Naine, elu, vabadus! Ehk naise keha kui ühiskonnakontrolli tööriist

Kristi Ockba võtab põgusa ajaloopõike taustal luubi alla, mis toimub praegu Iraanis – miks on naised hakanud range režiimi vastu häält tõstma, kuigi see võib lõppeda karistuse või surmaga? Miks kasutatakse naist ühiskonnas tihti massikontrolli tööriistana ning kuidas toimuvad ühiskonnas muutused, mis viivad fundamentaalsete uuendusteni?

Kuu aega on möödas sellest, kui Mahsa Amini surma sai – ta suri haiglas pärast seda, kui Teherani nn moraalipolitsei oli ta arreteerinud. Naine oli mingile ametnikule silma jäänud ja too leidis, et Amini riietus ei vasta Iraani ühiskonna moraalsetele standarditele. Kohalikud autoriteedid väitsid, et surma põhjuseks oli südame seiskumine. Fakt on see, et enne arreteerimist oli ta terve ja elus. 

Kuu aja jooksul on Iraanis surma saanud mitusada inimest – enamik neist on noored, kes on osalenud noorte naiste korraldatud valitsusvastastel protestidel.

Iraan ei ole alati olnud läbinisti konservatiivne

Paljud lugejad ilmselt mõtlevad, et siin pole midagi imestada: Iraan pole tuntud kui vaba ühiskond, vaid kui islamiriik, mida juhivad alates 1979. aastast islamifundamentalistid. See on loonud Iraanile sarnase maine nagu Afganistanil või Saudi Araabial, ja kuigi kõik kolm riiki on islami usuga väga tugevalt seotud, on erinevused, alates geopoliitilistest, lõpetades majanduslikega, väga suured. Kuna praegu aktuaalne revolutsioon toimub Iraanis, siis keskendume sellele riigile.

Iraan on tuntud kui üks ajaloo vanimaid tsivilisatsioone ja pöördelisi momente on palju, aga alustame Pärsia põhiseaduslikust revolutsioonist aastatel 1905–1911. See revolutsioon tõi kaasa parlamendi loomise Pärsias (Iraanis) Qajari dünastia ajal. Qajari valitsus ei suutnud säilitada riigi suveräänsust I maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda, 1921. aastal rajas šahh Reza Pahlavi brittide juhitud riigipöörde tulemina Pahlavi dünastia. Šahh Reza sai esiti Iraani peaministriks ja kuulutati seejärel 1925. aastal monarhiks.

See “pidu” kestis umbes 16 aastat ja II maailmasõja ajal, 16. septembril 1941. aastal loobus šahh Reza troonist ja asemikuna tuli võimule tema 21-aastane poeg Mohammad Reza Pahlavi.

1979. aasta islamirevolutsioon tõi hoopis karmima režiimi

Pärast II maailmasõda sai uuest dünastiast lääneriikide äärmiselt oluline liitlane, eriti kui võtta arvesse seda, et Iraan oli ja on maailma üks suurimaid maagaasi ja nafta tootjaid. Lääneriikidel olid selles võimumängus suured huvid. Vaatamata šahhi autoritaarsele valitsemisviisile oli Iraan tollal sekulaarne riik ning šahh ise liberaalsete vaadetega ühiskonna kirjutatud ja kirjutamata reeglitele. Kahjuks kannatas korruptsiooni ja jõhkra opositsiooni allasurumise tõttu nii Iraani majandus kui ka elanikkond, šahhi alamad ei olnud olukorraga rahul. Seetõttu pole ime, et 1979. aastal šahhi võimult kukutanud islamirevolutsiooni toetatasid suuresti iraani tavakodanikud. See ei juhtunud seetõttu, et nad soovisid konservatiivsete religioossete seadustega ühiskonnas elada, vaid Lääne huvide eest seisnud šahh oli nende silmis oma inimeste heaolu maha müünud ja kodanikud soovisid diktatuurist vabaneda. 

Saatuse iroonia oli aga karm, sest ühest jõhkrast režiimist liikusid nad teise samasugusesse või veelgi karmimasse režiimi, mille valitsus oli Lääne-vaenulik ja äärmiselt konservatiivne. Ühiskond muutus ja suhted endiste liitlastega muutusid. Juhtumid, nagu USA diplomaatide pantvangikriis kus 444 päeva hoiti  pantvangis 52 diplomaati, ning igasugune opositsiooni allasurumine, mille tulemusena hindasid inimõigusorganisatsioonid uue süsteemi protestijate ja vangide ohvrite arvuks mitu tuhat inimest – kõik see tõi kaasa riigi sisemise ja välise isolatsiooni.

Kui sinna lisada, et Iraan on sellest ajast saadik sõdinud oma naabritega: Iraagi-Iraani sõda 1980–1988 (Iraaki toetasid lääneriigid ja nende liitlased), rünnakud Pärsia lahe riikidele, ning Liibanonis Hezbollah’ ja Jeemenis Houthide toetamine, on teinud Iraanist väga ebapopulaarse riigi oma naabruskonnas. 

Siin ei saa mainimata jätta, et kõige suurem võimuvõitlus toimub praegu Iraani ja Saudi Araabia vahel, Iraan kui lääneriikide vaenlane ja Saudi Araabia kui nende suur liitlane. Kurbnaljakas on selles situatsioonis mõelda, et Saudi Araabia on samuti tuntud kui ultrakonservatiivne ühiskond ja riigi valitsus on äärmiselt karmi käega oma kriitikuid maha surunud – kõige kurikuulsam juhtum on kindlasti Jamal Khashoggi tapmine ja tükeldamine 2018. aastal Saudi Araabia saatkonnas Türgis. 

Miks naised mässavad?

Et mõista, miks noored tüdrukud on otsustanud minna tänavatele sellise režiimi vastu protestima, on oluline aru saada, milline see riik on. Iraanis on konservatiivne ühiskond, aga see pole Afghanistan – naised on enamasti haritud ning ülikoolides õpib rohkem naisi kui mehi. Suur osa probleemist on majanduslikku laadi: kõrge töötuse tase ja madal sissetulek on tekitanud pingeid ja rahulolematust. Kui sellele veel lisada riigi ettenähtud konservatiivne reeglistik, siis on ainult aja küsimus, millal rahvas plahvatab. Nagu paljude revolutsioonide puhul, on vaja et keegi liikumise algataks. Me ei tea, kas Mahsa Aminile anti mingi käsk ja ta keeldus seda täitmast või mitte. Kõik, mida teame, on see, et ta polnud esimene ega ka viimane nn moraalipolitsei ohver, kuid just temast sai jõhkra autokraatliku režiimi vastase võitluse sümbol. Mahsa Amini on selle revolutsiooni poster child, temaga saab end seostada iga naine, ema, isa, vend ja õde, iga inimene, kes tunneb, et tema elu on ohus kui ta ei vasta normidele või ei allu korraldustele, mis on seadnud piire tema isikuvabadusele. 

Paljud vaatavad seda noorte naiste mässu ja tunnevad lootust, et nii need muutused juhtuvad, noored võitlevad ja kui jumal annab, siis ka võidavad. 

Minus tekitab see aga vastupidise emotsiooni, mul tuleb kohe silme ette paralleel, kuidas inimväärikuse ja rahva kontrollimine on olnud viis, kuidas inimestele teada anda, et te peate meie reeglitele alluma, ja kõige mõjuvam visuaalne viis seda teha on läbi naise keha. 

Kättevõidetud vabadus pole sugugi iseenesestmõistetav

Kui Prantsusmaa kehtestas piirangud pearäti ja burkini kandmisele, öeldes, et need on religioossed sümbolid, siis tekib küsimus – kuidas on saanud naiste pearätist, mida on igas värvis ja stiilis, terve religiooni sümbol?

Paljudele ei tundu see kuigi suur probleem, aga kujuta ette, et sa ei tohi kanda riideid, mida võib keegi tõlgendada kui sümbolit. Sinu lemmik Nirvana särk sümboliseerib mässu, sinu kõrvarõngad ja tätoveeringud samuti! Või kui naisena oma juuksed maha lõikad, siis sümboliseerib see näiteks allumatust soonormidele. Ja kui juba mainisime ainult naistele kehtestatud seadusi, siis ehk räägime ka sellest, kuidas läänemaailma naised peavad jälle võitlema, et saada otsustusõigus, kas rasedust võib katkestada või mitte. Sest tegelikult ei loe, et oleme selle sõja juba ära pidanud – iga hetk võivad need tänapäeva normid, mille oleme läbi vere, higi ja pisarate saavutanud, uuesti mittenormaalseks muutuda. 

Tegelikult ei kujuta me isegi ette, et meie praegune eluviis ja antud vabadused peaks kuhugi kaduma, sest oleme üle 30 aasta elanud avatud ühiskonnas. Võime kanda, mida tahame, öelda mida tahame, mõelda, mida tahame, ja kui meil tekib vajadus midagi varjata, siis on see häbitunne tingitud sellest, et me oleme kuidagi eemale nihkunud sellest, mis on meie ühiskonnas normiks peetud. 

Ja see on kõige ohtlikum osa selles olukorras – ühiskondlikud normid on need, mis tegelikult otsustavad ja tuleb välja, et need normid ei ole iseenesestmõistetavad. 

Kõige efektiivsem viis kontrollida rahvast on kontrollida naisi

Enne islamirevolutsiooni olid ühiskondlikud normid Iraanis hoopis teised kui praegu, range konservatiivsus ei olnud norm. Uued normid kehtestati tänu valitsuse muutusele ja nende soovile kontrollida rahvast. Kuna naine on see kõige silmapaistvam element, siis teda kontrolli alla saada on alati kõige efektiivsem. Ja kahjuks kõige lihtsam. 

Siin ei soovi ma öelda, et kultuurilised omapärad peaks keelustama ja religioossetel veendumustel pole tänapäeva ühiskonnas kohta, need on olulised osad igast ühiskonnast ja nad peegeldavad seda, mis ühiskonna sees toimub. Kui Läänes hakkasid naised pükse kandma, siis seda peeti suureks muutuseks, aga see juhtus, sest ühiskond oli juba sisemiselt muutunud. Siiani nõuavad ortodokssed juudi ja mõnede kristlike konfessioonide õpetused, nagu konservatiivsed anabaptistid ja metodistid, naistelt pükste asemel täispikkade kleitide kandmist, et säilitada nende arvates soolist erinevust. Aga mida peab keelustama, on selliste veendumuste pealesurumine. Kõige olulisemaks peab jääma inimese vaba tahe.

Tanuga või tanuta?

Isegi meil, Eestis, on näited sellest kuidas naiste riietumine oli kunagi reglementeeritud, kes meist poleks kuulnud ütlust “tanu alla saama“, milles väljendub vanarahva traditsioon sellest, et tüdrukud ei tohtinud enne abiellumist tanu kanda. Paljudest maa- ja kihelkondadest on teateid selle kohta, mida ei tohi tanuta teha: Rannus ei tohtinud abielunaine minna põlleta põllule ega tanuta külatänavale, Juurus ja Kodaveres ei tohtinud tanuta leibagi kasta, Põltsamaal ei tohtinud tanuta üle põranda astuda, Rannus ja Helmes ei tohtinud last imetada, kui tanu polnud peas, ja Kanepis ei tohtinud tanuta laua taga süüa. Aga see muutus. Kindlasti esimesed, kes keeldusid tanu kandmast, pidid taluma ühiskonnakriitikat ja võibolla isegi vägivalda, aga see muutus siiski toimus, sest sisemine muutus oli juba toimunud. 

Need normid, millest räägime, ei ole ainult pealiskaudsed. Riietumisele ja kehale seatavad piirangud on kõige mõjuvam viis võimu säilitamiseks. Aga sisemised muutused – see, mida mõtleme, usume, soovime – need on muutused, mida kardetakse kõige rohkem. Kui sisemine muutus on juba toimunud, siis on ainult aja küsimus, millal see välja jõuab ja me kõik röögime täiest kõrist “Naine! Elu! Vabadus!” – loosung, mida skandeeriti nii Masha Amini matustel kui ka Iraani protestidel.