Lähed lapse sünniks haiguslehele? – Väga ebamugav olukord! #MinuTöö korje lood 6-10

Avaldame Feministeeriumile saadetud tööelust rääkivate lugude korje järgmised lood.

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata? Jaga meiega oma lugu siin!

Kuus

Paar näidet tööelust. Kolleeg tuli emapuhkuselt tagasi ja talle ei võimaldatud sama töökohta. Anti küll samal tasemel teine koht, kuid sisu on teine ja ei mõeldud ka läbi, mis tööd ta täpselt tegema hakkab.

“Väga tahaks meeskolleegi tööle, meil nii vähe mehi.”

Teine näide: kolleeg teatas, et saab isaks. Sellele tuli ülemuselt vastuseks “Palju õnne! Hea, et sa siis pikalt eemale ei jää.” – Ei tekita küll tunnet, et naisena lapsi tahaks saada.

Kolmas näide: Ühine kandideerimisprotsess ja vaatame koos CV-sid läbi. Mehi lükatakse teise juhi poolt väga innukalt edasi ka siis, kui sama CV-ga naine ilmselt sõela ei läbiks. Juurde käivad kommentaarid “Väga tahaks meeskolleegi tööle, meil nii vähe mehi.”

Seitse

Minu endine ülemus väitis järjepidevalt, et minu töötasu on õiglane ja kooskõlas palgauuringu tulemustega. Selles, et olen tubli töötaja, ei kahelnud ei tema ega keegi teine. Headest töötulemustest lähtuvalt olid suurenenud ka minu vastutusala ning kõvasti tõusnud koormus. Kui tuli välja, et tema väide on siiski vale ja minu töötasu väidetud keskmisest ikka väga palju madalam, võttis ta palgauuringust ette töökirjelduse, mis oli minu rollist firmas mitu taset madalamal, ja hakkas järjepidevalt suruma, et minu vastutusala ainult nendesse piiridesse ümber teha. Tema sõnutsi selleks, “et roll oleks selgem”.

Kaheksa

Teen tööd, milleks on tulnud palju õppida ja aastaid kogemusi omandada. Probleemiks ei ole suur töökoormus, vaid tööalaste võimaluste puudumine, liigne kontroll, töökiusamine ja nõudmised nõudmiste endi pärast. 

Kuna karjäärvõimalusi eriti ei ole, ollakse üksteise suhtes ülikriitilised, levitatakse laimu ja kuulujutte, et kolleegi kompromiteerida teiste kolleegide, ülemuste, aga ka väljaspool asutust olevate koostööpartnerite ees. Asutuse administratsioonilt sellistes olukordades eriti abi ei saa ning seda isegi siis, kui nad on kiusamisest teadlikud. Ma arvan, et praegusel ajal puuduvad inimestel oskused ja võimekus töökiusuga hakkama saamiseks – seda esineb reaalselt palju rohkem, kui arvatakse või välja paistab, ja probleemi avalikustamine võib selle lumepalli jõuliselt veerema panna.

Ma arvan, et praegusel ajal puuduvad inimestel oskused ja võimekus töökiusuga hakkama saamiseks.

Häirivad ka topeltstandardid – naistöötajatelt, eriti kui nad on juhtivatel kohtadel, oodatakse lisaks ametialasele kompetentsusele ka empaatiavõimet, head väljanägemist, kuid samas ka tagasihoidlikkust; tuntakse liiga suurt huvi tema isikliku elu ja perekonna vastu. Kui naistöötaja nendele standarditele ei vasta, püütakse teda diskvalifitseerida. Meestöötajate puhul arvatakse vastupidiselt, et kuna ta on tööalaselt kompetentne, siis tema ebakorrektne välimus või puudulikud suhtlemisoskused on “osa tema isiksusest” ja sellega tuleb lugupidavalt arvestada.

Järjekindlalt eeldatakse sotsiaalsetele stereotüüpidele vastamist ja kes nende alla ei mahu, kogeb hukkamõistu. Siia kategooriasse kuuluvad näiteks olukorrad, kus ema tuleb väikese lapse juurest tagasi tööle enne lapse kolmeaastaseks saamist või isa jääb lapse haiguse tõttu hoolduslehele. Samuti kuuluvad siia pensioniealised töötajad, keda teataval viisil tõrjutakse.

Üheksa

Olen töötanud lühikest aega kahe tööandja juures, kes kannavad “Erinevus rikastab” märgist, ja samuti ka ühe tööandja juures, kellel on peresõbraliku tööandja märgis. Esimene “Erinevus rikastab” ettevõte oli kommunikatsioonivaldkonnas tegutsev ja seal osati küll väärtustada naiste ja geide panust, aga sellest kaugemale ei osatud vaadata – mitte keegi ei tundnud huvi mittebinaarsete inimeste olemasolu vastu või ei olnud meiesugustest kuulnud ja kõik nimetasid mind ikkagi naiseks, kuigi olin tööle kandideerides seda eraldi välja toonud, et ma ei ole naine. Seal olid inimesed hädas isegi prügi sorteerimisega, nii et ma ei tundnud, et nad oleksid kollektiivina väga avatud või arenemisvõimelised olnud. Ma olin sealse kollektiivi osa kolm kuud ja otsustasin, et vajan kohta, kus on vähem pealiskaudsust ja rohkem siirust, ning vahetasin töökohta.

Ma tundsin end LGBT+ inimesena isoleeritu ja üksildasena.

Teine erinevusi austav organisatsioon tegutseb haridusvaldkonnas ja on väga suur tööandja. Mina töötasin seal hierarhiliselt peaaegu kõige madalamal ametikohal ja nägin väga palju seksismi, rassismi ja kitsarinnalisust. Samas oli ka kõrgetel ametikohtadel inimesi, kes siiralt usuvad, et mitmekesisuse päeva tähistamisest ja plakatite üles panemisest midagi paremaks muutub. Neid oli muidugi vähe, aga me tundsime teineteist ära ja meie omavaheline suhtlus oli inimlik ja soe. Aga need olid tõesti üksikud inimesed sadadest, kellega kokku puutusin. Kohe, kui mind kutsuti sarnases valdkonnas tegutsevasse teise organisatsiooni tööle, lahkusin sealt.

Peresõbraliku tööandja märgisega töökohast tulin ära sellise põneva seiga tõttu, et kui neile teada andsin, et mu samast soost elukaaslane sünnitab lapse ja pean sellega seoses kuu aega haiguslehel olema, sain ülemuselt vastuseks, et see on küll (tsiteerin e-kirja) “kõigile osapooltele väga ebamugav olukord”! See juhtus juba mõnda aega tagasi, aga olen siiani nördinud, et töökoht, kuhu panustasin oma võimete tipul, võib niimoodi käituda. Seal oli üldiselt selline “don’t ask, don’t tell” (“Ära küsi, ära räägi”) õhkkond, ehk tundsin end LGBT+ inimesena isoleeritu ja üksildasena. Muidugi mõista tähistati seal ainult naistepäeva, mitte pride-kuud või mittebinaarsete inimeste päeva.

Olen kogenud tööl nii palju diskrimineerimist, et ma ei taha enam panustada. Mul on praegu osaline töövõime ja ausalt öeldes isegi organisatsioonid, mis peaksid panustama vähemusgruppide õigustesse, on ise tööandjatena kehvad kohad. Seetõttu on Eestis väga raske teha tööd, mis oleks maailmavaate või väärtustega seotud, kui ma pean oluliseks näiteks LGBT+ inimeste heaolu või keskkonnahoidu.

Isegi organisatsioonid, mis peaksid panustama vähemusgruppide õigustesse, on ise tööandjatena kehvad kohad.

Praegusel ajal on mu töö selle lapse kasvatamine, kelle mu elukaaslane ilmale tõi. Ta saab varsti minu lapseks ka, kui lapsendamine õnnestub.

Lapse kasvatamine on nagu töö tegemine ja hariduse omandamine korraga. Osa tööülesannetest, nagu välja tuleb, on siis ka kõigile enda sõpradele LGBT+ inimeste ja abieluvõrdsuse (või selle hiljutise puudumise) tutvustamine. Pean vastama tohutult palju sellele küsimusele, kuidas meie suhete juriidiline pool välja näeb. Väga väsitav! Tegelikult tahaksin sõpradega jutustada ja akusid laadida, aga pean neile hoopis selgitama hakkama, mis süsteem Eestis on. Ja ma isegi ei tea, kas nüüd, mil oleme elukaaslasega abielus ja meile peaks järgmine laps sündima, kas ma pean ka tema lapsendama või mitte.

Kümme

Mõtlesin jagada lihtsalt ühte seika oma tööelust. Olen mittebinaarne ja lisavajadusega (mul on ATH), mistõttu ei suuda ma kontoritunde teha, vaid pean saama süveneda endale sobival ajal, end päeva jooksul liigutada, näiteks kerget trenni tehes, ja puhata. Mu töötunnid on jaotatud päeva jooksul pikema aja peale.

Olen oma kolleegidele rääkinud, et olen mittebinaarne, aga nad ikkagi naisestavad mind.

Kaheksa järjestikust kontoritundi tekitaks olukorra, kus mu töö kannataks. Mu töötulemused on head, tulemuste poolest ei vaja ma erikohtlemist, olen täiesti võrdväärne teistega. Mul endal ei ole oma sooritusega mitte mingit probleemi, küll aga tunnen, et minust hoitakse eemale, mind räägitakse taga ja mind ei kaasata mitteformaalsetesse kolleegidevahelistesse ettevõtmistesse. Võiksin ju sellesse suhtuda kõva südamega, aga kokkuvõttes see ikkagi häirib mind. 

Teine asi on see, et olgugi, et olen oma kolleegidele rääkinud, et olen mittebinaarne, ei suuda nad lihtsal kujul esitatud infot vastu võtta ja ikkagi naisestavad mind. Kolleegide vahel on pidevad vestlused teemal, keda on kohane vanaks kutsuda ja kes on millenial jne, aga sooküsimuses on vaade kuidagi kinni kiilunud. Seda võib mõista, aga jällegi – lõpuks moodustab selline ignorantsus pideva fooni, mille tõttu mul ongi kolleegidega raske suhelda. 

Tunnen, et me vajaks kontorisse välist koolitust, mis neile teemadele valgust heidaks, aga tööandja ei näe selle järele vajadust, sest tulemused on iseenesest ju head ja kindlasti ongi meie ettevõtte progressiivsem kui paljud teised. Olen oma ettepanekut anonüümse tagasiside korras korduvalt edastanud, aga see ei ole viinud ühegi sammuni.

#minutöö. Kuidas sind tööl koheldakse? Jaga oma töölugu!

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline – vastab su teadmistele, haridusele ja kogemusele? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata?

Saada oma lugu meiliaadressile minutoo@feministeerium.ee või anonüümse veebiankeedi kaudu.

Teisi avaldatud lugusid saab lugeda SIIT.