Mitmekesisus Jaapanis: vaenu õhutamisest ja hafudest
Jaapan on enese avamise lävel – 2020. aasta suveolümpia annab hoogu vilkale kinnisvaraarendusele ja ettevalmistusele teenindusvaldkonnas, et võõrustada kasvavat välisturistide hulka. Riiki, mis igal aastal oli sadu tuhandeid välisturiste enda juurde meelitanud, tabas 2011. aasta Kirde-Jaapani tsunami tõttu tekkinud keskkonnakahjustuste tagajärjel märkimisväärne mõõn turismivaldkonnas. Viibisin tol ajal üliõpilasvahetusprogrammiga Tokyos ja nägin, kuidas ka välistudengite populatsioon ülikoolilinnakus märgatavalt kahanes.
Praeguseks on Fukushima tuumaelektrijaama kajastused kokku kuivanud ja välisturistide vool Jaapanisse elavnenud. Samuti on suurenenud Jaapani valitsuse huvi välismaise talendi vastu, mida peegeldab riigi võrdlemisi karmi immigratsioonipoliitika mõningane lõdvenemine. Elamisloa taotlemine on keerukas protsess, kuid Jaapan on karm ka asüülipakkumise ja pagulaste vastuvõtmise küsimuses (2015. aastal tagati pagulase staatus 27 taotlejale 7586-st). Nüüd lubatakse siseneda rohkematel sisserändajatel, kuid nende riigis olemise periood lahkneb haridustaseme ja kogemuste põhjal. Nii on kõrgelt haritud inimesel võimalik saada pikema perioodiga elamisluba kui oskustöölisel.
Vaenu õhutamisest
Seadustiku muutmine annab justkui märku, et seni üsna ühetaoliselt rahvastatud saareriik võtab suuna mitmekesistumise poole. Siiski on rahvuslikku ja rassilist diskrimineerimist pigem eitavas riigis inimgruppe, kellele normist erinemist valusalt meelde tuletatakse. Nii on näiteks Jaapanis elavate välismaalaste ja eriti põhja-korealaste vastase vaenu õhutamine 2016. aastal korduvalt uudistekünnist ületanud ning justiitsministeeriumi järgi on vahemikus 2012–2015 aastal toimunud 1152 vaenu õhutamise juhtumit.
Eelmisel aastal võeti Jaapanis seadusandluses vastu määrus, mis mõistab vaenu õhutamise hukka, kuid otseselt ei kriminaliseeri seda ega määratle karistust. Küll aga kutsub seaduse vastuvõtmine kohalikke omavalitsusi tegelema vihkamise õhutamise leviku ja võimaliku vägivalla ennetamisega rahva harimise teel. Vaenu õhutamise teadvustamine ühiskondliku probleemina, selle käsitlemine seadusandluses ja meeleavalduste korraldajate trahvimine reeglite rikkumise korral on vaenujuhtumite sagedust avalikus ruumis mõnevõrra mõjutanud, ent rassistlike ja natsionalistlike vihapursete kontrollimine internetis kujutab endast keerulisemat väljakutset.
Hafud
Teine mitmekesisusega seotud teema, mis ilmestab praegusaegset jaapani ühiskonda, on seotud hafu’dega ehk kodanikega, kelle üks vanematest ei ole jaapanlane. Hafu on tuletatud ingliskeelsest sõnast half, kuid leidub kriitikuid, kelle meelest on double sobivam nimetus, kuna sel puudub negatiivne seos. Viimased kaks aastat on kohalikus meedias laineid löönud Miss Universumi võistlus, kus Jaapanit esindanud naise üks vanematest ei ole jaapanlane.
Jätkem missivõistluste arutamine feministlikus diskursuses praegu tagaplaanile ja puudutagem teemat läbivat häirivat rassipuhtusetooni. Leidus palju “kriitikuid”, kes osutasid tähelepanu, kas seesugune kandidaat on üldse sobilik keisririiki esindama. Nii 2015. kui 2016. aasta missikandidaadi osalemise eesmärkide hulgas oli püüe seesugust mõttelaadi ümber lükata ning tõmmata tähelepanu “pooleldi” jaapanlaste diskrimineerimisele, mille all kannatavad eelkõige noored, ning mingil määral uuendada jaapanlaslikkuse tähendust. Sama teemat käsitleb ka 2013. aasta dokumentaalfilmi “Hafu”, mis käsitleb viite isiklikku kogemust stereotüüpide murdmises ja identiteedi mõtestamises.
“Sul on nii suur nina”
Jaapani põhja-korealased ei ole midagi uut. Tegemist on kogukonnaga, kes siin on elanud aastakümneid ning rahvastiku sissevool mujalt Euroopast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast on pigem uuem nähtus. Kui vaenu õhutamisega sisulist tegelemist eirata, siis loodetavale mitmekesistumisele see just kaasa ei aita. Ent kui Jaapani kultuur ja lõdvemad tööviisatingimused meelitavad Jaapanisse välismaa päritolu inimesi juurde, siis hakkavad eeldatavasti sagenema ka rahvusvahelised paarid. 2016. aasta statistika kohaselt on iga 50. vastsündinu üks vanematest pärit mujalt kui Jaapanist.
Samas on raske prognoosida, kas välismaalaste ja rahvusvahelistest liitudest sündinud kodanike arvu suurenemine toob ilmtingimata kaasa ka muutuse suhtumises. Mu eestlannast sõbranna, kes on Tokyos pea üheksa aastat elanud, väidab, et olukord on paranenud. Mul endal saab siin tuleval kevadel täis viis aastat. Tunnen jätkuvalt, kuidas mikroagressioonid läbematute kommentaaride ja küsimuste kujul – “Sul on nii suur nina”, “Kas need on päris juuksed?”,“Kas sa oskad pulkadega süüa?” – annavad põhjust hämmastust tunda.
Feministeeriumi maailmasari ilmub tänu külaliskirjutajatele, kelleks on ärksad ja tegusad noored eesti feministid ning mõttekaaslased üle maailma. Maailmasari avab uusi perspektiive ja käib värsketes jälgedes, tõstatades küsimusi, mis on laiemad kui eestimaistes debattides kombeks. Maailmasari on isiklik ja poliitiline, globaalne ja lokaalne ühekorraga.
