Minu kuulsusrikas karjäär OnlyFansis. 1. osa

Meile kirjutas oma loo noor naine, kes koroonapandeemiaaegse tööpuuduse ajal tegi konto OnlyFansi, lootuses oma rahamuresid leevendada. Piltide postitamine, mis esiti pakkus peale sissetuleku ka võimestavat enesekaemust, hakkas peagi vaimsele tervisele. Tema lugu heidab valgust erootikaäri nüanssidele ja ohtudele. Artiklile on lisatud andmekaitsejuristi kommentaar.

Kui 2020. aastal koroonapandeemia maailma vallutas, olin nii mina kui ka miljon teist inimest nõutus olukorras. Olin toona veebruaris just lahkunud teenindustöölt, lootes kohe uue leida. Paraku tõmbas koroona sellele kriipsu peale. Kust saada raha, kui oled 19-aastane, vanematelt küsida ei saa ega taha ning lähiajal uut töökohta ka ei terenda? Mida kauem kodus passisin, seda selgemaks sai, et ilma rahata enam kaua vastu ei pea. Mäletan, et pidasime peikaga nõu, mida teha, sest minu rahaline seis tekitas meie vahel paratamatult probleeme. Olime naljaga alati rääkinud, et pornoga teenib kindlalt kõvasti ning meie mõlema telefonigaleriides leidus nii mõnigi sellise sisuga video või pilt. Kuidagi väga kiiresti sai aga naljast reaalsus, sest kui raske saab olla mõne alastipildi või video eest paarkümmend eurot teenida?

Kust leida jälgijaid?

OnlyFans tundus alguses mulle natuke liiga hirmus platvorm, mistõttu otsustasin alustada portaalis SeekingArrangement. Tegu on lehega, kus saab leida endale suhkruissisid-emmesid või sponsoreid. Minu tingimus oli lihtne: kohtuda ma kellegagi kindlasti ei taha, aga sõnumite ja piltide vahetamisega olin nõus. Leppisime peikaga kokku, et nägu ma kuskil ei näita, esinen valenimega ja udustan Facetune’is kõik enda tätoveeringud. Paraku selgus aga võrdlemisi kiiresti, et sellise plaaniga SeekingArrangementis kaugele ei jõua. Suurem osa mehi sellel platvormil soovis kohtuda ning isegi kellegagi jutule saada oli keeruline. Kuid enda esimese kliendi leidsin siiski sealt. Mulle lähenes Skandinaavia päritolu mees, kes soovis minust peegliselfisid pusas ja stringides. Ta saatis ta mulle isegi netist leitud näidised, et ma ikka teaksin, kuidas talle poseerida. Teenisin nende piltide eest 50 eurot. Sellest sai alguse minu karjäär erootikamaailmas.

Illustratsiooni tegi Evelina Karina Potapski

Kuna SeekingArrangementis oli kliente leida raske, jäi too Skandinaavia mees minu esimeseks ja viimaseks kliendiks, kelle sealt platvormilt leidsin. Nüüd, kui raha maitse oli suhu saadud, ei tundunud OnlyFans enam nii hirmus. Mõeldud-tehtud – tegin endale sinna konto ning sellele kaaslaseks Instagrami kasutaja, et potentsiaalseid tellijaid lantida. Eesmärgiks oli leida võimalikult palju välismaa jälgijaid, sest teadsin, et Eestis ei ole OnlyFansile erilist turgu. Pigem tundusid Eestis populaarsed igasugused tutvumissaidid nagu Iha.ee ja Voodi.ee, kust saab raha eest „päristeenust“ osta. Katsu sa selgitada mõnele lihtsale Eesti mehele, miks peaks ta sinu käest raha eest pornot ostma, kui netis saab seda lademetes tasuta vaadata.

Katsu sa selgitada mõnele lihtsale Eesti mehele, miks peaks ta sinu käest raha eest pornot ostma, kui netis saab seda lademetes tasuta vaadata.

Lisaks oli ka selge, et Eesti väiksuse tõttu ei saa siin tulevikus niisama lihtsalt eluga edasi minna, kui OnlyFansist ükskord üle peaks viskama. Need vähesed, kes enda nime alt on julgenud sinna sisu luua, on kogenud häbistamist, lekitamist ja alandamist. Mäletan siiani, kuidas eelkõige Youtube’i videote tootmisega tegelenud Enni Britta oli üks esimestest Eesti naistest, kes oma näoga OnlyFansi tegi. Tema pildid pandi üles pea igasse sotsiaalmeediakanalisse ja veel nii alatul moel, et Enni lisatud vesimärgid kirjutati üle mingite suvaliste tüüpide nimedega. Tema kehast sai naljanumber, mille üle irvitasid nii mehed kui ka naised. Kui kõmumeedia sellest artikleid vorpis, leidus kommentaariumis vähe neid, kes noorele naisele kaasa tundsid. Ka enda OnlyFansi karjääri vältel leidsin Redditist Enni lekkinud sisu, millest teda ka teavitasin, et ta saaks lasta selle maha võtta. Endale ma aga sellist saatust ei tahtnud, seega soovisin, et mitte keegi kunagi ei saaks teada, et ma sellisel viisil raha teenin. Kuna ainus koht, kus teadsin, et välismaa mehi hulgi leidub, oli SeekingArrangement, siis proovisin veel viimast korda sealt enda tuttuuele OnlyFansile jälgijaid leida. Paraku oli selline tegevus seal keelatud ning ma saingi üsna kiiresti bloki. Seega ei jäänud muud üle kui Instagramist endale jälgijaskonda koguma hakata.

Häbi ei luba edust rääkida

Plaan oli lihtne – anonüümne konto, täiega palju jälgijaid, veel rohkem raha ja seda kõike nii, et postitan ainult pesupilte. Tol hetkel ei saanud ma aru, et OnlyFans ei halasta kellelgi, ta neelab su tervelt alla nii, et sa ei märkagi. Aga käputäie jälgijaid ma endale siiski kogusin, kes mu pesupildikesi raha eest vaadata tahtsid, ning mida suurem summa mu kontole laekus, seda suurem joovastus mul tekkis. Maailma kõige lihtsamini teenitud raha! Mäletan, kui sain esimest korda üle pika aja minna toidupoodi ja osta endale seda, mida ise tahtsin, mitte seda, mis oli odav. Kui öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, siis mina sellega ei nõustunud. Raha oli kõik, mida mul õnneks vaja oli, ja selle teenimiseks pidin end võõrastele meestele pesus näitama. Pole ka ime, et võrdlemisi kiiresti sai sellest omamoodi sõltuvus.

OnlyFans ei halasta kellelgi, ta neelab su tervelt alla nii, et sa ei märkagi.

Kas te teate, mis tunne on, kui sa oled sõiduvees ja ei saa sellest kellelegi rääkida? Mina tean, sest päris kiiresti mõistsin, et enda uuest hobist inimestele rääkida ma ei saa. Mõnele sõbrannale proovisin ja nad olid toetavad, aga nägin nende silmis, et minu õnnejoovastust nad igatahes ei jaganud, mis tähendas seda, et hoidsin selle edaspidi enda ja oma elukaaslase teada. Ilmselt oli selles süüdi seksitööga kaasas käiv häbimaik, mis ka kõige sallivamaid inimesi kummitada võib. Uuriti, kas tõesti on siis näpud nii põhjas, et muid variante enam ei olegi, mõtlemata, et äkki ma alustasin OnlyFansiga, sest mulle lihtsalt see meeldib. Ehk oli neil raske mõista, miks minusugune tark ja võimekas tüdruk nüüd selliste asjadega tegeleb.

Kui üritasin tuttavatele selgitada, et ega tegelikult OnlyFans pole mõeldud ainult porno müümiseks, siis naerdi mind sisuliselt välja. Kuigi leidub ka neid, kes teenivad sellel platvormil raha ka trennikavade või retseptide pakkumisega, on põhirõhk siiski erootilisel sisul. Kuna tasu eest veebisisu tarbimisega pole Eestis niigi veel harjutud, sest isegi põhjalike ja sisukate ajaleheartiklite tasulisuse üle nurisetakse, poleks ma ka parima tahtmise korral saanud OnlyFansis teenida millegi muu kui pornoga. Lisaks on fakt ka see, et kui söögi tegemiseks või treeningkavade kokku panemiseks on vaja neid asju ka reaalselt osata, siis erootilise sisu tootmisel piisab sisuliselt ainult kaamerast ja internetiühendusest, sest kõik muu on sul juba olemas.

Kuna tasu eest veebisisu tarbimisega pole Eestis niigi veel harjutud, sest isegi põhjalike ja sisukate ajaleheartiklite tasulisuse üle nurisetakse, poleks ma ka parima tahtmise korral saanud OnlyFansis teenida millegi muu kui pornoga.

Piirid muutuvad hägusemaks

Minu jälgijaskond kasvas, jõudis kahekohaliste numbriteni, ja see saavutus tuli üpriski raskelt. Kui igasuguste influencer’ite eelis on see, et enda näo ja nimega OnlyFansi tootes leiab jälgijaid kiiresti ja üpris kergelt, sest sellega kaasneb teatud uudishimu, siis minusugusel näota uustulnukal oli palju raskem end etableerida. Suure töö ja vaevaga mul see aga õnnestus ja niipea hakkas mu postkasti potsatama ka aina rohkem erisoove. Minu helesinine unistus leida endale tellijate näol suhkruissid, kes ostaksid mulle ilusat pesu ja kingitusi, kannaksid mulle lihtsalt niisama sadu eurosid ja oleks ise ka normaalsed inimesed, vajus aina rohkem uttu. Selle asemel, et uurida, mis suuruses pesu ma kingituseks tahan, küsiti, kas nii vähe ihu näitangi? Kui alguses saatsin kõik need vennad pikalt, kes kiisut näha tahtsid, siis üsna pea sain aru, et sellise strateegiaga kaua vastu ma ei pea, kuigi tuleb tunnistada, et leidub nii mõnigi onlyfansitar, kes jagab rangelt ainult pesupilte ja teenib siiamaani sellega raha. Paraku on nende eeliseks ka juba eelmainitud tuntus, mis annab nende pesupiltidele teatud eksklusiivsuse. Minu kontole hakkas aga ilmuma aina rohkem alasti keha. Endale õigustasin seda nii, et mida rohkem ma näitan, seda rohkem ma teenin. Pealegi oli mul lõbus! 

Kui alguses saatsin kõik need vennad pikalt, kes kiisut näha tahtsid, siis üsna pea sain aru, et sellise strateegiaga kaua vastu ma ei pea.

Kerli Soe 2022. aasta bakalaureusetöö keskendus sellele, kuidas Eesti tüdrukud OnlyFansi teevad. Seda lugedes jääb silma üks tsitaat, kus intervjueeritav räägib, kuidas ajakirjanik talle rääkis, et tema hinnangul jääb OnlyFansis peale ikkagi porno, mitte muu „naljategemine“. Intervjueeritav ütles, et see hirmutab teda, sest tegelikult ei taha ta pornot toota, kuid on selge, et raha on tal siiski vaja. Kui juba ajakirjanikudki leiavad, et vaid porno on see, mis OnlyFansis edu toob, siis ei ole ka imestada, et tegijad ise aina rohkem selle poole kalduvad. Ka kõik intervjueeritavad uskusid, et OnlyFans liigub aina rohkem pornograafilise sisu poole. 

Raha laekus kontole aina rohkem. Tundsin end nagu maailma kõige targem inimene, teenin selle eest, et magan oma mehega ja filmin seda! Aga minu õnnejoovastus ei seisnenud vaid selles, et minu finantsmured olid mõneks ajaks unustatud. Mida ma OnlyFansi sisu puhul oodata ei osanud, oli see, kui palju rohkem tuttavaks ma enda kehaga sain. Leidsin sünnimärke, mida ma varem näinud ei olnud, venitusarme, mis muidu märkamatuks jäid, ning muud ebatäiuslikku. Tänu raha tekitatud idüllile olin ma enda kehaga rohkem rahul kui ei kunagi varem. Ma olin seksikas, võitmatu, naiselik ja mitte miski ei saanud mind takistada. Ma mitte ainult ei näinud seda piltidel, vaid seda ka korrutati mulle iga päev. Mis võiks olla parem?

Kell tiksub halastamatult

OnlyFansi tehes on põhiline see, et sa hoiad end relevantsena ja oled kogu aeg kättesaadav. Kui tihti on nii, et see porno, mida vaatad, erutaks sind ka näiteks kaks tundi hiljem? Milline on tõenäosus, et sa tahad vaadata seda pornot, mida ühel hetkel meeleheitlikult otsisid, mõni tund hiljem? Või et üldse tahad õige hetke möödudes pornot vaadata? Iga kord, kui minu postkasti saabus kellegi erisoov, mis poosis ja kuidas nad mu keha näha tahtsid, oli mul võrdlemisi lühike ajaaken, mille käigus pidi kas pildid või video tegema ja need maksumüüri taga ootavale tellijale teele panema. Naiivsena lootsin, et mees, kes palus minult pilte roosas seelikus kummardamas, tahaks neid näha ka kaks päeva hiljem. Vabandasin ette ja taha, et mul varem ei olnud aega talle tähelepanu anda, kuid rong oli juba ammu läinud. See konkreetne klient ei vastanud mulle enam kunagi.

Ma olin seksikas, võitmatu, naiselik ja mitte miski ei saanud mind takistada. Ma mitte ainult ei näinud seda piltidel, vaid seda ka korrutati mulle iga päev. Mis võiks olla parem?

Kui alguses tundus kümmekond jälgijat leida lihtne, siis ühel hetkel jäi kogu areng seisma. Isegi kui mõne jälgija leidsin, oli järgmine väljakutse saada ta endaga rääkima, teha temast mitte ainult tellija, vaid aktiivne tellija, kes laigiks su postitusi ning samal ajal ostaks kalli raha eest privaatsõnumites veel sisu juurde. Esimese nn vaiksema perioodi ajal olin nõutu, rahavoog jäi seisma, sõnumites ei toimunud midagi ja Instagrami postkast oli täis mehi, kes tahtsid minu alasti keha näha tasuta või hoolimata minu keeldumisest minuga kingituse eest kohtuda. Mäletan, et minu õnnetu oleku peale tegi mu peika endale toona varjunimega OnlyFansi konto ja ostis sisu, mida ta ise oli mul jäädvustada aidanud. Hooliv ja toetav mees mu kõrval oli see, mis motiveeris mind jätkama. Pealegi, pidevalt seksikate videote ja piltide tegemine seksuaalelule kindlasti halvasti ei mõjunud, vähemalt alguses.

Halbade kavatsustega jälgijad

Kui olin oma konto uuesti käima saanud, saabus järgmine suur šokk. Avasin OnlyFansi postkasti ja viimane sõnum oli jälgijalt, kes teavitas mind, et kogu minu postitatud sisu oli lekitatud mingisse pornofoorumisse. See juhtus täpselt siis, kui olin tätoveeringute varjamisega muutunud palju lohakamaks, seega kui sinna foorumisse oleks sattunud mõni mu  tuttav või veel hullem, oleks minu varjunime läinud eraldi guugeldama, eesmärgiga tasuta minu pilte näha, oleks mind olnud väga kerge tuvastada. Paanika. Mida ma teen? Ma ei arvanud, et midagi sellist minuga juhtub, sest lõppude lõpuks olin ma ju eikeegi. Et mingi Eesti juutuuberi või influencer’i pildid lekivad, tundus küll paratamatu, aga et see jõudis ka minuni, oli hirmus. Eesti seadused mind selliste asjade puhul ei kaitsenud (vt teksti lõpus olevat juristi kommentaar. Toim), seega pidin ise probleemi lahendama asuma. Paraku on juba nii, et kui ühte foorumisse on kellegi pildid üles laetud, siis jõuavad nad ka miljonisse teise, mis tähendas, et nende sealt maha võtmine oli keeruline. Kui nendes foorumites ringi vaatasin, lahvatas minus viha – näha, kuidas inimesed minu piltide all arutavad, et nad on juba kaua mõelnud, kust neid tasuta kätte saaks, ajas mul vere keema. Saatsin meile ja rõhutasin, et tegu on varastatud piltidega, kuid minu pingutustest hoolimata ei ole osa veebilehti neid siiani maha võtnud. 

Mida homme postitada? Kust uusi jälgijaid saada? Kuidas meelitada jälgijad minu peale raha kulutama? OnlyFansi ei saa pidada, ilma et peas pidevalt need mõtted ei tiirleks.

Väga kiiresti sai selgeks, et kui tahad OnlyFansiga päriselt raha teenida, ei saa seda võtta kui hobi. See on täiskohaga töö, kus tempo on kohati isegi kiirem kui tavalisel palgatööl. Lõbust sai kohustus: ükskõik kui väsinud, halvas tujus või kurnatud ma ei olnud, pidin kogu aeg olema mõttes OnlyFansis. Mida homme postitada? Kust uusi jälgijaid saada? Kuidas meelitada jälgijad minu peale raha kulutama? OnlyFansi ei saa pidada, ilma et peas pidevalt need mõtted ei tiirleks. Minu tellijate sekka hakkasid tekkima nii mõned püsikliendid kui ka sellised inimesed, kellel ei olnud raske mind solvata. Jah, ma olin anonüümne, aga ka minu jälgijate kontodel polnud nime ja näopilti näha, mis tähendas, et paljud julgesid mulle tagajärgi kartmata öelda seda, mida sülg suhu tõi. Kommenteeriti mu pilte, minu aluspesu ja sõimati, kui ma piisavalt kiiresti või hästi kellegi soove ei täitnud, rääkimata dickpic’idest, mis küsimata mu postkasti saabusid. Mida aeg edasi, seda rohkem selliseid tegelasi aeg-ajalt minu tellijate sekka tekkis. Lisaks saatis mind hirm, et kui kellegi väga närvi ajan, siis võib ta samamoodi kõik mu avalikud postitused alla laadida ja need kuhugi netifoorumisse üles panna, ning sellist traumat ma enam saada ei tahtnud.

Illustratsiooni tegi Evelina Karina Potapski

Mured kuhjusid, aga ainus, kellele sain nendest rääkida, oli mu elukaaslane. Teised OnlyFansi tegijad, kellega ma suhtlesin, olid küll toredad, aga raske on leida jututeemasid inimestega, kellega on sul ühine ainult see, et te teete pornot. Küll aga tundsin nende kõigiga mingit omamoodi solidaarsust ja proovisin igal võimalusel leida kedagi, kellega vähemalt pinnapealseltki suhelda. Paraku üllatusin, kui minu järjekordne katse sõbrustada ühe Eesti neiuga, kes samuti OnlyFansi alustas, lõppes ootamatult negatiivselt. Uurisin, mis plaanid tal on, mida postitada, kuidas ja kui palju. Vastuseks sain aga pika joru juttu sellest, kuidas tema ei ole nagu need tšikid, kes enda alasti keha näitavad ja et tal on plaanis leida hunnikus välismaa jälgijaid, kes talle raha sisse tooma hakkavad. Naiivne, aga eks kõik alustavad tüdrukud lähenevad OnlyFansile sellise plaaniga. Mis mind aga üllatas oli see, kui vaenulikult ta suhtus nendesse, kes julgevad end alasti näidata. See, et sina kavatsed ainult pesupilte müüa, on tore, aga nende inimeste arvates, kes Facebooki kommentaariumides OnlyFansi tegijaid litsideks sõimavad, oleme me kõik võrdselt rõvedad, vahet pole, kas alasti või pesus. Kui sinu pesupildid lekivad, siis naerdakse sinu üle samamoodi nagu kõigi nende üle, kellest sa nii väga erineda tahad. Mõistsin, et minu solidaarsustunnet ei koge sugugi kõik tüdrukud, kellega mul on ühine töö. Girl power’i asemel oli ka OnlyFansis tunda võistlustunnet, mida naised niigi igapäevaelus üksteisega koos eksisteerides tundma peavad. Edaspidi hoidsin rohkem omaette.

Artikli autor on toimetusele teada.

Eesti Inimõiguste Keskuse digiõiguste ja andmekaitse jurist Mari-Liis Vähi

Igal inimesel on õigus andmekaitsele – see tähendab muuhulgas õigust ise otsustada, kuidas oma andmeid kasutada, kuidas ennast informatsiooniliselt määratleda ja õigust, et sinu kohta käivaid isikuandmeid ei väärkasutataks. See, kui inimene ise oma pilti jagab, ei tähenda, et ta ongi vabatahtlikult loobunud igasugusest privaatsusest ja seda pilti võib kes tahes kuidas tahes edasi kasutada. Muidugi võib internetis ringlema läinud andmete üle kontrolli tagasisaamine olla keerukas, just nagu ka siinsest loost välja tuleb.

Nõusolekuta ei ole teisel inimesel õigus kellestki isiklikku infot või pilti jagada (õiguslikud alused andmetöötluseks on määratletud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 6 ja 9, andmesubjekti õigused on isikuandmete kaitse üldmääruse III peatükis). Seda isegi juhul, kui algselt on pilt või video saadud nõusoleku alusel (nt kättemaksuporno korral). Nõusolek pildi jagamiseks peab olema selgelt väljendatud.

Nõusolekuta kellegi teise andmete või piltidega konto loomine on identiteedivargus, mispuhul tuleks ühendust võtta politseiga. Politseiga tuleks ühendust võtta ka ahistava jälitamise või seksuaalse ahistamise korral (ka siis, kui see toimub interneti vahendusel). Tõenditena on oluline vestlused ja postitused salvestada. (Andmekaitse mõttes on salvestamise (mitte avaldamise) puhul aluseks siin õigustatud huvi. Ka politseile on need menetlemiseks vajalikud tõendid ja need just nimelt tulebki avalduse juurde lisada.)

Samuti tuleks konto ja/või postitus raporteerida või pöörduda otse platvormi poole piltide kustutamiseks. Kui platvorm ei vasta isiku pöördumisele, tuleks võtta ühendust ka Andmekaitse Inspektsiooniga.

Kui inimesele on teada, kes on libakonto loonud või pildid avaldanud, tuleks proovida esmalt kontakteeruda temaga, et ta lõpetaks piltide kasutuse ja kustutaks juba avaldatud pildid.

Enda privaatsuse ja andmete üle kontrolli tagamiseks on igal inimesel oluline rakendada küberhügieeni põhitõdesid. Riske aitab minimeerida ka postituste läbimõtlemine – kas ma olen valmis selleks, kui need läheksid laiemalt ringlema või need pannakse mingisse teise konteksti. Olukorra taastamine võib osutuda keeruliseks ja ajamahukaks ning mõnel juhul polegi võimalik olukorda päriselt ennistada – kord kaotatud privaatsust ju enam tagasi ei saa. Siiski on igal inimesel õigus andmekaitsele (sh õigus selliste andmete kustutamisele), sest sinu andmed on sinu omad.