle seltskonda. Ignoreerib seda, et mul juba on vestlus pooleli, ignoreerib teisi inimesi ja küsib minult, et mis on minu elu kirg. Teatan talle, et sellist asja pole. Ta ei jää selle vastusega rahule ning asub nõudma mult õigustust oma vastusele. Minu elus peab ju olema kirg ning tema peab selle teada saama. Tahaks häiriva mehe perse saata, aga edaspidi tuleb temaga tööalaselt koostööd teha. Õnneks tal üks hetk oli vaja minna uut jooki tooma, minu kõrvale istus märksa toredam vestluskaaslane. Kui tegelane naastes nägi, et ma teda ignoreerin, siis lõpuks loobus. Ma ei suuda enam seda inimest vaadata kui asjalikku spetsialisti. Pigem on ta ebameeldiv ja häiriv mees, kellega suhtlemist ma võimaluse korral väldin.

Üks teine sünnipäev. Õhtu algab varakult. Nunnutan sõbra pisikest last, kes jääb mitmeks tunniks minu sülle magama. Peole jõuab noormees, kes aasta tagasi samal üritusel õhtu jooksul pidevalt üritas mind käperdada ja lakkamatult jälitas. Kohale jõudes istub ta lauda, kohe minu vastu ning jääb sinna mind jõllama. Tundideks. Mina väldin tema pilku ja õnneks tüüp ise vestlust ei alusta. Aeg-ajalt tulevad minu juurde sõbrad vestlema. Kui ma lapse emale tagasi annan, siis mingil hetkel kaob creeper mujale. Ma kogu õhtu väldin seltskondi, kus too tüüp parajasti on. Kesköö paiku otsustasime paari sõbraga minna linna. Hing igatses teistsuguse melu järgi. Nähes meid lahkumas, võtab tüüp nagist oma jaki ja haagib end meile sappa. Keegi teda kaasa ei kutsunud, küsimisega ta ka ei vaevunud. Oma sõpradele ma olin juba eelnevalt rääkinud, et see tüüp mind ahistab ja jälitab. Vastu nad vaid muigasid, et ah ma ikka oskan selliste tähelepanu pälvida. Nii ta jõlkus meiega kaasas kõrtsust kõrtsu. Mina hoolitsesin selle eest, et mitte tema kõrval kõndida, seista või istuda ning üritasin õhtut üle elada. Miks pean mina kaitsma ennast selliste rõvedike eest? Pidevalt. Jälle üks õhtu, kus ma ei saanud rahulikult ja rõõmsalt õhtut nautida, vaid pidin pidevalt ennast kaitsma jälitava jobu eest.

Ma olen kõrtsus käies lauda vajunud häirivatele meestele selgelt öelnud mine ära. Saanud selle peale purjus eluvormilt vastu sõimu ning alles baaridaami kutsumisega tropi seltskonnast vabanenud. Kogu aeg ma ei jõua kakelda, et vabaneda järjekordsest soovimatust tähelepanu taotlejast. Seda enam, et minu sõna ja soov nende juures ei maksa midagi nagu kogemus on näidanud.

42.

Ühel suusareisil onupoja ja ta sõpradega kui olin 16. aastane kogesin midagi ebameeldivat ja segadusse ajavat.

Üks õhtu olime joonud mingit kangemat alkoholi ja mängisime kaarte (ma ei kartnud, sest mu onupoeg hoidis mul silma peal, ja õigupoolest ei osanudki ma midagi karta, miks peaks). Veetsin hästi aega – ma olin endast vanemate noorte seltskonnas ja tundsin ennast seetõttu ägedana. Mõne aja pärast väsisin ära ja läksin hosteli tuppa magama. Magasin poistest eraldi toas, kus sel hetkel ei olnud kedagi teist. Üks spordipoiss, kes oli mind ennist pingsalt jälginud, tuli minu teadmata sinna tuppa ja istus mu voodi äärele. Ärkasin selle peale üles. Olin ehmunud. Ta ütles, et ta tahab rääkida ja et ma olen ilus. Tundsin ebamugavust, kuigi olin samas ka veidi kõrvust tõstetud, et keegi tunneb mu vastu huvi ja peab mind ilusaks. Pidasin ennast tol ajal koledaks ja ebahuvitavaks. Äkitselt lükkas ta mu särgi üles ja hakkas mu paljast kõhtu silitama. Tundsin vastikust ja hirmu. Mulle ei meeldinud see puudutus. Ta oli minust palju suurem ja mul ei olnud seksuaalset huvi meeste vastu. Aga lasin tal end silitada. Kui ta üritas mind suudelda, ütlesin, et ma ei taha seda. Ja palusin tal toast lahkuda. Ta jäi veel mõneks hetkeks voodi äärele istuma, oli solvunud ja alandas mind mingi sõimusõnaga, mida ma ei mäleta, sest olen selle episoodi oma mälu tahasoppidesse peitnud. Pärast seda episoodi oli mul meeste romantilist või seksuaalset huvi raske taluda, mul oli tunne nagu ma oleksin neile midagi võlgu selle eest, et nad mulle tähelepanu pööravad. Topelt ebamugavaks teeb selle meenutamine asjaolu, et ma olen transsooline mees, aga tema (heteroseksuaalne mees) nägi mind tüdrukuna.

41.

Olin kontserdil. Paar aastat juba täiskasvanu. Nautisin muusikat. Rahvast oli palju. Järsku tunnen, et keegi riivab minu rinda. Minu kõrval seisab mingi mees. Tõmbun eemale nii palju, kui see massi sees võimalik on. Peatselt on mees taas tihedalt minu kõrval ja uuesti riivab minu rinda. Pärast mitut sellist eemalduse katset viskan vihase pilgu. Minu kõrval seisis minust paarkümmend aastat vanem ebaatraktiivne ülekaaluline purjus mees. Itsitab nagu oleks jõulud. Teab, mida teeb ja teab, et mina ei saa enda kaitseks midagi teha. Üritan uuesti eemalduda. Tuleb järele. Riivab rinda. Virutan talle sirge käega tagantkäe löögi kõhtu. Mees pistab röökima, et näe ta lõi mind. Ümbritsevad inimesed ei usu teda: nii väike tütarlaps nüüd siis teeks midagi sellist. Pärast kontserti otsin paaniliselt linnast sõpru, sest kardan, et jobu võib mind üles otsida ja läbi peksta.

40.

See oli esimeses klassis, kui ma ei tahtnud jala kooli minna ning teadsin, et klassiõde läheb number 9 bussiga kooli. Teadsin, et kodu juures on üks number 9 peatus. Läksin sinna ning number 9 bussi peale, kuid kahjuks läks see buss hoopis koolist kaugemale.

Mäletan seda, kuidas vaatasin oma kaunist käekella, mis oli kuldne ja pruuni rihmaga. Aeg hakkas kaheksale lähenema ning ma olin hirmunud, sest buss polnud ikka veel kooli juurde jõudnud. Tuli lõpppeatus, kuskil Ropka tööstusrajoonis.

Pisarate voolades väljusin bussist ja hakkasin tuldud teed tagasi minema. Ma tahtsin kiirelt kooli jõuda ning otsustasin hääletada. Ma olin väiksena isaga koos hääletanud ning teadsin, et niimoodi saab ühest kohast teise.

Mind võttis Tähe tänava lõpust peale üks mees, kellele ma ütlesin enda aadressi ja palusin end koju viia. Sõitsime kaua ringi, ta ütles, et peab ühe sõbraga kohtuma ja siis kohe viib mind koju. Väikse lapsena tõenäoliselt ei osanud ma veel arvata, et keegi võiks mulle valetada.

Ta viis mind Laululava taga asuvale alale, kus hetkel on terviserajad, kuid mis siis oli üks suur võssa kasvanud plats. Seal tegi ta enda püksid lahti ning ütles, et ma pean ta peenise endale suhu panema. Edasi ma ei tea, mis juhtus või ei juhtnud, mu aju on selle blokeerinud. Ma mäletan lihtsalt suurt hirmu ja pisaraid. Ma tahtsin koju ja sinna ta mind ka viis.

Emale rääkisin ma selle loo bussisõidust ära ning sellega oli põhjendatud minu esimene põhjuseta puudumine koolist. Ma ei rääkinud midagi hääletamisest ega sellest mehest. Alles 5–6 aastat hiljem rääkisin sellest sündmusest esimest korda enda klassiõele.

Ma ei tea, kui palju ma 7-aastasena aru sain, mis toimub ja mis minuga tehti. Miks ma ei rääkinud sellest enda emale? Kas lihtsalt selle pärast, et ma ei tahtnud pahandada saada hääletamise pärast (sest mulle oli selgeks tehtud, et nii ei tohi teha) või ma sain aru, mis minuga tehti ning häbenesin seda? Ma rääkisin sellest enda emale alles gümnaasiumiaastatel.

Igatahes on see nüüd avalik ning ma ei häbene seda. Ma tean, et mina ei olnud selles süüdi, kuid ma mõnikord kahetsen, et ma ei rääkinud sellest emale. Äkki oleks kuidagi olnud võimalik tuvastada see inimene. Äkki ta on kellelegi veel niimoodi teinud, äkki ta teeb siiani? Samuti kohutab mind mõte, et ta ju teadis, kus ma elan. Mida kõike oleks võinud minuga hiljem juhtuda – kuid õnneks ei juhtunud.

Kui inimeste elus on mingid traumad, siis peaks see justkui avalduma kuskil – mingite asjade kartus, depressioon, viha jne. Kuid ma pole enda puhul suutnud midagi n-ö veidrat märgata, mis oleks otseselt seotud selle juhtumiga. Ma ei mõtle sellele juhtumile peaaegu üldse, see tuleb mul väga harva meelde ning ka siis võtan seda kui ühte paratamatut sündmust minu elus, mis on juba ära olnud ning igasugune nutmine vms ei kaota seda ära. Võiks öelda, et ma isegi tunnen end halvasti, et ma ei tunne end halvasti.

 

Eelmised lood on avaldatud siin, siin ja siin

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et teie lood ei jääks sahtlisse.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka