Mis on sobiv „ühele õrnale, hästikasvatatud ja taktitundelisele tütarlapsele, kommunistlikule noorele pealegi“? Nõukogude eesti tüdruk raamatu peategelasena 

Hilisnõukogude eesti noortekirjanduses tõusis esile tüdrukutekirjanduse suund, mis keskendus tütarlastele ja nende kogemustele. Kirjandusteadlane Johanna Ross räägib, kuidas need noortele mõeldud teoste seas uudsed lood ühiskonna ootusi ja soorolle peegeldasid.

Paljudele on tuttavad Silvia Rannamaa lood Kadrist – hella hingega tütarlapsest, kes alul kannatab üksilduse ja tõrjutuse all, kuid vähehaaval leiab enesele sõbrad ja koha elus. Üle kuuekümne aasta tagasi välja antud raamatud hakkavad ehk vähehaaval lugejaid kaotama, aga neid õpetatakse endiselt Eesti koolides ja mõnigi õpetaja leiab, et need haaravad noori lugejaid kaasa ka tänapäeval.¹ See on päris tähelepanuväärne saavutus, eriti kui mõelda, et raamatute kirjutamise ajal oli kirjandus tugeva ideoloogilise kontrolli all ja võiks seetõttu päevakajalisuse minetada keskmisest kiiremini.

Veidi vähem on teada, et saab rääkida lausa hilisnõukogude tüdrukutekirjandusest kui omaette fenomenist: „Kadrile“ (1959) ja „Kasuemale“ (1963) järgnes veel hulganisti noortelugusid, mille keskmes olid just koolitüdrukud. Kui üldiselt kirjutasid neid sihtgrupist tunduvalt vanemad autorid, siis erand oli Ene Jermakovi (nüüd Ene Pajula) jutustus „Olen kuueteistkümnene“, mis ilmus 1968. aastal ajakirjas Noorus. Järgnesid Aino Perviku „Õhupall“ ja Heljo Männi „Miks sa vaikid?“ (mõlemad 1969). Silvia Truu avaldas 1970. aastatel terve sarja, mille ühendavaks lüliks on kunstnikuametist unistav Silja-nimeline tüdruk. Juba kelmiromaanilikum on Leelo Tungla julge pealkirjaga „Neitsi Maarja neli päeva“ (1980). Mainida võib ka Reet Kudu jutukogu „Ränd tuttava tänaval“, eriti lugu „Katse“, mis puudutab tantsijast peategelase kaudu tütarlapse kehalisust (1980).²

Kadri ja tema pisikese hoolealuse Sassi usalduslik jutuajamine internaadis. Siima Škopi illustratsioon Silvia Rannamaa raamatule „Kasuema“ (1963)

Miks tüdrukutekirjandus?

Nagu sugu esile tõstvate terminite puhul ikka, võib tekkida küsimus, kas pole eraldi „tüdrukutekirjandusest“ rääkimine soonormatiivne ja lahterdav, olgugi vastav traditsioon olemas. Miks ei võiks neist lugudest mõelda lihtsalt kui noortele mõeldud tekstidest, mille peategelasteks on tütarlapsed?

Esiteks sellepärast, et varasem nõukogude lastekirjandus oli nii ülekaalukalt poisikeskne. Valdkonna esikirjanik oli Arkadi Gaidar, kes kirjutas kuulsaks Timuri ja tema meeskonna; teisteski populaarsetes raamatutes tegutsesid sageli vahvad poistekambad. Sinna võis küll kuuluda ka mõni tüdruk, aga tihti seisneski tema väärtus selles, et ta oskas käituda poisi moodi. Vähehaaval hakkas sulaajal tõlkekirjanduse kaudu avanema ka tüdrukute perspektiiv.³ Eesti oma uued, tüdrukutele keskenduvad raamatud torkasid aga varasema taustal niivõrd silma, et nõukogude eesti lastekirjandusest ülevaadet kirjutades muretses kirjanik Heino Väli koguni lastekirjanduse feminiseerumise üle.⁴ Üks arvustus sai jällegi pealkirjaks „Järjekordne tüdrukute-raamat“.⁵

Teiseks, ka laiemalt hakati pärast Stalini aega jälle rohkem rääkima sugupoolte erinevustest. Valdkonnana tõusid jalule ühiskonnateadused, mille raames selle teema vastu huvi tunti. Meeste ja naiste rollide üle arutati ajakirjanduses, kurtes langeva sündimuse ja niinimetatud maskuliinsuse kriisi üle. Suurtes tiraažides anti välja poistele ja tüdrukutele mõeldud nõuanderaamatuid, mis selgitasid murdeea saabumist ning visandasid soorolle. Suur osa sellest arutelust paistab praeguse pilguga vaadates kangesti moraliseeriva ja stereotüüpe põlistavana.⁶ Teisest küljest aga avas see üldse mingisuguse soolisest erinevustest rääkimise võimaluse olukorras, kus see oli tükk aega puudunud.

Suur osa arutelust paistab praeguse pilguga vaadates kangesti moraliseeriva ja stereotüüpe põlistavana. Teisest küljest aga avas see üldse mingisuguse soolisest erinevustest rääkimise võimaluse olukorras, kus see oli tükk aega puudunud.

Sedasama võimalust kasutavad tütarlaste kogemuse esile tõstmiseks tüdrukuteraamatud, mille teema- ja sihtgrupivalik on selgesti teadlik. Rannamaa on hiljem öelnud, et „Kadri“ taga on peidus tema nooruslugemus, sealhulgas Ameerika tüdrutekirjanduse klassikalised teosed: Louisa May Alcotti „Väikesed naised“, Jean Websteri „Pikkjalg-isa“ jm. Viimane on kiriromaan, nii et teatav side selle traditsiooniga ilmneb ühtlasi valitud päevikuvormis. Ka „Olen kuueteistkümnene“, „Miks sa vaikid?“ ja „Neitsi Maarja neli päeva“ on kirjutatud esimeses isikus.

Lugudes on esiplaanil just inimsuhted: teismeeas muutuvad vahekorrad kaaslaste ja vanematega. Sageli kirjeldatakse lahkhelisid senise hea sõbraga, jutuks tuleb esimene armastus. Tegelased seisavad probleemide ees, mida ei saa lahendada timurliku tegutsemisega, vaid mille üle on vaja lihtsalt omaette mõtiskleda. Iseenesest ei ole kogu see valdkond muidugi naissoole reserveeritud – nii tunded kui introspektsioonivõime on olemas ka meestel ja poistel –, aga poistekampade seiklusi kirjeldavate raamatute taustal joonistub erinevus siiski välja.

Sõber Jaak aitab Merlel paigaldada toa uksele lukku, et alkohoolikust kasuisa sisse ei saaks. Asta Venderi illustratsioon Silvia Truu raamatule „Tere! Sind ma otsisin!“ (1971)

Head ja halvad tüdrukud

Tundub huvitav, kuidas lepitatakse neis lugudes idee „sooneutraalsest“ nõukogude noorest ideega naiseks puhkevast tütarlapsest. Noortekirjandusega käib alati kaasas teatav õpetlikkus, ambitsioon anda lugejale nõu: kuidas käituda keerukates olukordades, mis suunas hakata seadma oma elu. Missugune siis peaks olema üks hea nõukogude tütarlaps?

Raamatute peategelased on tõesti head – piire ületava paha tüdruku ideega enamasti ei mängita. Nagu omane klassikalisele tüdrukutekirjandusele, võib pahandust teha väiksem laps: rääkimata „Kasuema“ legendaarsest Sassist, ka pisike Silja ronib puu otsa ja rebib kleidi lõhki. Keskkooli jõudes niisugused „poiste mängud“ aga lõpevad. Hinded on peategelastel enamasti korras, veel olulisem on ühiskondlik aktiivsus. Kadri organiseerib koolinäidendi lavastamise ja nukuriiete valmistamise ringi ning lööb kaasa ühiselamu remondis; Silja pakub välja võimaluse kommivabrikus tööd ratsionaliseerida, tema sõbranna Merle korraldab sealsamas lapsehoidu; Maarja käib kirjandusringis ja teeb seinalehte. „Kasuemas“ korraldavad internaadi tüdrukud streigi protestiks kõrbenud piimasupi vastu, aga kasvataja teeb kähku selgeks, et see ei ole mitte kiiduväärt aktivism, vaid lapsik tänamatus. Tüdrukutel hakkab häbi.

Autorid ei kiida poiste vaikimist otseselt heaks, aga näib, et soovitavad sellega leppida kui elu tõsiasjaga. Mehed lihtsalt on niisugused!

Eriti vooruslikud ollakse sellistes küsimustes nagu joomine, suitsetamine ja suhtlus vastassooga. Vooruse täpne piir küll kõigub: Kadrile on solvav, kui poiss teda suudelda üritab, Biankale („Miks sa vaikid?“) enam mitte. Siin võib näha ka Nõukogude Liitu puudutanud seksrevolutsiooni kaja. Palju sõltub siiski autorist, näiteks Silja ja Indreku puhul isegi ei puudutata füüsilise läheduse teemat, olgugi et nad kujutlevad vaimusilmas juba abiellumist. Tihti hoiavad tüdrukud kindlalt eemale ka alkoholist, kuigi 1969. aasta Nele julgeb välisreisil pokaali veini siiski võtta ja 1980. aasta Maarja rüüpab juba päris muretult koos sõpradega vanaema õunaveini. Lubatu ja keelatu piirile jääb kohvikus käimine: seda tuleb ette, aga see tundub liiga täiskasvanulik ja ebamugav.

Heale tüdrukule võidakse hoiatustegelasena vastandada halb. Seesugune on „Kasuema“ Melita, kerglane tütarlaps, kes kõigepealt edvistab poistega ja osutub siis oma soo reeturiks (just tema on varastanud Kadri päeviku ja andnud poiste kätte). Huvitav perspektiivinihe toimub Merle puhul: Silja-sarja avateose kõrvaltegelasena mõjub ta pealiskaudse, edeva plikana. Edaspidi aga nihkub fookus Merlele ja tema taustale ning ta muutub lugejale sümpaatsemaks.

Võib-olla negatiivne, võib-olla positiivne, aga igatahes üdini tütarlapselik peategelane Nele Aino Perviku „Õhupalli“ (1969) kaanel. Asta Venderi kujundus

Peategelastest on trotslikule mässajale kõige lähemal „Õhupalli“ Nele. Nagu öeldud, on ta klassireisil Riiga joonud võõraste noormeestega veini ja tagatipuks läinud hiljem nende hotellituppa plaate kuulama. See aga polekski maailma lõpp (veini jõid ka klassikaaslased), peamise intriigi tekitab see, et Nele keeldub endale tuhka pähe raputamast ja peab enesega tehtavat nn ühiskondlikku ümberkasvatustööd naeruväärseks. Olgu märgitud, et täiskasvanute kirjanduses ei olnud kriitika stalinistliku hoogtöise hukkamõistmise aadressil sel ajal enam uudiseks ja võib-olla sellepärast heitis mõni kriitik raamatule ette ka vanamoodsust. Ometi resümeeriti ajalehtedes õpilaste ja õpetajate arutelusid selle üle, kas Nele näol on tegu „tavalise koolitüdruku“⁷ või „rikutud tüdrukuga“.⁸ Nähtavasti oli „Õhupall“ ikkagi omal moel julge, paigutades sellise kriitika just noortejutustusse ja astudes väikestviisi vastu ka varasema tüdrukutekirjanduse standardile.

Üsna kindel, samuti klassikaline märk tütarlapse tühisusest on see, et ta pöörab palju tähelepanu oma välimusele. Peegli eest lahkuda ei suuda Melita; moekate rõivaste kaudu iseloomustatakse algul Merlet; Nele ninakust kriipsutavad alla tema lakitud küüned ja import(!)rõivad; koguni Kadri ebameeldiv nooruke võõrasema on õppinud moekunsti. Samas ei või sallida lohakust – tüdruk peab olema korralik, kammitud, puhas. Seda õpetatakse muidugi ka poistele, kuid ei meenu, et mõni poisist raamatutegelane oleks tundnud nii lõikavat, nii valusat häbi nagu Kadri siis, kui kirjanikust mentor tädi Elsa märkab tema musta kaela.

 Samal ajal teisenes 1960. aastatel ka ühiskondlik suhtumine moesse: oma välimusele teatud tähelepanu pööramine muutus eriti tütarlaste ja naiste jaoks kas lubatavaks või lausa kohustuslikuks. „Kasuema“ tüdrukutest on selge edevusejoon olemas Tinkal, kes võib pikalt peegli ees keerutada ja ilusast karvamütsist ilma jäädes mossitama hakata, aga sellest hoolimata ei muutu negatiivseks tegelaseks. Bianka ja tema klassikaaslased võitlevad ühiselt ilusamate koolivormipluuside eest. Tähtis piir paistab jooksvat sealt, et hea tüdruk on valmis kauni rõiva ohverdama, isegi kui endal süda verd tilgub: Kadri laenab kaaslasele näidendi peaosa mängimiseks õhtukleiti, Silja kingib sõbratarile lohutuseks oma „uue türkiissinise kostüümkleidi“.

Tüdrukud vs. poisid

Poiste ja tüdrukute vastandus on lastekirjanduses sage, käies küllap vastassooga suhete selgeksmõtlemise juurde. Nõukogude tüdrukutekirjanduses on konflikti allikaks tihti just poiste piire rikkuv käitumine. Nemad võivad püüda häid tüdrukuid meelitada halvale teele: anekdoote rääkima, alkoholi jooma, suudlema. Eriti ohtlikud on vanemad meesterahvad, samas kui rüblikust klassivennad võib tegevuse käigus ka ümber kasvatada.⁹ Viimane on muidugi tüdrukute töö.

„Kasuemas“ avaldub vastandus eriti piltlikult kohtulahinguna, kus internaadi tütarlapsed heidavad poistele ette kultuuritut käitumist. On põnev jälgida, kuidas vastaspooled kasutavad läbisegi apelleerimist traditsioonilistele soorollidele ja kommunistliku retoorikat. Komnoorel ei sobivat tütarlastega labaselt käituda ega „kurat“ öelda, süüdistavad tüdrukud – aga ega siis „issand jumal“ ei ole komsomoli liikmele sobivam väljendusviis, tulistavad poisid vastu. Sellest stseenist pärinebki artikli pealkirjas olev tsitaat: arutatakse just nimelt seda, kuidas peaksid noored käituma, mis on sobiv ühelt poolt poisile, teiselt poolt „ühele õrnale, hästikasvatatud ja taktitundelisele tütarlapsele, kommunistlikule noorele pealegi“.¹⁰ Tüdrukud on tegelikult kõigiti algatusvõimelised ja mängivad kogu protsessis väga aktiivset rolli; eriti kirglikult kiidab jutustajatekst prokuröri osa täitnud Anne tulist esinemist. Samal ajal esitatakse sõna tasandil äärmiselt traditsioonilist naiselikkuse-mõistmist, mille kohaselt tuleb tütarlapsi hoida ja kaitsta.

Selliste tõsiste konfliktide puhul osutuvad mehised klassivennad pigem kaitsjateks. Tütarlapsed aga vastavad naiseliku hoolitsusega.

Noortekirjandusele kohustusliku optimismi vaimus sugude konflikt enamasti ületatakse, kui poiste ja tüdrukute vahel tekib esialgu sõbralik sümpaatia, tihti järgneb ka esimene armastus. „Kasuemas“ toimub leppimine siis, kui kogu internaat ühiselt linnas patrullib, et koolikaaslase tapnud kurjategijad üles leida. Üllatavam on see, et kahe raamatu („Miks sa vaikid?“ ja „Peidus pool“) põhiintriig tugineb poiste ja tüdrukute fundamentaalsele erinevusele, mis lahendust ei leiagi. Tütarlapsest peategelasel on sümpaatia, kes aga käitub salapäraselt, kaob kuhugi, vaikib. Lugejale avatakse tüdruku sisemisi arutlusi: miks ta mind väldib? kas ma ikka meeldin talle? Silja otsib abi koguni biorütmide tabelitest (see on teatav pseudoteaduslik seletussüsteem). Mõlemal puhul selgub, et noormehel on olnud suuri muresid, mida nad pole tahtnud avaldada. Autorid ei kiida poiste vaikimist otseselt heaks, aga näib, et soovitavad sellega leppida kui elu tõsiasjaga. Mehed lihtsalt on niisugused! Siin peegeldub parasjagu ühiskonnas laiemalt aktuaalne olnud sugupoolte vastandus.

Süüdistuskõnet esitav Anne. Siima Škopi ilustratsioonikavand „Kasuemale“ (Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, reg 1987/86).

Soolise näo annavad raamatud ka mõnele muule probleemile. Peaaegu kõigis lugudes esineb mõni alkoholi kuritarvitav isakuju. Eriti põrutavalt mõjub Silja-sarja raamat „Tere! Sind ma otsisin!“, mille peategelane Merle on hädas alkohoolikust kasuisaga. Viimasele tulevad joomatuurid peale just siis, kui ema kodus ei ole: ta laamendab kodus, pakub tüdrukule alkoholi ja üritab tungida tema tuppa. Seksuaalsest ahistamisest ei räägita, aga vähemalt praeguse pilguga luurab see ridade vahel väga lähedal. Merle on valmis kooli pooleli jätma ja tööle minema, et õnnestuks ära kolida, teda ei mõista aga keegi, ammugi oma ema: sul on ju oma tuba, miks sa ula peale kipud, elamispinnakriisi tingimustes paremini ei saa! Autor annab siiski selgesti mõista, et Merle muret tuleks võtta tõsiselt ja muusugune suhtumine on tänapäeva mõistes ohvrisüüdistamine.

Selliste tõsiste konfliktide puhul osutuvad mehised klassivennad pigem kaitsjateks. Tütarlapsed aga vastavad naiseliku hoolitsusega. Vajadusel saavad kõik hakkama kõigega: nii nagu tüdrukud võivad remonti teha, suudavad poisid põrandaid pesta ning sööki soojendada. Ent sümpaatia märgiks pakuvad tüdrukud ennast seda tegema nende eest ja tulemus on parem. Tüdrukutel avaldub ka laste eest hoolitsemise tung. Kadri leiab end õieti alles siis, kui saab asuda poolõe ja pisemate kaaslaste eest hoolitsema.¹¹ Lõpuks jõuavad mitu peategelast (Kadri, Merle) selleni, et tahaksid tulevikus hakata õpetajaks.

See on taas kaunikesti stereotüpiseeriv. Aga kui mõelda, et veel mõni aeg varem domineeris naisekuvandite hierarhias jõuliselt naistööline, võib seda näha ka valikute avardumisena ja sedakaudu ühtlasi suurema elulähedusena.

Mida see kõik ütleb?

On omaette küsimus, kui täpselt peegeldavad tüdrukuteraamatud tegelikkust, sealhulgas oma aja noortekultuuri. Noorsookirjandus on ikka mõned sammud ajast maas; see näitab rohkem seda, kuidas nägid toona noori keskealised autorid, kui seda, mida tegid või arvasid noored ise. Tegelikult võisid ju ka tüdrukud olla laisad ja lohakad, küllap joodi veini ikka sagedamini, küllap oldi seksuaalvahekorras, isegi kui sellest ei olnud viisakas lasteraamatutes kõnelda?

Noorsookirjandus on ikka mõned sammud ajast maas; see näitab rohkem seda, kuidas nägid toona noori keskealised autorid, kui seda, mida tegid või arvasid noored ise.

Õieti viitab Mati Unt juba oma teises romaanis „Võlg“ üsna põlastavalt aasta varem ilmunud „Kasuemale“: seda kõlbavat lugeda õpetajatel, kes õnneks ei tea, et tegelikult „juba kaheksateistkümneaastased poisid joovad viina ja magavad tüdrukutega“.¹² Nagu öeldud, ka „Õhupalli“ puhul peeti trükiajakirjanduses arutelu selle üle, kas raamat ei ole mitte vanamoodne, selle probleemsituatsioon kunstlik. Võib aimata, et niisama jutuajamistes väljenduti veel reljeefsemalt.

Ometi olid need raamatud äärmiselt menukad ja mõni neist on seda tänapäevani. Nagunii saab ilukirjandus elust raami võtta ainult pisikese osa, mitte kõike. Mingisuguse tõmmise omaaegsest suhtumisest tüdrukutesse, kasvatusse, soorollidesse see korpus ikkagi annab. Loodud tütarlapsekujud olid klassivendadest edevamad ja emotsionaalsemad, hingelisemad ja hoolitsevamad. Niisugused mallid laenati paljuski varasemast tüdrukutekirjandusest ja on naiseliku soorolli aspektist väga traditsioonilised, aga paradoksaalsel kombel venitati just nii laiemaks senist nõukogude noore malli. Seda võimaldas üleüldine n-ö naiselikkuse taasavastamine hilises Nõukogude Liidus – paistku see meile siis normaalsuse taastumise või stereotüüpide juurde naasmisena. Igatahes tähendas see raamatuid, mis olid kirjutatud just kaasaegsetele tütarlastele mõeldes.

1. Teadmised Rannamaa käsitlemise kohta koolides pärinevad 2024. aasta oktoobris tehtud anonüümsest veebiküsitlusest, millele vastas 90 emakeeleõpetajat.
2. Mõnda neist autoritest – Truu, Tungal – emakeeleõpetajad ankeedivastustes siiski mainisid kui raamatuid, millest on klassis lastega juttu. Teemakohastest raamatutest nimetati ka väliseesti autori Helga Nõu raamatut „Pea suu!“ (1983).
3. Pean silmas ennekõike 1960. aastatel ilmunud tõlkesarja „Maailm ja noorus“, aga ka nt 1958. aastal eestindatud Anne Franki päevikut.
4. Heino Väli, Kaasakõndimist meie lasteraamatu tegelasega. – Looming 1973, nr 5, lk 857.
5. Reet Krusten, Järjekordne tüdrukute-raamat. – Looming 1970, nr 5, lk 792–794
6. Vt Eve Annuk, Soodiskursustest nõukogude perioodil. – Ariadne Lõng 2015, nr 1/2, lk 83 jj; konkreetselt seksuaalkasvatusliku aspekti kohta vt Kristiina Birk-Vellemaa ja Vahur Aabramsi lugusid siitsamast Feministeeriumist, lisaks ka Andreas Kalkuni artiklit ajakirjast Mäetagused.
7. A. Tõldsepp, Mõtisklusi A. Perviku „Õhupalli“ ümber. – Nõukogude Õpetaja 17. V 1969.
8. I. Kasak, Antsla õpetajad „Õhupallist“. – Töörahva Elu 31. I 1970.
9. Halva poisi rollis leidub veidi varieerumist, näiteks „Kasuema“ saab kaasaegses kriitikas kiita selle eest, et kõige ebasümpaatsemaks maalitud koolivend ei ole mitte tüüpiline lõngus, vaid pealtnäha korralik ja viisakas klaverimängija Sven, kes osutub iseloomutuks inimeseks.
10. S. Rannamaa, Kasuema. Tallinn: Eest Raamat, 1963, lk 224.
11. Õigluse huvides olgu märgitud, et oma pisemate õdede-vendade eest hoolitseb suure soojusega ka Kadri sõber Urmas.
12. M. Unt, Võlg. – Looming 1964, nr 11, lk 1616.